Nüüd siis tehtud. Asjad pakitud ja minekut. Või hoopis tulekut...
Pool enda tränist vaja siia jätta, et kaaluprobleeme kuidagi ohjata :)
Paistab, et tagasisõit sattus päris paraja aja peale - siin nüüd vist hakkas lõpuks midagi vihmahooaja sarnast. 2 korda varem olen siin kpüll vihma näinud, aga mitte nii pikalt ja tugevalt, nagu täna hommikul. Kerge aklimatiseerumine Eesti tuulteks ja tormideks :)
Wednesday, October 14, 2009
Tuesday, October 13, 2009
13.oktoober. Telefonimäng
Imelikud lood ikka juhtuvad... Jälle see telefonijant. Nagu Murphy seadus: kui kõik järgi jäänud telefonid päevaks hotelli unustada, siis püütakse sinuga paaniliselt ühendust saada :) Sain 9 vastamata kõnet ja 2 kiswahili keelset sms-i. Kutsusin oma taksojuhi appi tõlkima ja lõpptulemusena on mul telefon jälle käes :) Muidugi nõudis see taaas teatavat rahakoti kergendamist ja eks need taksojuhid lõpuks ise teavad, kes kui palju endale seda vaevatasu sai.
Ja loomulikult on telefoni niimoodi näpitud, et kõik lukud on peal ja sim-i saan alles Eestis kasutama hakata. Ju see eestikeelne menüü oli väike pähkel :) Kui tihtipeale on inimestel häda, et ei saa arvuti ekraani alt nurgast või telefoni ülevalt nurgast ümbrikku kuidagi ära, siis selle telefoni näppijatel õnnestus kuidagi hoopi auot pilt ekraanile tekitada ja olid hoopis sellega hädas :)
Ja mul peaaegu oli juba uus telefon välja valitud... :) Eks siis ootan veel mõne aasta.
Ja loomulikult on telefoni niimoodi näpitud, et kõik lukud on peal ja sim-i saan alles Eestis kasutama hakata. Ju see eestikeelne menüü oli väike pähkel :) Kui tihtipeale on inimestel häda, et ei saa arvuti ekraani alt nurgast või telefoni ülevalt nurgast ümbrikku kuidagi ära, siis selle telefoni näppijatel õnnestus kuidagi hoopi auot pilt ekraanile tekitada ja olid hoopis sellega hädas :)
Ja mul peaaegu oli juba uus telefon välja valitud... :) Eks siis ootan veel mõne aasta.
Monday, October 12, 2009
12. oktoober. Ilm
Üks asi veel. Ilm... Eesti ilm. Ma nüüd hakkasin natuke vaatama, mida see ilm endast Eestis kujutab. Minu ainuke lootus on praegu, et ajalehed valetavad...
Kui ma ka kunagi kirjutasin, et tunnen puudust märjast, mustast ja masendavast Eesti ilmast, siis ma tegelikult ei pidanud silmas, et kohe praegu selline ilm peaks olema... See võinuks jääda ikka kuhugi novembri kanti.
Hakka või klimaatilist varjupaika siin nõudma :) Mis sest, et muidu see elu siin täiesti p.... on.
Kui ma ka kunagi kirjutasin, et tunnen puudust märjast, mustast ja masendavast Eesti ilmast, siis ma tegelikult ei pidanud silmas, et kohe praegu selline ilm peaks olema... See võinuks jääda ikka kuhugi novembri kanti.
Hakka või klimaatilist varjupaika siin nõudma :) Mis sest, et muidu see elu siin täiesti p.... on.
12. oktoober. Nädalavahetuse asjad
Telefon
Kuna tagasilennu aeg on lähenemas, siis on vaja taas ülekaalule mõelda. Kuna valge mees on üldjuhul tegutseja inimene, siis ei piirdunud ma pelgalt mõtlemisega, vaid võtsin ka reaalsed meetmed tarvitusele. Pagasi kaalu vähendamist alustasin juba laupäeval ja otsustasin ühe oma telefonidest siinsele taksojuhile loovutada. 3 telefoni on ikka selge ülekaal. Tegutsemise fakt jääb tegutsemise faktiks, sõltumata sellest, kas tegevus oli tahtlik, planeeritud ja läbi mõeldud või mitte. Mul kukkus see kuidagi täiesti spontaanselt ja iseenesest välja... Telefon taskust nimelt.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest. Taas jõuab asi rahani. Kui käisin laupäeva päeval turul mõne arvates mõttetut träni kaasa toomiseks hankimas, siis ka kõige parema kauplemisega suudeti mult ikkagi kogu mu raha välja meelitada :) Õnneks olin suutnud varasemate kurnavate välitööde ja empiiriliste katsete tulemusena kindlaks teha oma õnnekasiino ehk pangaautomaadi, mis iga küsimise peale raha annab – ehk õnnemängud on läbi saanud :) Õhtupoole kutsusin kodustatud taksojuhi (Moses) järgi, et ta mind mu rahani viiks. Kui olin automaadist raha kätte saanud ja tagasi autosse istunud, andis ta mulle ühe mu telefonidest, mis oli kuidagi taskust välja libisenud (ühe mu vanadest saanidest). Ei pööranud sellele siis ka rohkem tähelepanu.
