12. detsember - Sakslased

Täna oli Bukarestis pidupäev. Sest meie läksime sealt ära. Vähemalt sellise järelduse võiks teha, kui arvestada, et terve nädala oli vaid vihm, lörts ja kõva tuul, selline ilm, et kui vaatad linna või halli paberit, siis märgatavat vahet pole. Ning lahkumise ajaks tuleb kõige ilusam päike välja… Ja linn kohe muutub. Palju, palju ilusamaks. Võib arvata, et kevadest sügiseni on siin päris, päris ilus.

Bussiga lennujaama sõites vaatasin natuke selle pilguga ringi, kas on ehk kevadepoole mõtet ka paar uiske kohvrisse pista… Peab veel otsima. Kuigi hästi pehmete ratastega sõitmise kohti juba silma hakkas. Rattateedega on siin ka vist mõne Edgarilaadse toote käsi mängus olnud… ainult selle vahega, et kui Tallinnas tõmmatakse jooned sõiduteele ja öeldakse, et tegime rattatee, siis siin on jooned kõnniteedel. Kui on. Autode vahele ei läheks siin rattaga relvaähvardusel ka mitte. Aga need jutid kõnniteedel paistavad ka olevat nn täpsussõitjatele. Kujutan ette, et jalgrattalubade eksamil peab nii kitsa riba vahel sõitma. Samas aus värk ka, mis sellele rattale ikka vaja – rehv heal juhul 5cm lai. Kogu see trenniasi on siin ikka nõksa nutune. Näis, kui tekib võimalust rohkem ringi vaadata, ehk leiab mingit varianti. Kasvõi spordisaali. Tegi meele praegu päris kurvaks kui hakkasin mõtlema, et suusatamisest võib sellel talvel ka vist suu suhteliselt puhtaks pühkida…

Aga sakslased ajasid täna nii mõnegi asja keema… Kurat!! Ühtne Euroopa Liit või asi. Kuigi mulle pole kunagi varem kätt nii sügavale püksivärvli  vahele lükatud, kui täna Bukaresti lennujaama turvakontrollis (hea, et veel pepu peale laksu ei antud…), siis sakslased neid ikkagi vist ei usalda. Kõik edasilendajad suunati uuesti turvakontrolli. Kuigi mul on 5 tundi aega molutada, siis väga paljud pidid tormama ja sabas end ette lunima. Sest ilm Frankfurdis on tuuline ja lennuk hilines omajagu. Maandudes hüppas ja kõikus ja raputas, nagu vanasti Koguva praam tormisel merel Virtsu ja Kuivastu vahel.

Aga asjast. Kui muidu venivad turvakontrolli sabad sellepärast, et inimesed kohmitsevad ja uimerdavad ja ei oska end kiireks turvakontrolli läbimiseks ette valmistada, siis täna ületas saksa täpsus kõik. Iga kott ja ese vaadati röntgenis mitme filtriga läbi. Ja kõik tohutu aeglusega. Mu arvutid ka. Vähemalt kolme filtriga. Ja siis… Seljakott ei meeldinud. Õigemini midagi selle sees. Kästi hakata tühjaks laduma, et mingi konkreetne asi leida. Leitigi. Mu väike väline kõvaketas. Kästi asjad kokku korjata ja turvale järgneda. Hakkasin juba mõtlema, et ma ei peagi ise enam nuputama, kuidas oma viit tundi siin lennujaamas ära sisustada, vaid lahked sakslased teevad seda minu eest. Viidi kuhugi väiksesse ruumi, teised mehed võtsid juhtumi üle ja hakkasid menetlustoiminguid läbi viima. Ehk kirjutasid midagi mu kõvaketta tehasekleepsudelt endale üles. Kõik. Võisin minna. Kui see nüüd ei olnud mõne julgeoleku üliõpilase uurimustöö jaoks andmete kogumine teemal, mis marki kõvaketastega inimesed reisivad, siis ma ei tea, mis see oli…

Habe tuleb ka vist ikka nõks lühemana hoida – need politseinike kahtlustavad pilgud passikontrollides hakkavad natukene häirima.

