Kaheksa ratast ja kondiaur

Üle pika aja taas Rumeeniat ja Bukaresti väisamas. Nagu talvine hall ja ilmetu ilm arvata lubas, siis kevadel on siin tõesti palju, palju ilusam. Ja soojem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki palju olulisemast.

Kui mõnel juhul on elu normaalseks toimimiseks vajalik nelja jalgratta olemasolu, siis mõnel teisel puhul on hädavajalik nelja paari uiskude omamine….

Viimane Xdream andis selge signaali, et pulss on vaja kontrolli alla saada. Selleks on vaja ka kodust ära olles madala pulsiga liigutamist teha. Kõige lihtsam oleks joosta. Aga kui põlved on veel äsjase Xdreami ootamatult raske kere vedamisest ja märja asfaldi küljega kuivatamisest hellad, siis tuleb leida alternatiiv. Ja kus häda kõige suurem, seal Decathlon kõige lähem. Hea, kui on uksest ukseni metrood olemas. Esimesel vabal hetkel sammud sinna ja uiske valima. Peale hindade midagi muud rõõmustavat seal valikus kahjuks ei olnud. Seega tuli valida minimaalsetele nõuetele vastavad uisud, millega veel kannataks sõita. Muidugi juhtusid need olema poe kõige kallimad uisud. Samas kui muu vajalik lisavarustus (kiiver, randmekaitsmed, sokid, prillid, uisukott) ka juurde liita, tuli kogu sats ikkagi märgatavalt odavam, kui komplekt päris uiskude rattaid. Ja kuna Rumeenias käimist suve jooksul veel korduvalt tulemas ning hotell lubas vahepeal uisud lahkelt hoiule võtta, siis väga halb diil vast ei olnudki. Samas pole mul muidugi kunagi varem ka nii tillukeste ratastega uiske olnud: 80 mm. Neid peaaegu ei näegi…

 

Peale ostu sooritamist kiiresti hotelli, kannaklots maha keerata, natuke tööd teha ja siis parki katsetama. Kuigi diktaator Ceausescu tegi väga paljudele inimestele halba, kui ta oma üüratu palee ja valitsuse kvartali jaoks pool kesklinna maha lammutas, siis oli tal vähemalt nii palju  ettenägemisvõimet, et palee kõrvale tegi ka pargi, kus 1,25 km pikkune ring, mida uisutamiseks kasutada kannatab. Ja see mu hotellile suht ligidal.

Uisutamise protsessist endast. Ega ma muidugi tühja koha pealt neid uiske ostma läinud. Esimesel õhtul käisin kohe üle vaatamas, kas keegi seal pargis ka uisutab. Uisutasid. Niivõrd kuivõrd, aga uisutasid. Ega jalgsi käies ei oska kohe asfalti päris hästi ka hinnata ja seepärast ei pannud kohe ka tähele, kui muhklik, auklik  ja pragudega see kohati on. Aga kuina uisul rattad tillukesed, siis erilisi kiirusi niikuinii ei arenda ja seega pole ka väga hullu. Kannatab sõita küll. Aga vigurit tuleb sõita. Oi, kuidas tuleb laveerida. Nagu miljonilinnalt eeldada võib, siis on park täis koeri, lapsi, rattureid, jooksjaid, jalutajaid, kes liiguvad samas suunas, vastu, risti, kord ühel, kord teisel pool teed, mõni järjekindlalt keskel. Kambad kõrvuti. Ja loomulikult ei pääse üldtuntud fenomenist: kepikõndijad. Ja see on vist kuhugi rahvusvahelisse kepikõnni käsiraamatusse sisse graveeritud, et „kui oled seltskonnaga kepikõndi sooritamas, siis veenduge kindlasti, et hõivaksite terve võimaliku raja laiuse“. Ma arvan, et neilt, kes selle reegli vastu eksivad, võtavad kepikõnniinspektorid vist kepid käest ära… Igal juhul siin on kõik kontrolli all. Reeglitest peetakse ilusti kinni ja ükski memm ei tee teist nägu ka, kui sulle kuuekesi kõrvuti vastu jalutavad ja sa neile imestusest suurte silmadega otsa vaatad, et kas nii ongi…  Mingi pundi pidin lihtsalt keskelt laiali lükkama, kui vaatamata lohistades pidurdamise häälele ja randmekaitsmete plastikuga plaksutamise peale keegi end koomale ei suvatsenud võtta. Õnneks ühtegi kivi ma selle eest ei saanud.

