Üle pika aja taas Rumeeniat ja Bukaresti väisamas. Nagu talvine
hall ja ilmetu ilm arvata lubas, siis kevadel on siin tõesti palju, palju
ilusam. Ja soojem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki
palju olulisemast.
Kui mõnel juhul on elu normaalseks toimimiseks vajalik nelja
jalgratta olemasolu, siis mõnel teisel puhul on hädavajalik nelja paari uiskude
omamine….
Viimane Xdream andis selge signaali, et pulss on vaja
kontrolli alla saada. Selleks on vaja ka kodust ära olles madala pulsiga
liigutamist teha. Kõige lihtsam oleks joosta. Aga kui põlved on veel äsjase Xdreami
ootamatult raske kere vedamisest ja märja asfaldi küljega kuivatamisest hellad,
siis tuleb leida alternatiiv. Ja kus häda kõige suurem, seal Decathlon kõige
lähem. Hea, kui on uksest ukseni metrood olemas. Esimesel vabal hetkel sammud
sinna ja uiske valima. Peale hindade midagi muud rõõmustavat seal valikus
kahjuks ei olnud. Seega tuli valida minimaalsetele nõuetele vastavad uisud,
millega veel kannataks sõita. Muidugi juhtusid need olema poe kõige kallimad
uisud. Samas kui muu vajalik lisavarustus (kiiver, randmekaitsmed, sokid,
prillid, uisukott) ka juurde liita, tuli kogu sats ikkagi märgatavalt odavam,
kui komplekt päris uiskude rattaid. Ja kuna Rumeenias käimist suve jooksul veel
korduvalt tulemas ning hotell lubas vahepeal uisud lahkelt hoiule võtta, siis
väga halb diil vast ei olnudki. Samas pole mul muidugi kunagi varem ka nii
tillukeste ratastega uiske olnud: 80 mm. Neid peaaegu ei näegi…
Peale ostu sooritamist kiiresti hotelli, kannaklots maha
keerata, natuke tööd teha ja siis parki katsetama. Kuigi diktaator Ceausescu
tegi väga paljudele inimestele halba, kui ta oma üüratu palee ja valitsuse
kvartali jaoks pool kesklinna maha lammutas, siis oli tal vähemalt nii palju ettenägemisvõimet, et palee kõrvale tegi ka
pargi, kus 1,25 km pikkune ring, mida uisutamiseks kasutada kannatab. Ja see mu
hotellile suht ligidal.
Uisutamise protsessist endast. Ega ma muidugi tühja koha
pealt neid uiske ostma läinud. Esimesel õhtul käisin kohe üle vaatamas, kas
keegi seal pargis ka uisutab. Uisutasid. Niivõrd kuivõrd, aga uisutasid. Ega jalgsi
käies ei oska kohe asfalti päris hästi ka hinnata ja seepärast ei pannud kohe
ka tähele, kui muhklik, auklik ja
pragudega see kohati on. Aga kuina uisul rattad tillukesed, siis erilisi kiirusi
niikuinii ei arenda ja seega pole ka väga hullu. Kannatab sõita küll. Aga vigurit
tuleb sõita. Oi, kuidas tuleb laveerida. Nagu miljonilinnalt eeldada võib, siis
on park täis koeri, lapsi, rattureid, jooksjaid, jalutajaid, kes liiguvad samas
suunas, vastu, risti, kord ühel, kord teisel pool teed, mõni järjekindlalt
keskel. Kambad kõrvuti. Ja loomulikult ei pääse üldtuntud fenomenist:
kepikõndijad. Ja see on vist kuhugi rahvusvahelisse kepikõnni käsiraamatusse sisse
graveeritud, et „kui oled seltskonnaga kepikõndi sooritamas, siis veenduge
kindlasti, et hõivaksite terve võimaliku raja laiuse“. Ma arvan, et neilt, kes
selle reegli vastu eksivad, võtavad kepikõnniinspektorid vist kepid käest ära…
Igal juhul siin on kõik kontrolli all. Reeglitest peetakse ilusti kinni ja
ükski memm ei tee teist nägu ka, kui sulle kuuekesi kõrvuti vastu jalutavad ja
sa neile imestusest suurte silmadega otsa vaatad, et kas nii ongi… Mingi pundi pidin lihtsalt keskelt laiali
lükkama, kui vaatamata lohistades pidurdamise häälele ja randmekaitsmete
plastikuga plaksutamise peale keegi end koomale ei suvatsenud võtta. Õnneks ühtegi
kivi ma selle eest ei saanud.