Tahtsin veel linnas ringi vaadata, mistõttu viis Moses mind ühte väga huvitavasse kanti. Kohta, kus tegelik elu käib :) Kohta, kus tegelikult kohalikud oma riideid ja asju ostavad. Hull elu ja äri käis, keset tänavat riided ja jalanõud maha laotatud, inimsed, loomad ja autod sela vahel. Kui mõni auto juhtus tahtma läbi sõita, siis tõmmati asju natuke koomale või sõitis auto osaliselt ka riietest lihtsalt üle :) Fotokaga poleks seal just eriti tark vehkida olnud. Tegin siis asjalikku nägu ja klõpsisin hoopis telefoniga :) Oma taksojuht veel hoiatas, et raha asjadega tuleb selles piirkonnas väga ettevaatlik olla. Olingi. Jalutasin linna tagasi, võtsin suvalise takso ja hotelli. Taskuid tühjaks tehes avastasin, et telefone on kuidagi vähe... Kuna linnas ringi käies oli telefon pidevalt käes, et veel huvitavaid momente tabada, siis seal keegi seda võtta ei saanud ja variandina jäi taas takso. Hoiatuse sain vana saaniga, ära pidin loovutama oma kõige uuema telefoni: kerge õppusel, raske lahingus :)
Kutsusin küll kohe Mosese järgi ja läksime sinna kohta, kust eelmise takso võtnud olin. Mind sõidutanud juhti seal ei olnud. Teised, kes seal olid, isegi mäletasid mind ja sai proovitud telefonimängu, et kuidagi taksojuhiga ühendust saada, aga ei läinud õnneks... Eks neid telefone leidub maailmas veel ja väga põhjust põdeda ka ei näe. Lihtsalt mõnda aega saab mind kätte töötelefonilt, kuni uue numbri olen omale teinud. Ja kui ilmneb, et mul teises arvutis sim-i backupi ei ole, eks siis hakkan ka numbreid uuesti küsima :)
Reede
Reedel oli plaan õhtul pärast väikest kirjatööd mõnes rahulikus pubis või baaris natuke istuda ja mõtteid mõlgutada. Lasin hotelli administraatoril ja taksojuhil midagi välja mõelda. Jõudsin siis kohalikku Iiri pubisse, kus käis hull möll väga hea bändi saatel ja lõpuks jõudsin taas nädalavahetus varem külastatud kohalikku Hollywoodi (kuidas iganes selle nimi ka ei olnud). Kohalike tantsu teemal võtan sõnad tagasi, eriti naiste osas. Kui tahavad, siis oskavad ja väga häasti :)
Pühapäev
Pühapäval käisime projektijuhiga Bagamoyos. Kunagine saksa linn Dar es Salaamist põhjas. Umbes tund sõitu ja 2 rehvivahetust... Nagu siin ikka need asjad käivad :) Natuke sai ringi uidatud – paistis võrdlemisi mahajäetud koht olevat. Kui oli omajagu ringi uidatud, tahtsime midagi süüa. Taksojuht viis ühte uhkesse hotelli. Kuna toiduga pidi veel aega minema, siis lootsin võimalust kasutada ning end ühe väikse cappuccinoga kostitada. Nii uhkes hotellis peaks seda ikka olema... Eks on seda ennegi juhtunud, et minu kohvisoov liigset tüli tekitab, aga sellist janti pole ma varem suutnud korraldada :)
Leti ääres teenindajat oodates sattusin ühe kohaliku ärimehega jutule. Tavaline loba, kes, kust ja mida teeb. Tuli teenindaja, küsisin cappuccinot – ütles, et seda neil küll ei ole. Siis küsisin, kas on vähemalt tavalist kohvi, mitte lahustuvat. Teenindaja jäi natukeseks toppama, aga suure suuga ärimees oli juba enne välja rääkinud, et tema on selles hotellis kohvimasinat näinud :) Midagi seal seletasid, tuli veel neid teenindajaid juurde. Lõpuks ütles ärimees, et jah, neil on pris kohvi ja korraldavad asja ära. Istusin siis tagsi lauda, et kohvi oodata.
Mõne aja pärast kutsuti tagsai leti juure, et taas seda kohviasja arutada :) Üles oli leitud masin (tavaline filtriga kohvimasin) ja väike pakk päris kohvi. Siis alles läks huvitavaks :) Neli meest siis vaatasid seda masinat ühelt poolt ja teiselt poolt ja ei osanud sellega väga midagi peale hakata... :) Ma algul ei saanud aru, et kas tõesti esimest korda töötavad siis kohvimasinaga, restoranis... Juba käis mõte peast läbi, et kas pean tavapärase positsiooni sisse võtma ja ise kohvi valmis tegema. Andsin neile natuke seedimisaega. Siis ilmnes, et vähemalt üks mees vist teooriat tundis. Kamba peale leiti üles filtri koht (õnneks oli mitmekordselt kasutatav filter sees), jõuti üksmeelele, kuhu vesi võiks käia ja kui neile siis üle seletasin, mis ja kuidas käib, siis hakkasid meisterdama. Pulbri doseerimise juures sain kohal olla, siis viidi masin leti pealt ära ja doseerimisel kaasa ei saanud rääkida. Loomulikult tähendas see seda, et lõpuks oli kohv võrdlemisi lurr, aga meeste esimese päris kohvi kohta ei olnud ka väga hull. Järgmisel valgel kohvinäljasel läheb siis ehk selle võrra paremini :)
Kuna tagasilennu aeg on lähenemas, siis on vaja taas ülekaalule mõelda. Kuna valge mees on üldjuhul tegutseja inimene, siis ei piirdunud ma pelgalt mõtlemisega, vaid võtsin ka reaalsed meetmed tarvitusele. Pagasi kaalu vähendamist alustasin juba laupäeval ja otsustasin ühe oma telefonidest siinsele taksojuhile loovutada. 3 telefoni on ikka selge ülekaal. Tegutsemise fakt jääb tegutsemise faktiks, sõltumata sellest, kas tegevus oli tahtlik, planeeritud ja läbi mõeldud või mitte. Mul kukkus see kuidagi täiesti spontaanselt ja iseenesest välja... Telefon taskust nimelt.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest. Taas jõuab asi rahani. Kui käisin laupäeva päeval turul mõne arvates mõttetut träni kaasa toomiseks hankimas, siis ka kõige parema kauplemisega suudeti mult ikkagi kogu mu raha välja meelitada :) Õnneks olin suutnud varasemate kurnavate välitööde ja empiiriliste katsete tulemusena kindlaks teha oma õnnekasiino ehk pangaautomaadi, mis iga küsimise peale raha annab – ehk õnnemängud on läbi saanud :) Õhtupoole kutsusin kodustatud taksojuhi (Moses) järgi, et ta mind mu rahani viiks. Kui olin automaadist raha kätte saanud ja tagasi autosse istunud, andis ta mulle ühe mu telefonidest, mis oli kuidagi taskust välja libisenud (ühe mu vanadest saanidest). Ei pööranud sellele siis ka rohkem tähelepanu.