Kõike eelnevat arvesse võttes ei olegi vast väga halb, et need uisurattad nii tillukesed on ja on ka arusaadav, et 25 km läbimiseks kulubki tõepoolest poolteist tundi. Kuigi vigurdamistest vabamatel hetkedel sai ka 20-21 km/h sõita, siis keskmiseks kiiruseks jäi ikkagi 16-17 km/h. Suuremate ratastega polekski seal midagi teha, sest siis ei laveeriks seda takistuste virr-varri kuidagi ära. Saab vähemalt natuke tasakaalu harjutada ja jalgadele mingitki moodi meelde tuletada, mis asi see uisk on. Saapa ülemine klamber tuleb muidugi lahti jätta, et jalg laisaks ei muutuks ja ei hakkakski arvama, et edaspidi saab kuidagi sääre toe pealt liugu laskma hakata.

Oli ka väike challence. Kuigi kogu siinsete uisutamiste eesmärk on pulssi all hoida ja jalgade tasakaalu ning tõuke suunda harjutada, siis vahel ei suuda ahvatlustele järgi anda… Ka täna oli olukord, kus sõitsin rahulikult ühest ratturist mööda, aga ei teagi, kas see jäi talle kuidagi hingele või mis. Igal juhul kuulsin varsti, et üks rattur mul sabas ja mööduma ei kiirusta. Mõtlesin, et jäi äkki lihtsalt mu uisutamist vaatama… Ma erinesin ülejäänutest ikka omajagu. Ja pole ka Tallinnas väga harvad need juhud, kui keegi rattaga sappa jääb. Mõni küsib ka luba, et kas võib mu tehnikat vaadata. Ega ma keela. Lihtsalt hoiatan, et mu tehnika võib ka täiesti vale olla. Lihtsalt asjatundmatu silma petab ehk ära, nagu oskaks uisutada. Tegelikult imiteerin lihtsalt youtube’i videosid ilma olulist kiirust saavutamata. Mida ilmestavad ka võistluste tulemused…

Igal juhul –  mees sabas. Ja natukese aja pärast juba mul ees. Kuna oli hämardumas ja tal oli päris võimas esituli, siis miks mitte teda „jänesena“ kasutada. Hea motivaator trenni lõpuks jalga tõuke ajal ka natuke pikemalt välja sirutada, mitte lihtsalt tilulilutada. Pealegi oli ta päris heaks kilbiks rahvamassidest läbimurdmisel. Kusjuures oma naiivsuses korra isegi mõtlesin selle peale, et äkki soovibki mulle rada teha… Kui „jänes“ ees, siis lähevad kohe ka need asfaldi augud ja praod meelest. Ja ei pidanudki kaua ootama, kui kõpsti ühte auku end kinni sõitsin. Koperdasin omajagu ja tegin päris korralikku tuuleveskit, aga siinset asfalti veel puhastama ei hakanud. Tasakaal käes ja ratturile sappa tagasi. Päris mõnus oli seal kruiisida. Paar ringi sai nii sõita, aga talle see vist ikkagi ei meeldinud või sai tal sõit sõidetud. Igal juhul jättis ta mu maha ja läks oma teed. Tegelikult tean omast kest, et eks see on päris nõme tunne, kui sõidad rattaga ja siis mingi uisutaja sul hammastega  tagumikus kinni on.