Pean tegema ka ühe õienduse eelmise sissekande osas. Sealt võis jääda mulje, et äkki ma polnud kuidagi oma hotellitoaga rahul või midagi. Pean ütlema, et tegelikult patt oleks nuriseda – siiski oli mul hotelli kõige suurema rõduga tuba. Pigem on see minu viga, et ma vihma, lörtsi ja nullkraadiga seda feature’t ära kasutada ei mõistnud. Vaade oli ju ka suurele ilusale pargile. No vähemalt kaardi järgi oli selle udumassi taga park.

Ja üks asi veel. See ving. Suitsuving. Tuli välja, et söögikohad saavad siin valida, kas on suitsetajate või mittesuitsetajate koht. Ja kui oled suitsetajate koht, pead mingit maksu maksma. Arvestades, et peaaegu kõik Rumeenia mehed on mures riigieelarve täitmise pärast ja annavad seetõttu endast kõik, et vähemalt tubakaaktsiisi kaudu riiki rahastada, siis tasub baaridel vist see lisa suitsumaks end ilusti ära. Aga seda ei osanud ma ka oma kõige metsikumates kujutelmades ette kujutada, et tööl kabinettides suitsetatakse. Või kui kabinetis töötab mittesuitsetajaid, siis ollakse viisakas ja tehakse suits kabineti ukse taga koridoris. Metsik! J

Ikkagi jään suve ootama, sest tundub, et siis on Bukarest ilus J

 

All ka üks näide 80-ndate keskpaigal Rumeenias levima hakanud ühepereelamute arhitektuuritrendidest (taamal see keskmine hoone, Euroopa suurim maja).

 

Ja siin teen ma tööd, kui ma seda parajasti hoellis ei tee.

10. detsember - üks igavene ving

 

Minu viimase aja peamine kuulamismaterjal on National Prison Radio (made by prisoners for the prisoners). Olen kuulnud juhiseid, millega peaks arvestama vangide kirjutusvõistlusel osalemisel, s.h. näiteid parematest töödest, tean oma õigusi, kui olen alles eeluurimise all, tean, et jõulud on vangidele eriti keeruline aeg, saan kohe teada, kuidas on Rootsis õnnestunud vangide arvu vähendada ja millist positiivset mõju on avaldanud muusika Grenada vangidele Hispaanias. Ja riided haisevad suitsu järele. Ei, ma ei ole suitsetajate (või koos suitsetajatega) vanglas. Seekord olen Rumeenias. Ja ainuke tele- või raadiokanal, kust muusikat annab kuulata, on UK National Prison Radio, mida hotelli telekast kuulata saab. Jah, mul on läpakas, telefon (3 tükki), tahvel… Aga mul pole kõlareid. Selliseid, mis kõrva ei kriibiks… Aga, aga... Kirjutuslaua kohal seinast tuleb välja üks juhe. Juhe, mis sobib ideaalselt kõrvaklapiauku. Tükkaega kahtlesin, kas seda pista mõnda masinasse või mitte. Pistsin. Telefoni. Ja vannitoas hakkas muusika mängima :) Sellise featuriga ei ole ma üheski varasemas hotellis kokku puutunud. Ja kvaliteet pole ka üldse väga halb. Aga vaikne on. Seega järgmiseks korraks kindlasti hangin, sest kuigi mul ei ole silmaringi laiendamise vastu midagi, hakkab see vanglaasi vaikselt ära tüütama.