Tahtsin veel linnas ringi vaadata, mistõttu viis Moses mind ühte väga huvitavasse kanti. Kohta, kus tegelik elu käib :) Kohta, kus tegelikult kohalikud oma riideid ja asju ostavad. Hull elu ja äri käis, keset tänavat riided ja jalanõud maha laotatud, inimsed, loomad ja autod sela vahel. Kui mõni auto juhtus tahtma läbi sõita, siis tõmmati asju natuke koomale või sõitis auto osaliselt ka riietest lihtsalt üle :) Fotokaga poleks seal just eriti tark vehkida olnud. Tegin siis asjalikku nägu ja klõpsisin hoopis telefoniga :) Oma taksojuht veel hoiatas, et raha asjadega tuleb selles piirkonnas väga ettevaatlik olla. Olingi. Jalutasin linna tagasi, võtsin suvalise takso ja hotelli. Taskuid tühjaks tehes avastasin, et telefone on kuidagi vähe... Kuna linnas ringi käies oli telefon pidevalt käes, et veel huvitavaid momente tabada, siis seal keegi seda võtta ei saanud ja variandina jäi taas takso. Hoiatuse sain vana saaniga, ära pidin loovutama oma kõige uuema telefoni: kerge õppusel, raske lahingus :)
Kutsusin küll kohe Mosese järgi ja läksime sinna kohta, kust eelmise takso võtnud olin. Mind sõidutanud juhti seal ei olnud. Teised, kes seal olid, isegi mäletasid mind ja sai proovitud telefonimängu, et kuidagi taksojuhiga ühendust saada, aga ei läinud õnneks... Eks neid telefone leidub maailmas veel ja väga põhjust põdeda ka ei näe. Lihtsalt mõnda aega saab mind kätte töötelefonilt, kuni uue numbri olen omale teinud. Ja kui ilmneb, et mul teises arvutis sim-i backupi ei ole, eks siis hakkan ka numbreid uuesti küsima :)
Reede
Reedel oli plaan õhtul pärast väikest kirjatööd mõnes rahulikus pubis või baaris natuke istuda ja mõtteid mõlgutada. Lasin hotelli administraatoril ja taksojuhil midagi välja mõelda. Jõudsin siis kohalikku Iiri pubisse, kus käis hull möll väga hea bändi saatel ja lõpuks jõudsin taas nädalavahetus varem külastatud kohalikku Hollywoodi (kuidas iganes selle nimi ka ei olnud). Kohalike tantsu teemal võtan sõnad tagasi, eriti naiste osas. Kui tahavad, siis oskavad ja väga häasti :)
Pühapäev
Pühapäval käisime projektijuhiga Bagamoyos. Kunagine saksa linn Dar es Salaamist põhjas. Umbes tund sõitu ja 2 rehvivahetust... Nagu siin ikka need asjad käivad :) Natuke sai ringi uidatud – paistis võrdlemisi mahajäetud koht olevat. Kui oli omajagu ringi uidatud, tahtsime midagi süüa. Taksojuht viis ühte uhkesse hotelli. Kuna toiduga pidi veel aega minema, siis lootsin võimalust kasutada ning end ühe väikse cappuccinoga kostitada. Nii uhkes hotellis peaks seda ikka olema... Eks on seda ennegi juhtunud, et minu kohvisoov liigset tüli tekitab, aga sellist janti pole ma varem suutnud korraldada :)
Leti ääres teenindajat oodates sattusin ühe kohaliku ärimehega jutule. Tavaline loba, kes, kust ja mida teeb. Tuli teenindaja, küsisin cappuccinot – ütles, et seda neil küll ei ole. Siis küsisin, kas on vähemalt tavalist kohvi, mitte lahustuvat. Teenindaja jäi natukeseks toppama, aga suure suuga ärimees oli juba enne välja rääkinud, et tema on selles hotellis kohvimasinat näinud :) Midagi seal seletasid, tuli veel neid teenindajaid juurde. Lõpuks ütles ärimees, et jah, neil on pris kohvi ja korraldavad asja ära. Istusin siis tagsi lauda, et kohvi oodata.
Mõne aja pärast kutsuti tagsai leti juure, et taas seda kohviasja arutada :) Üles oli leitud masin (tavaline filtriga kohvimasin) ja väike pakk päris kohvi. Siis alles läks huvitavaks :) Neli meest siis vaatasid seda masinat ühelt poolt ja teiselt poolt ja ei osanud sellega väga midagi peale hakata... :) Ma algul ei saanud aru, et kas tõesti esimest korda töötavad siis kohvimasinaga, restoranis... Juba käis mõte peast läbi, et kas pean tavapärase positsiooni sisse võtma ja ise kohvi valmis tegema. Andsin neile natuke seedimisaega. Siis ilmnes, et vähemalt üks mees vist teooriat tundis. Kamba peale leiti üles filtri koht (õnneks oli mitmekordselt kasutatav filter sees), jõuti üksmeelele, kuhu vesi võiks käia ja kui neile siis üle seletasin, mis ja kuidas käib, siis hakkasid meisterdama. Pulbri doseerimise juures sain kohal olla, siis viidi masin leti pealt ära ja doseerimisel kaasa ei saanud rääkida. Loomulikult tähendas see seda, et lõpuks oli kohv võrdlemisi lurr, aga meeste esimese päris kohvi kohta ei olnud ka väga hull. Järgmisel valgel kohvinäljasel läheb siis ehk selle võrra paremini :)
Wednesday, October 7, 2009
7. oktoober. Taas valge
Nüüd olen jälle valge inimene :) Lõpuks lotoõnn naeratas ja üks automaat oli nõus mulle raha loovutama. Jackpotti küll ei tulnud, aga seda ma ei küsinud ka. Muidugi selle teise õnnega on siis aamen :) Huvitaval kombel ei olnud automaadi juurest võimalik isegi väga aru saada, mis panga automaat see üldse oli... Loodetavasti mitte kaardi kopeerimisautomaat...