Üks asi, mis mind veel siinsetest teistest uisutajatest eristas peale selle, et ma mingit spordilaadset asja püüdsin teha, oli see, et ma ainukesena kandsin kiivrit. Selle koha pealt on siin ikka sama julge rahvas nagu suur osa Pirita tee uisutajatest, kes oma suhteliselt ebakindlale sammule ja kõikvõimalikele ootamatutele takistustele  vaatamata pea kaitsmist eriti oluliseks ei pea. Tegelikult on siin küll üks erand. Üks meesterahvas, kes ilmub õhtuhämaruses ja on täiskaitsmetega. Ta samm muidugi ka viitab sellele, et kaitsmed ei ole üldse ülearused. Aga vähemalt on tal uiskudel seninähtutest kõige normaalsemad rattad: mingid väiksemad Matter Image F3 kõvadusega rattad.

Nii palju juttu väikestest uiskudest…

21 jaanuar - kohv ja sigaretid

 

Kuna mul on siinse töö osas praegu suhteline motivatsioonikriis, siis täidan niisama ruumi lobaga.

Unustasin eelmisel korral ühele tähelepanekule tähelepanu juhtida. autode signaalitamine. Arvatavasti paljud on käinud lõunamaades ja pannud tähele autjuhtide aktiivset signaalitamist, mis algul tundub meile, rahuliku loomuga põhjamaa inimestele harjumatu ja liigse närvilisusena. Kui keegi Eestis signaali annab, siis on sellel ikkagi sügav mõte ja tähendus ning nii olulist asja ei tehta üldjuhul asja eest teist taga eelnevalt tõsisemalt olukorra üle juurdlemata.

Siin ka, tuututatakse päris palju. Igas mõttes. Kes on lõunamaades käies tähele pannud, on vast märganud, et kuigi liiklus paistab täiesti kaoses olevat, aga muudkui tuututavad ja kõik saavad kuidagi selle kaosega hakkama. Ehk siis signaali andmisel  on seal kaoses täiesti ma roll: anda märku, et mina olen siin. Ei midagi isiklikku, ei mingit sügavamat mõtet.

Bukarestis see päris nii ei ole. Liiklus on küll keskmises kaoses, aga vaatlustulemused näitavad, et signaal on ikka puhas attitude’i väljendamise viis. Ja mida pikem signaal on, seda sügavamad on ka tunded. Kaasliikleja osas. Ja asi ei piirdu üldjuhul ainult signaaliga, vaid sellele järgneb pea alati tähendusrikas pilk signaali sihiks olnud teise autojuhi suunas. Oi, kui sügav pilk. Kui need pilgud vaid rääkida suudaks… Seega võib öelda, et signaali sisuline olemus on siin sarnane Eestile: sügav mõte ja suhtumise väljendamine. Lihtsalt erinevalt Eestist on siin õhk nendest sügavatest mõtetest ja tunnetest paks.

Ja see suitsetamine ei anna ikka kuidagi rahu. Mul kopsud vist nagu beebil – õrnad ja roosad ja ära hellitatud. Konkreetne olukord. Kabinet, suurusega 2x3 meetrit. Ülemuse oma. Lukus. Iga sissetulija peab koputama, ukse taga on kaamera, ülemuse laua kõrval telekas, kuhu kaamerapilt jookseb. Ja kui tulija võib sisse tulla, teeb ülemus puutekaardiga ukse lahti. Andur on ülemuse tooli kõrval seinal. Ja see ei ole esimene koht siin,  kus sellist süsteemi näen. Ja mitte ülemuste turvalisusest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas 3 meest 2x3m ruumis ca 1,5 tundi koosolekut peavad. Peavad nii, et 2 meest kolmest terve selle aja nonstop, sõna otseses mõttes nonstop suitsetavad. Korraga ja vaheldumisi. Ja mul ikka silmad lõpuks väga kipitasid. Vist juba kerge auru all olles tabasin korraks endki mõttelt, et äkki peaks ka suitsetama hakkama… Peast käis läbi ka mõte, et äkki pean ikka tihedamini maal käima ja seal suitsusauna kütma ning silmade trenni mõttes ka kütmise ajal mingite intervallidega lihtsalt laval istuma…  Natuke teistmoodi intervalltrenn. Kui kõik siin ametlikke sigarette tõmbavad, siis peaks tubakaaktsiisi laekumine meeletu olema. Mittesuitsetav rumeenlane (sõltumata soost) on vist suhteline haruldus, kui mitte välja surnud. Või välja suitsetatud.