 

 Kuigi ka välja näen ma praegu vist veidi vangi moodi, mõne USA filmist nähud vangi moodi: paksud kottis dressid ja kapuuts üle pea. Sest hotellituba on ilgelt külm ja kohas toas, kus saab arvutiga tööd teha, on täpselt ventilatsiooni ava all, kust tuleb päris jahedat õhku… Kuhugi hotelli lobby-sse ka ei saa minna. Nii, kui koridori astun, lööb pahvakas sooja õhku küll vastu vahtimist, aga toa küttesüsteem töötab vaid siis, kui ise toas oled… Nii ma siis konutan.

Aga hotellis pean ma olema, sest tööd on rämedalt… Ning sellega hakkama saamiseks on rahu ja vaikust saada. Sest niikuinii kulub pea kogu ärkveloleku aeg töötamiseks. Kusjuures täna natuke siiski looderdasin ja õnnestus 3 päeva jooksul esimest korda ka lõunat süüa. Küll pärast südametunnistus piinab sellepärast, aga kannatan ära… see supp, bruscetad ja eelkõige šokolaadikook olid seda väärt :)

 
Bukaresti kesklinn karjub Edgari armastava ja hooliva käe ning tema käsilaste MUPO ja Ühisteenuste järele. Jah, pintslimehed on siit juba üle käinud ning bussurajad maha joonistanud. Aga autode hulk südalinnas, nende parkimine… Ühisteenuste paradiis. Ma ei kujuta ette, kas nende eelarve sellist kulu tšekkide printimisele muidugi välja kannataks, mis siin kuluks nt kõnniteel parkivate autode kojameeste vahele panekuks. Või Europark… Kust siit saaks alles raha teenida, kui kõnniteed enda parklateks registreerida (siinse bisnessmentaliteedi juures ma seda võimalust väga võimatuks ei peakski). Jalakäijana pean sageli hoopis ise sõiduteel käima, et üldse kuidagi edasi pääseda. Ja mitte nii, et suts ühest autost mööda. Terve tänava pikkus tuleb sõiduteel käia.    

 Kuigi mu trajektoor on puhtalt hotell – kontor – hotell, siis on mul kahel korral õnnestunud näpistada see aeg, et käia korra poes. Esimesel korral ostsin lähimast NewYorkerist need vangi dressid, sest hotellitoas ei kannatanud muidu ikka üldse olla ja teinekord ostsin pudeli vett. Askeetlik elu J Aga vee ostmiseks käisin üle tänava otsas olevas supermarketis, kus shopliftereid püütakse poes tavariietes ringi liikuvate under cover turvameestega :) Saadakse kätte ka. Ja pannakse mõttetutele väikestele asjadele hinnasilte kleepima :) Kui see õlakotiga suvaline silte kleepiv lõngus just juba poole jalaga koduteel olev töötaja ei olnud… Ei vääri vist mainimistki, et erinevatest teenindajatest mornimaid inimesi ei leia vist tikutulega ka.

Ja suitsuhais… Kui õigesti mäletan, siis isegi Türgi on avalikes siseruumides suitsetamise ära keelanud. Türgi, kus mittesuitsetavat inimest pole vist olemaski, meest vähemalt. Aga siin võib suitsetada. Pea igal pool. On küll mittesuitsetajate alad. Aga need ei erine just oluliselt meil olevatest suitsetajate aladest ehk mittesuitsetajad on suht heidikud siin. Kannata ära ja ära mölise, kui süüa tahad…

 Vahepealse ajaga on must saanud vist mingi vinguv vanamees. Varsti tuleb ilmamuutusega radikuliit ja igasugune muu luuvalu ka kallale… :) No aga istu ise väikses külmas hotellitoas, murest murtud, kas jõuad kogu vajaliku töö ära teha ja kõrvalt kuuled muudkui, mis modernsed arengud on tänapäeva vanglaelus… :)

On aeg

On aeg. Teha taas mõni  sissekanne. 5-aastane paus on paras vahemik, et pastakas tint ära ei kuivaks. Paras aeg korra peale õhata ja taas mõni rida kirjutada. Hoopis mujalt.