Mõtlesin, et on veel midagi öelda, aga vist ei olegi... Nädalavahetusel katsuks veel natuke ringi vaadata, siis kohver kokku ja minekut. Ehk jõuab ka siinsele motoshowle või autonäitusele, mis arvatavasti on lihtsalt üks Toyotade esitlus, sest 95% autodest on siin Toyotad.
Mõtlesin, et on veel midagi öelda, aga vist ei olegi... Nädalavahetusel katsuks veel natuke ringi vaadata, siis kohver kokku ja minekut. Ehk jõuab ka siinsele motoshowle või autonäitusele, mis arvatavasti on lihtsalt üks Toyotade esitlus, sest 95% autodest on siin Toyotad.
Monday, October 5, 2009
5. oktoober. Mis tehtud, mis mitte
Vahepeal on olnud päris kiire – arvatavsti olen kasutanud lapstööjõudu, käinud natuke mööda klube ja pide, natuke meeletusi ja kõige rohkem muidugi tööd – naljakas (kurbnaljakas), et ka sel aastal, Eestist ära olles, kulub sügis hullule rabelemisele (ja vaatamata sellele, et tehniliselt võttes on mul ju puhkus...). Vähemalt Pivot on maha müüdud :) ka Matrix’i Orpheus’le. See osa, mis ta mu kõrval niimoodi tukkus, et pea kolksuga vastu lauda läks, jäi tal muidugi kuulmata... :) Aga aus värk, pärastlõunal ajas mu hääl mulle endale ka une peale :)
Mul on tunne, et nüüd olen ka lapstööjõudu kasutanud... Antagu mulle selle eest andeks. Ma söön oma mütsi ära, kui üks reedene taksojuht, kes meid hotelli sõidutas, oli täisealine. Siin on üldjuhul väga raske välimuse järgi inimese vanust hinnata, aga see poiss ei näinud õieti auto rooli tagant väljagi... Jalg ikka kuidagi pedaalideni ulatus, õnneks oli automaatkast ja piisas ühe jala ulatumisest, mis sobis väga hästi kõva mehe lebo istumisasendiga, et käsi ka kuidagi väärakalt peaaegu üle pea aknast välja ulatuks rippuma :) Aga sõidetud ta sai :)
Paaril õhtul olen püüdnud ka kohaliku eluga kursis olla. Kahjuks ongi need olnud paar õhtut. See hiphopi pidu Prantsuse Kuluurikeskuses oli päris hea, just mussi poolelt. Kahjuks jõudsin sinna suht hilja, mistõttu ei kuulnud kohalikku rapmetali bändi, kuid see-eest kuulsin väga mõnusat reggae ja dancehalli bändi. Kohalikud MC-d olid ka üllatavalt head. Palju paremad, kui mõned Ameerika kehkenpüksid... ;)
Aga... must mees ei tantsi. Võiks ju arvata teisiti ja millegipärast on (küll taas Ameerika filmidest) jäänud mulje, et must mees irivtab valge mehe tantsusoskuse üle. Aga siin on must mees (ja naine ka) veel häblikum, kui eestlane. Lava ees on veel suurem tühi kaar, kui tavaliselt Eestis. Ja inimesed hoiavad isegi siis, kui bänd laval, ennast võimalikult kaugesse tagumisse nurka.
Sama asja täheldasin ka sel laupäeval kohalikku Hollywoodi sattudes (siin nimeks Kikepapakukepepo või midagi sellist... :) ), kus juhtus olema mingi Aafrika MTV pidu sel laupäeval Nairobis toimuva MTV Africa Music Award'i promoüritusena. Klubi nagu klubi ikka – täiesti võrreldav Tallinna Hollywoodiga, ainult et peldik on Tallinnas siinsega võrreldes ikka täielik peldik, meeste oma vähemalt. Ja üllataval kombel kulus siin ikka tohutu kaua aega, et esimesed inimesed üldse tantsupõrandale läheks. Muidugi muusika oli ka ikka täielik jamps... steriilne mainstream r’n’b. Aga millegipärast ma arvan, et see ei olnud sellest tingitud. Kui kuskil suvalisel külalaval mängitakse kohalikku muusikat, siis vähemalt lapsed tõmbab see küll väga käima ja vihuvad hullu moodi tantisda. Klubides täiskasvanute käimasaamine võtab aga tohutult aega.
Selles prantslaste kohas oli vähemalt normaalne muss ja rahvas ei olnud nii puhvis, aga „Hollywoodis“ olid ka õigeid räppareid oma nokatsite, paksu, kapuutsiga jope ja kohe-kohe maha kukkuvate pükstega :) Tükk aega arvasin, et jäängi ainukeseks valgeks inimeseks klubis, kuid siiski mitte – õhtu jooksul ilmus teisigi. Ja mis te arvate, kui suureks võivad baarmani silmad minna, kui küsida topelt topelt rummi... :) Arvestades, et joogiga antakse kaasa 0,35-ne pudel Cocat, siis minu meelst igati mõistlik kogus :) See 0,2 cl asi on ikka liiast...