Aga kevadel ja suvel on siin ikkagi arvatavasti väga ilus.

18 jaanuar - Uisud sain alla ja patsiirtoki unustasin rongi...

 

Olen nüüd taas nädala Bukarestis olnud ja midagi on silma ka jäänud. Täna käisin Bukaresti harju mäel uisutamas. Jää peal. Igaks juhuks ütlen, sest muidu mõni võib arvata, et siin on soe. Siin on täpselt sama ilm, mis Eestis, päeval ehk sutsu päikest on rohkem (öösel ei paista siin ka mingit päikest), aga temperatuur tiksub päeval 4 – 5 kraadi juures ja öösel on miinuses. Ehk siis see lumi, mis nädala algul maha sadas on vaikselt-vaikselt ära sulamas.

Aga uisutamisest. Pole ju vist ligi 4 kuud uiske alla saanud. Ja siin on tegelikult neid harjumägesid päris palju, vist pea igas pargis. Eile tegingi nn eelluuret ühes pargis, et kuidas asi välja näeb. Päris viisakas nägi välja. Hakkas kipitama küll. Aga mure – mul pole ju õues aktiivsema liigutamise riideid kaasas. Kus häda kõige suurem, seal kaubanduskeskus kõige lähem… Ca 5 km, aga mis see ilusa ilmaga jala visata pole. Ja tegelt on lähim kaubanduskeskus mul hotellist 100m (ja päris pirakas department store), kuid töölt soovitati üht teist keskust. Ikka tuleb uusi kohti uurida. Jõudsin edukalt kohale ja… Oli suur pood küll. Aga rohkem nagu Ülemiste Rimi või Prisma laadne suur pood, kus kaup telekast saiani. Igal juhul sinna see päev läks ,et kõige odavamaid paari liigutamist kannatavat riiet otsida. Kui ostud tehtud, siis pasta sisse ja tagasi matkama. Sisuliselt kuluski päev alla aeroobse piiri jääva pulsiga matkamiseks.

 Ja täna siis jääle. Hinnad on inimlikud. Nädalavahetusel küsitakse küll jääpileti eest tavapärasest nõks kõrgemat hinda, aga see meie rahas ca 3.50€ ära ka ei tapa. Muidu hind ca 2.20€. Ja uiskude laenutus on sõltumata nädalapäevast 2.20€. Ja ka siin on dokument uiskude eest pandiks. Aga uisutada tohib selle raha eest 2 tundi. Seega suht aus kaup. Siin ongi kahetunnised tsüklid jääpuhastuste vahel ja pilet kehtib kogu tsükli. Kui laupäeva südapäeva ajal luuramas käisin, oli rahvast mõislikult – ruumi lademetes.  Aga täna pärastlõunal… Nagu tööpäeva õhtul Rapla rong. Rahvast murdu.

