12. detsember - Sakslased

Täna oli Bukarestis pidupäev. Sest meie läksime sealt ära. Vähemalt sellise järelduse võiks teha, kui arvestada, et terve nädala oli vaid vihm, lörts ja kõva tuul, selline ilm, et kui vaatad linna või halli paberit, siis märgatavat vahet pole. Ning lahkumise ajaks tuleb kõige ilusam päike välja… Ja linn kohe muutub. Palju, palju ilusamaks. Võib arvata, et kevadest sügiseni on siin päris, päris ilus.

Bussiga lennujaama sõites vaatasin natuke selle pilguga ringi, kas on ehk kevadepoole mõtet ka paar uiske kohvrisse pista… Peab veel otsima. Kuigi hästi pehmete ratastega sõitmise kohti juba silma hakkas. Rattateedega on siin ka vist mõne Edgarilaadse toote käsi mängus olnud… ainult selle vahega, et kui Tallinnas tõmmatakse jooned sõiduteele ja öeldakse, et tegime rattatee, siis siin on jooned kõnniteedel. Kui on. Autode vahele ei läheks siin rattaga relvaähvardusel ka mitte. Aga need jutid kõnniteedel paistavad ka olevat nn täpsussõitjatele. Kujutan ette, et jalgrattalubade eksamil peab nii kitsa riba vahel sõitma. Samas aus värk ka, mis sellele rattale ikka vaja – rehv heal juhul 5cm lai. Kogu see trenniasi on siin ikka nõksa nutune. Näis, kui tekib võimalust rohkem ringi vaadata, ehk leiab mingit varianti. Kasvõi spordisaali. Tegi meele praegu päris kurvaks kui hakkasin mõtlema, et suusatamisest võib sellel talvel ka vist suu suhteliselt puhtaks pühkida…

Aga sakslased ajasid täna nii mõnegi asja keema… Kurat!! Ühtne Euroopa Liit või asi. Kuigi mulle pole kunagi varem kätt nii sügavale püksivärvli  vahele lükatud, kui täna Bukaresti lennujaama turvakontrollis (hea, et veel pepu peale laksu ei antud…), siis sakslased neid ikkagi vist ei usalda. Kõik edasilendajad suunati uuesti turvakontrolli. Kuigi mul on 5 tundi aega molutada, siis väga paljud pidid tormama ja sabas end ette lunima. Sest ilm Frankfurdis on tuuline ja lennuk hilines omajagu. Maandudes hüppas ja kõikus ja raputas, nagu vanasti Koguva praam tormisel merel Virtsu ja Kuivastu vahel.

Aga asjast. Kui muidu venivad turvakontrolli sabad sellepärast, et inimesed kohmitsevad ja uimerdavad ja ei oska end kiireks turvakontrolli läbimiseks ette valmistada, siis täna ületas saksa täpsus kõik. Iga kott ja ese vaadati röntgenis mitme filtriga läbi. Ja kõik tohutu aeglusega. Mu arvutid ka. Vähemalt kolme filtriga. Ja siis… Seljakott ei meeldinud. Õigemini midagi selle sees. Kästi hakata tühjaks laduma, et mingi konkreetne asi leida. Leitigi. Mu väike väline kõvaketas. Kästi asjad kokku korjata ja turvale järgneda. Hakkasin juba mõtlema, et ma ei peagi ise enam nuputama, kuidas oma viit tundi siin lennujaamas ära sisustada, vaid lahked sakslased teevad seda minu eest. Viidi kuhugi väiksesse ruumi, teised mehed võtsid juhtumi üle ja hakkasid menetlustoiminguid läbi viima. Ehk kirjutasid midagi mu kõvaketta tehasekleepsudelt endale üles. Kõik. Võisin minna. Kui see nüüd ei olnud mõne julgeoleku üliõpilase uurimustöö jaoks andmete kogumine teemal, mis marki kõvaketastega inimesed reisivad, siis ma ei tea, mis see oli…

Habe tuleb ka vist ikka nõks lühemana hoida – need politseinike kahtlustavad pilgud passikontrollides hakkavad natukene häirima.

Pean tegema ka ühe õienduse eelmise sissekande osas. Sealt võis jääda mulje, et äkki ma polnud kuidagi oma hotellitoaga rahul või midagi. Pean ütlema, et tegelikult patt oleks nuriseda – siiski oli mul hotelli kõige suurema rõduga tuba. Pigem on see minu viga, et ma vihma, lörtsi ja nullkraadiga seda feature’t ära kasutada ei mõistnud. Vaade oli ju ka suurele ilusale pargile. No vähemalt kaardi järgi oli selle udumassi taga park.

Ja üks asi veel. See ving. Suitsuving. Tuli välja, et söögikohad saavad siin valida, kas on suitsetajate või mittesuitsetajate koht. Ja kui oled suitsetajate koht, pead mingit maksu maksma. Arvestades, et peaaegu kõik Rumeenia mehed on mures riigieelarve täitmise pärast ja annavad seetõttu endast kõik, et vähemalt tubakaaktsiisi kaudu riiki rahastada, siis tasub baaridel vist see lisa suitsumaks end ilusti ära. Aga seda ei osanud ma ka oma kõige metsikumates kujutelmades ette kujutada, et tööl kabinettides suitsetatakse. Või kui kabinetis töötab mittesuitsetajaid, siis ollakse viisakas ja tehakse suits kabineti ukse taga koridoris. Metsik! J

Ikkagi jään suve ootama, sest tundub, et siis on Bukarest ilus J

 

All ka üks näide 80-ndate keskpaigal Rumeenias levima hakanud ühepereelamute arhitektuuritrendidest (taamal see keskmine hoone, Euroopa suurim maja).

 

Ja siin teen ma tööd, kui ma seda parajasti hoellis ei tee.