Ühte kohta juhtusin veel peole. Nimelt jäi netist silma, et üks populaarsemaid baare ja peokohti peaks olema Q Bar. Kaardilt tundus, et peaks suht ligidal olema ja tuli välja, et ongi otse mu lähima poe taga. Tegelt oli see hoopis paras urgas ja väga selgelt eristuva klientuuriga. Mehed enamasti mittemustad ehk valged ja asiaadid ning naised mustad ja võrdlemisi napis riietuses... Mis see kokku annab...? Õige :) Seega järjekordne koht, kus valge nahk tähendab automatselt rahakotiks olemist. Ummisjalu ma sealt minema ei tormanud. Jälgisin mängu – oli päris huvitav :) Huvitav, kas ma olin taas nii kurja näoga, aga sain suht rahus olla. Muss oli päris hea, live bänd, aga turg ei ole ikka peokoht.
Kuna tekkis tõsine oht, et tulengi albiinona siit tagasi, siis võtsin pühapäeval ette reisi päris randa. Mitte sellesse kohalikku urkasse. Siin on põhja ja lõuna rannad. Soovitati minna lõuna randa. Selleks on vaja sõita kesklinnast praamiga ca 300m üle lahe teisele poolsaarele. Kuna oma taksojuht pakkus end lahkelt giidiks, siis olin teatavl määral tema auto külge aheldatud. Arvestades seda tohutu rahva ja autode massi, mis üle lahe sõidab, tähendas pühapäevane rannaskäik seda, et ca 1 tunni olin rannas ja 5 tundi praamisabades... Ehk siis albiinost ma ikkagi palju tumedam ei ole :)
Mul on tunne, et nüüd olen ka lapstööjõudu kasutanud... Antagu mulle selle eest andeks. Ma söön oma mütsi ära, kui üks reedene taksojuht, kes meid hotelli sõidutas, oli täisealine. Siin on üldjuhul väga raske välimuse järgi inimese vanust hinnata, aga see poiss ei näinud õieti auto rooli tagant väljagi... Jalg ikka kuidagi pedaalideni ulatus, õnneks oli automaatkast ja piisas ühe jala ulatumisest, mis sobis väga hästi kõva mehe lebo istumisasendiga, et käsi ka kuidagi väärakalt peaaegu üle pea aknast välja ulatuks rippuma :) Aga sõidetud ta sai :)
Paaril õhtul olen püüdnud ka kohaliku eluga kursis olla. Kahjuks ongi need olnud paar õhtut. See hiphopi pidu Prantsuse Kuluurikeskuses oli päris hea, just mussi poolelt. Kahjuks jõudsin sinna suht hilja, mistõttu ei kuulnud kohalikku rapmetali bändi, kuid see-eest kuulsin väga mõnusat reggae ja dancehalli bändi. Kohalikud MC-d olid ka üllatavalt head. Palju paremad, kui mõned Ameerika kehkenpüksid... ;)
Aga... must mees ei tantsi. Võiks ju arvata teisiti ja millegipärast on (küll taas Ameerika filmidest) jäänud mulje, et must mees irivtab valge mehe tantsusoskuse üle. Aga siin on must mees (ja naine ka) veel häblikum, kui eestlane. Lava ees on veel suurem tühi kaar, kui tavaliselt Eestis. Ja inimesed hoiavad isegi siis, kui bänd laval, ennast võimalikult kaugesse tagumisse nurka.
Sama asja täheldasin ka sel laupäeval kohalikku Hollywoodi sattudes (siin nimeks Kikepapakukepepo või midagi sellist... :) ), kus juhtus olema mingi Aafrika MTV pidu sel laupäeval Nairobis toimuva MTV Africa Music Award'i promoüritusena. Klubi nagu klubi ikka – täiesti võrreldav Tallinna Hollywoodiga, ainult et peldik on Tallinnas siinsega võrreldes ikka täielik peldik, meeste oma vähemalt. Ja üllataval kombel kulus siin ikka tohutu kaua aega, et esimesed inimesed üldse tantsupõrandale läheks. Muidugi muusika oli ka ikka täielik jamps... steriilne mainstream r’n’b. Aga millegipärast ma arvan, et see ei olnud sellest tingitud. Kui kuskil suvalisel külalaval mängitakse kohalikku muusikat, siis vähemalt lapsed tõmbab see küll väga käima ja vihuvad hullu moodi tantisda. Klubides täiskasvanute käimasaamine võtab aga tohutult aega.
Selles prantslaste kohas oli vähemalt normaalne muss ja rahvas ei olnud nii puhvis, aga „Hollywoodis“ olid ka õigeid räppareid oma nokatsite, paksu, kapuutsiga jope ja kohe-kohe maha kukkuvate pükstega :) Tükk aega arvasin, et jäängi ainukeseks valgeks inimeseks klubis, kuid siiski mitte – õhtu jooksul ilmus teisigi. Ja mis te arvate, kui suureks võivad baarmani silmad minna, kui küsida topelt topelt rummi... :) Arvestades, et joogiga antakse kaasa 0,35-ne pudel Cocat, siis minu meelst igati mõistlik kogus :) See 0,2 cl asi on ikka liiast...
Ühte kohta juhtusin veel peole. Nimelt jäi netist silma, et üks populaarsemaid baare ja peokohti peaks olema Q Bar. Kaardilt tundus, et peaks suht ligidal olema ja tuli välja, et ongi otse mu lähima poe taga. Tegelt oli see hoopis paras urgas ja väga selgelt eristuva klientuuriga. Mehed enamasti mittemustad ehk valged ja asiaadid ning naised mustad ja võrdlemisi napis riietuses... Mis see kokku annab...? Õige :) Seega järjekordne koht, kus valge nahk tähendab automatselt rahakotiks olemist. Ummisjalu ma sealt minema ei tormanud. Jälgisin mängu – oli päris huvitav :) Huvitav, kas ma olin taas nii kurja näoga, aga sain suht rahus olla. Muss oli päris hea, live bänd, aga turg ei ole ikka peokoht.