Kõike eelnevat arvesse võttes ei olegi vast väga halb, et
need uisurattad nii tillukesed on ja on ka arusaadav, et 25 km läbimiseks kulubki
tõepoolest poolteist tundi. Kuigi vigurdamistest vabamatel hetkedel sai ka 20-21
km/h sõita, siis keskmiseks kiiruseks jäi ikkagi 16-17 km/h. Suuremate
ratastega polekski seal midagi teha, sest siis ei laveeriks seda takistuste
virr-varri kuidagi ära. Saab vähemalt natuke tasakaalu harjutada ja jalgadele
mingitki moodi meelde tuletada, mis asi see uisk on. Saapa ülemine klamber
tuleb muidugi lahti jätta, et jalg laisaks ei muutuks ja ei hakkakski arvama,
et edaspidi saab kuidagi sääre toe pealt liugu laskma hakata.
Oli ka väike challence. Kuigi kogu siinsete uisutamiste
eesmärk on pulssi all hoida ja jalgade tasakaalu ning tõuke suunda harjutada,
siis vahel ei suuda ahvatlustele järgi anda… Ka täna oli olukord, kus sõitsin
rahulikult ühest ratturist mööda, aga ei teagi, kas see jäi talle kuidagi
hingele või mis. Igal juhul kuulsin varsti, et üks rattur mul sabas ja mööduma
ei kiirusta. Mõtlesin, et jäi äkki lihtsalt mu uisutamist vaatama… Ma erinesin
ülejäänutest ikka omajagu. Ja pole ka Tallinnas väga harvad need juhud, kui
keegi rattaga sappa jääb. Mõni küsib ka luba, et kas võib mu tehnikat vaadata. Ega
ma keela. Lihtsalt hoiatan, et mu tehnika võib ka täiesti vale olla. Lihtsalt asjatundmatu
silma petab ehk ära, nagu oskaks uisutada. Tegelikult imiteerin lihtsalt
youtube’i videosid ilma olulist kiirust saavutamata. Mida ilmestavad ka
võistluste tulemused…
Igal juhul – mees
sabas. Ja natukese aja pärast juba mul ees. Kuna oli hämardumas ja tal oli
päris võimas esituli, siis miks mitte teda „jänesena“ kasutada. Hea motivaator trenni
lõpuks jalga tõuke ajal ka natuke pikemalt välja sirutada, mitte lihtsalt
tilulilutada. Pealegi oli ta päris heaks kilbiks rahvamassidest läbimurdmisel.
Kusjuures oma naiivsuses korra isegi mõtlesin selle peale, et äkki soovibki
mulle rada teha… Kui „jänes“ ees, siis lähevad kohe ka need asfaldi augud ja
praod meelest. Ja ei pidanudki kaua ootama, kui kõpsti ühte auku end kinni
sõitsin. Koperdasin omajagu ja tegin päris korralikku tuuleveskit, aga siinset
asfalti veel puhastama ei hakanud. Tasakaal käes ja ratturile sappa tagasi. Päris
mõnus oli seal kruiisida. Paar ringi sai nii sõita, aga talle see vist ikkagi
ei meeldinud või sai tal sõit sõidetud. Igal juhul jättis ta mu maha ja läks
oma teed. Tegelikult tean omast kest, et eks see on päris nõme tunne, kui sõidad
rattaga ja siis mingi uisutaja sul hammastega tagumikus kinni on.
Üks asi, mis mind veel siinsetest teistest uisutajatest
eristas peale selle, et ma mingit spordilaadset asja püüdsin teha, oli see, et
ma ainukesena kandsin kiivrit. Selle koha pealt on siin ikka sama julge rahvas
nagu suur osa Pirita tee uisutajatest, kes oma suhteliselt ebakindlale sammule
ja kõikvõimalikele ootamatutele takistustele vaatamata pea kaitsmist eriti oluliseks ei
pea. Tegelikult on siin küll üks erand. Üks meesterahvas, kes ilmub
õhtuhämaruses ja on täiskaitsmetega. Ta samm muidugi ka viitab sellele, et
kaitsmed ei ole üldse ülearused. Aga vähemalt on tal uiskudel seninähtutest
kõige normaalsemad rattad: mingid väiksemad Matter Image F3 kõvadusega rattad.
Nii palju juttu väikestest uiskudest…