Kuna tekkis tõsine oht, et tulengi albiinona siit tagasi, siis võtsin pühapäeval ette reisi päris randa. Mitte sellesse kohalikku urkasse. Siin on põhja ja lõuna rannad. Soovitati minna lõuna randa. Selleks on vaja sõita kesklinnast praamiga ca 300m üle lahe teisele poolsaarele. Kuna oma taksojuht pakkus end lahkelt giidiks, siis olin teatavl määral tema auto külge aheldatud. Arvestades seda tohutu rahva ja autode massi, mis üle lahe sõidab, tähendas pühapäevane rannaskäik seda, et ca 1 tunni olin rannas ja 5 tundi praamisabades... Ehk siis albiinost ma ikkagi palju tumedam ei ole :)
Teised asjad
Ärahellitatud valge mehe virin :)
Siin hakkab hindama ja puudust tundma teistest asjadest, lihtsatest asjadest. Oleks ülimalt meeldiv jalutada linnas ringi nii, et ei pea pidevalt maha vaatama, et millise järgmise kivi või puujuure taha võib komistada ja ilma, et suu ja silmad pidevalt tolmu ning liiva täis ei oleks. Samuti oleks ülimalt tore ka õhtul ringi liikuda nii, et näed, kuhu astud. Isegi Savisaare pimenduskampaania on siinsega võrreldes väga inimlik ja ma ausõna ei kurda enam ühtegi sõna Tallinna valgustuse üle :)
Elektri pidev olemasolu oleks päris tore... Õnneks olen juhtunud enamasti olema kohtades, kus on generaatorid, mistõttu pole palju kahju kannatanud. Korra läks ühes hiinakas just arve maksmise ajal elekter ära ja seal ei olnud genraatorit. Mu vana saani Nokia sisse monteeritud taskulambi valgel luftitasime siis oma kümnetuhandelisi :) Eile üle lahe teisel poolsaarel rannas käies ja õhtul tagasi tulles läks sadamas elekter ära. Mis seal ikka... Väike pidu sadama kõrval oleva välikohviku laval katkes poole laulu pealt, arvatavasti ca tuhat inimest, kes iga poole tunni tagant väljuvat praami ootasid, ootasid seda siis täielikus pimeduses. Kui inimestel heledaid riideid ei oleks olnud, siis eemalt vaadataes võinuks öelda, et see praami ootamise katusealune oli tühi :)
Normaalse kiirusega internet on ilmselgelt liialdatud luksuses ootus...
Jälle raha...
Raha tahaks... :) Kasvõi lihtsalt oma kontolt kätte saada, kui tõesti mujalt ei saa... Ma pole vist 10 aastat kasiinos käinud ja sealseid masinaid proovinud, aga nüüd olen hakanud mänguriks... Ainuke vahe on see, et mänguautomaatideks on sularahaautomaadid. Ühe korra võitsin jackpoti ja sain miljoni. Aga nagu selle kergelt tulnud rahaga on – kaob kiiresti ja tahaks veel :) Rohkem, ei varem ega hiljem, pole õnn mulle naeratanud... :) Küll ma olen proovinud erinevate automaatide ja erinevate kaartidega – ei midagi. Ehk siis hakkab armastuses vedama, kui isegi sularahaautomaadiga ei vea... :) Vähemalt ei ole rohkem ka miinusesse läinud, nagu vahepeal juhtus, kui kontolt võeti raha ära, aga mulle seda ei antud. Sain selle raha õnneks tagasi, kahjuks aga kontole... Ja mäng algab taas :) Kui esimest korda raha taga ajasime ja olukord täiesti lootusetu juba oli, siis käis ka tegelikult peast läbi mõte, et vb peakski kogu olemasoleva sulaga hoopis päris kasiinosse minema... Seal on vähemalt mingid teoreetilised võiduvõimalused, pangaautomaadist raha saamine paistab olevat oluliselt väiksema tõenäosusega :)
Kohvist ma parem ei räägigi... Kui mu lotoõnn siin paranema ei hakka, siis võin oma Eestis harjumuspärase kaks korda päevas sageduselt siin kord nädalas sagedusele taandunud kohvisõõmust ainult heldimusega unistada...
Lisaks lihtsatele asjadele, millest siin puudust tunda, on siin ka teised meeletused. Alles laupäeval tegin midagi eriti meeletut – läksin koduranna kaudu linna ja võtsin rannas korraks särgi seljast... :) Õnneks oli paar, kolm inimest veel sellise julgustükiga hakkama saanud, mistõttu ei tundnud ma end päris erakuna sealse paarisaja inimese seas.
Use your head
Mõningad mõisted ja väljendid saavad siin ka teise tähenduse. Ma arvan, et kunagi oli raudselt situatsioon, kus must mees või pigem hoopis naine seisis nõutult oma pampude juures ja ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas neid kanda. Valge mees läks mööda, irivtas natuke ja ütles, et mõtle midagi välja, ainuke asi, et ta väljendas raudselt end nii: „Use your head“... Ja nii läkski. Pambud pea peale ja minekut :)
Sul on suur riidest kott – kuidas seda kanda? Kanna seda pea peal. Sul on 5 liitrine veetünn või piima- või bensiinikanister või või 25 kilogrammine suhkrukott (või 2) või õpikud või ükskkõik, mis asi – kõike saab kanda pea peal. Kes see narr üldse reisikohvrile sanga ja rattad välja mõtles... Milleks inimesel pea on – selleks et seda kasutada :) Viina kasutatakse ka sees- ja välispidiselt :) Pealegi, kui kohver pähe panna, on ju käed vabad :) Sangad ja käepidemed on täiesti kasutu materjali kulu. Kuna mul endal hakkab kohvri sang otsi andma, siis peab ka vist pea kasutamist kaaluma – kui piisavalt mõelda ei suuda, siis on see ehk teisiti kasulik :)
Naised seevastu paistavad pidevalt toimetavat. Laps selga seotud või kandam peas ja toimetavad. Ja keskealised ning vanemad naised on ikka tõsised prouad :) Väga uhkete hõlstide ja peakatetega. Vat just äsja, ühes hotellis kohalikega õhtustades nägin alles hirmutist... Proua oli midagi väga, väga hirmsat omale pähe pannud - paras lapsi hirmutada :) Meenutas midagi Napoleoni mütsi sarnast, mis on tagurpidi pähe pandud ja üks nurk ära võetud. Nii, kui hotelli uksest sisse astusinja seda nägin, pidid silmad peast välja kukkuma :) Oi, kus ma püüdsin iga nurga alt kuidagi salaja mobiiliga pilti teha, aga ei tulnud midagi välja... :)
Üks asi veel. Paksuks läksin :)
Siin hakkab hindama ja puudust tundma teistest asjadest, lihtsatest asjadest. Oleks ülimalt meeldiv jalutada linnas ringi nii, et ei pea pidevalt maha vaatama, et millise järgmise kivi või puujuure taha võib komistada ja ilma, et suu ja silmad pidevalt tolmu ning liiva täis ei oleks. Samuti oleks ülimalt tore ka õhtul ringi liikuda nii, et näed, kuhu astud. Isegi Savisaare pimenduskampaania on siinsega võrreldes väga inimlik ja ma ausõna ei kurda enam ühtegi sõna Tallinna valgustuse üle :)
Elektri pidev olemasolu oleks päris tore... Õnneks olen juhtunud enamasti olema kohtades, kus on generaatorid, mistõttu pole palju kahju kannatanud. Korra läks ühes hiinakas just arve maksmise ajal elekter ära ja seal ei olnud genraatorit. Mu vana saani Nokia sisse monteeritud taskulambi valgel luftitasime siis oma kümnetuhandelisi :) Eile üle lahe teisel poolsaarel rannas käies ja õhtul tagasi tulles läks sadamas elekter ära. Mis seal ikka... Väike pidu sadama kõrval oleva välikohviku laval katkes poole laulu pealt, arvatavasti ca tuhat inimest, kes iga poole tunni tagant väljuvat praami ootasid, ootasid seda siis täielikus pimeduses. Kui inimestel heledaid riideid ei oleks olnud, siis eemalt vaadataes võinuks öelda, et see praami ootamise katusealune oli tühi :)
Normaalse kiirusega internet on ilmselgelt liialdatud luksuses ootus...
Jälle raha...
Raha tahaks... :) Kasvõi lihtsalt oma kontolt kätte saada, kui tõesti mujalt ei saa... Ma pole vist 10 aastat kasiinos käinud ja sealseid masinaid proovinud, aga nüüd olen hakanud mänguriks... Ainuke vahe on see, et mänguautomaatideks on sularahaautomaadid. Ühe korra võitsin jackpoti ja sain miljoni. Aga nagu selle kergelt tulnud rahaga on – kaob kiiresti ja tahaks veel :) Rohkem, ei varem ega hiljem, pole õnn mulle naeratanud... :) Küll ma olen proovinud erinevate automaatide ja erinevate kaartidega – ei midagi. Ehk siis hakkab armastuses vedama, kui isegi sularahaautomaadiga ei vea... :) Vähemalt ei ole rohkem ka miinusesse läinud, nagu vahepeal juhtus, kui kontolt võeti raha ära, aga mulle seda ei antud. Sain selle raha õnneks tagasi, kahjuks aga kontole... Ja mäng algab taas :) Kui esimest korda raha taga ajasime ja olukord täiesti lootusetu juba oli, siis käis ka tegelikult peast läbi mõte, et vb peakski kogu olemasoleva sulaga hoopis päris kasiinosse minema... Seal on vähemalt mingid teoreetilised võiduvõimalused, pangaautomaadist raha saamine paistab olevat oluliselt väiksema tõenäosusega :)
Kohvist ma parem ei räägigi... Kui mu lotoõnn siin paranema ei hakka, siis võin oma Eestis harjumuspärase kaks korda päevas sageduselt siin kord nädalas sagedusele taandunud kohvisõõmust ainult heldimusega unistada...
Lisaks lihtsatele asjadele, millest siin puudust tunda, on siin ka teised meeletused. Alles laupäeval tegin midagi eriti meeletut – läksin koduranna kaudu linna ja võtsin rannas korraks särgi seljast... :) Õnneks oli paar, kolm inimest veel sellise julgustükiga hakkama saanud, mistõttu ei tundnud ma end päris erakuna sealse paarisaja inimese seas.
Use your head
Mõningad mõisted ja väljendid saavad siin ka teise tähenduse. Ma arvan, et kunagi oli raudselt situatsioon, kus must mees või pigem hoopis naine seisis nõutult oma pampude juures ja ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas neid kanda. Valge mees läks mööda, irivtas natuke ja ütles, et mõtle midagi välja, ainuke asi, et ta väljendas raudselt end nii: „Use your head“... Ja nii läkski. Pambud pea peale ja minekut :)
Sul on suur riidest kott – kuidas seda kanda? Kanna seda pea peal. Sul on 5 liitrine veetünn või piima- või bensiinikanister või või 25 kilogrammine suhkrukott (või 2) või õpikud või ükskkõik, mis asi – kõike saab kanda pea peal. Kes see narr üldse reisikohvrile sanga ja rattad välja mõtles... Milleks inimesel pea on – selleks et seda kasutada :) Viina kasutatakse ka sees- ja välispidiselt :) Pealegi, kui kohver pähe panna, on ju käed vabad :) Sangad ja käepidemed on täiesti kasutu materjali kulu. Kuna mul endal hakkab kohvri sang otsi andma, siis peab ka vist pea kasutamist kaaluma – kui piisavalt mõelda ei suuda, siis on see ehk teisiti kasulik :)
Must mees on
Natuke inimestest. Musta mehe iseloomustamiseks piisab tihtipeale konstanteeringust, et must mees on. Ta lihtsalt on. Ta ei tee mitte midagi, ta lihtsalt on. Meil mõni kuu pealt kukkunud tibi ka lihtlsat on. Vähemalt on ilus, must mees pole sedagi :) Üks levinumaid aja veetmise viise on siin lihtsalt suvalises kohas istumine. Ja just mehed istuvad. Täiesti suvalistel tänavaanurkadel ja lihtsalt on seal. Ilma igasuguse mõtte ja esmärgita. Muidugi on see arvatavasti valge inimese kiiks, et kogu elu eab olema võimalikult ratsionaalne ja igal asjal mõte, aga see lihtsalt olemine ja nii hommikust õhtuni on ka natuke liiast. Olen püüdnud mõelda, kuidas see mõtteloogika võiks olla. Kas midagi sellist: „Nii, kuhu ma täna istuma lähen... Pole ammu Hassani ja Jumba tänava nurgal istunud. Lähen istun täna sinna.“ Mõeldud tehtud :) Eeldusel, et üldse eelnes mingit mõttetegevust. Võib ka nii olla, et lihtsalt astutakse hommikul oma onnist või majast mõned sammud välja, potsatatakse maha ja ehk nälg ajab jälle püsti, toitu otsima. Tihtipeale kõikvõimalike kohtade (poed, hotellid, söögikohad) omanikud ka ei ole mustad, vaid hindud, araablased, valged.
Natuke inimestest. Musta mehe iseloomustamiseks piisab tihtipeale konstanteeringust, et must mees on. Ta lihtsalt on. Ta ei tee mitte midagi, ta lihtsalt on. Meil mõni kuu pealt kukkunud tibi ka lihtlsat on. Vähemalt on ilus, must mees pole sedagi :) Üks levinumaid aja veetmise viise on siin lihtsalt suvalises kohas istumine. Ja just mehed istuvad. Täiesti suvalistel tänavaanurkadel ja lihtsalt on seal. Ilma igasuguse mõtte ja esmärgita. Muidugi on see arvatavasti valge inimese kiiks, et kogu elu eab olema võimalikult ratsionaalne ja igal asjal mõte, aga see lihtsalt olemine ja nii hommikust õhtuni on ka natuke liiast. Olen püüdnud mõelda, kuidas see mõtteloogika võiks olla. Kas midagi sellist: „Nii, kuhu ma täna istuma lähen... Pole ammu Hassani ja Jumba tänava nurgal istunud. Lähen istun täna sinna.“ Mõeldud tehtud :) Eeldusel, et üldse eelnes mingit mõttetegevust. Võib ka nii olla, et lihtsalt astutakse hommikul oma onnist või majast mõned sammud välja, potsatatakse maha ja ehk nälg ajab jälle püsti, toitu otsima. Tihtipeale kõikvõimalike kohtade (poed, hotellid, söögikohad) omanikud ka ei ole mustad, vaid hindud, araablased, valged.
Naised seevastu paistavad pidevalt toimetavat. Laps selga seotud või kandam peas ja toimetavad. Ja keskealised ning vanemad naised on ikka tõsised prouad :) Väga uhkete hõlstide ja peakatetega. Vat just äsja, ühes hotellis kohalikega õhtustades nägin alles hirmutist... Proua oli midagi väga, väga hirmsat omale pähe pannud - paras lapsi hirmutada :) Meenutas midagi Napoleoni mütsi sarnast, mis on tagurpidi pähe pandud ja üks nurk ära võetud. Nii, kui hotelli uksest sisse astusinja seda nägin, pidid silmad peast välja kukkuma :) Oi, kus ma püüdsin iga nurga alt kuidagi salaja mobiiliga pilti teha, aga ei tulnud midagi välja... :)
Üks asi veel. Paksuks läksin :)
Sunday, October 4, 2009
4. oktoober. Homme pikemalt...
Tegelt on ikka päris, päris suur kopp ees... See ei ole enam normaalne, kui inimene näeb telekast Ameerika filmis asfaldist kõnniteed ja mõtleb unistades, et tahaks ka midagi sellist... kasvõi 2 sammu jagu... :)
Arvatavsti tuleb väga pikk poolteistnädal... Ei jõua enam seda tormist, vihmast, külma ja kõledat Eestit ära oodata :)
Kui valitsus ja kõige vägevam homme veel elektrit annavad, siis püüan vahepealsetest tegemistest pikemalt pajatada. Lehes ähvardati, et kuna vihmaperiood ei ole ikka veel alanud ja hüdroelektrijaamades veetase langeb, siis lisaks niikuinii toimuvatele juhuslikele voolukatkestustele hakatakse järgmisest nädalast lisaks ka korralisi pikemaid katkestusi tegema.
Arvatavsti tuleb väga pikk poolteistnädal... Ei jõua enam seda tormist, vihmast, külma ja kõledat Eestit ära oodata :)
Kui valitsus ja kõige vägevam homme veel elektrit annavad, siis püüan vahepealsetest tegemistest pikemalt pajatada. Lehes ähvardati, et kuna vihmaperiood ei ole ikka veel alanud ja hüdroelektrijaamades veetase langeb, siis lisaks niikuinii toimuvatele juhuslikele voolukatkestustele hakatakse järgmisest nädalast lisaks ka korralisi pikemaid katkestusi tegema.
Subscribe to:
Posts (Atom)