Oma olemuselt samas uisutajad liigitatavad suht samadesse kategooriatesse, mis Eestis. Üks sats klammerdub kramplikult boordi külge nii, et lükkaks kas või küüned sinna sisse. Paar staari, kelle suurim hirm on vist see, et äkki keegi ei pane tähele, kui hästi nad uiske valitsevad. Väiksed lapsed, kes teevad ka brown’i liikumisele silmad ette. Ja rahulikud kulgejad. Kes kindlama, kes võbelevama sammuga, aga saavad üldjuhul suht okeilt hakkama. Loeksin ennast ka nende hulka. Siis on tegelikult üks kontingent veel, keda ma Eestis väga täheldanud ei ole: vanamehed. Ka mingi esinemisvajadusega vanamehed, nagu staaridki, kuid kuidagi oluliselt hirmutavamad ja kõhedust tekitavad, sest nende uiskude valitsemisoskus siiski ei küündi päris staari tasemele, küll aga edevus. Ja see on päris ohtlik kombinatsioon. Ehk siis kogu uisutamise protsessi jooksul tuleb alateadlikult tegeleda geomeetriaga – jälgida pidevalt enda ümber toimuvat, otsida vaba auku, kust läbi mahtuda (sest on rahulikult liikujad ja väga, väga, väga rahulikult liikujad) ja silmanurgast igat lähenevat võimalikku ohuallikat peale passida. Sest kuigi siin paistab olevat suht range kord, et kõik peavad ühtepidi ringi sõitma, siis staarid, lapsed ja vanamehed on need, kes üldjuhul liiguvad risti või vastupidises suunas. Aga muidu oli uisutada tore. Väga tore. Algul jalg küll nõksa tudises, aga päris kiiresti sai ühtlase pika liu ikka kätte (suvel läheb seda eriti vaja…).

Väike tarkusetera ka, et oleks võimalik õppida minu, mitte enda vigadest. Kui uisutada teksadega (jah teksadega, sest tegemist ikkagi avaliku koha ja tsillimise uisutamisega, kuhu mingi liibuka dressiga pole väga mõtet trügida), siis tuleb eelnevalt arvestada, kuhu panna rahakott ja telefon. Ehk kui püksitaskud on ikka träni täis, siis normaalse ristsammuga kurvi ei võta. Mina sain õnneks telefoni jope taskusse panna, aga rahakott sinna ei mahtunud (ja mitte sellepärast, et see oleks kuidagi rahast punnis olnud), mistõttu olin seda sunnitud korduvalt nn väliskurvi taskusse tõstma. Sest nimelt on siin selline korraldus, et algul uisutavad kõik vastupäeva (loomulikult mitte staarid, lapsed ja vanamehed), mis on uisutajatele teadupoolest lihtsam kurvi võtta. Ja siis mingi aja pärast antakse kõlaritest mingi korraldus, mille peale rahvas otsa ringi keerab ja päri päeva sõitma hakkab. Esimese hooga ei saanud kohe aru, mis juhtus – kas kõik said ühekorraga staariks või mis, aga jälgisin inimeste käitumist, analüüsisin olukorda ja jõudis kohale – tuli ots ringi keerata. Ja taskutes asjad ümber tõsta.

 Ja kuna uisutamine tõmbab pulsi päris hästi üles (eriti, kui pikk vahe sisse jäänud), siis ca 130 – 140 pulsiga veidi üle tunni tiksuda on juba päris hea aeroobne trenn. Pluss ajugümnastika, et kogu selles saginas kokkupõrkeid vältida. Mul läks õnneks. Ja eks seda peab veel otsima, kus siin kevadel soojema ilmaga rullitada saaks. Nii, et agu ka saaks anda, mitte niisama tilulilutada.

Ääremärkusena paar asja veel. Üks õhtu unise peaga linn kohvi otsima minnes avastasin, et otse mu hotelli kõrval Starbucks… Selline tunne, et üleöö tekkinud, sest kuigi ma võin suht udu olla, ei tahaks ma väga uskuda, et eelmisel korral terve nädala jooksul ei pannud ma seda tähele. Aga mine sa tea… Paljud küll kiruvad nende kohvi ja ma ise ka pikka aega nende americanot  ei joonud (sest paljudes kohtades see ikka suht kräpp olnud), pigem olen võtnud cappuccinot (palju seda sooja piima ikka ära rikkuda annab), aga siin on ka americano päris hea. Ja headuse hindamisel määrab palju kontekst. Min puhul loob konteksti hotellis hommikuti antav kohv… Ja kontoris kohalike poolt pakutav pätikas.

 Ja Indrekule pean kõlari laenamise eest suurimad tänud ütlema. See on ikka nagu aatomik: „ise olen väike, aga võim on suur“. Ei julge väga volüümi nuppu vajutadagi – ei taha naabritele päris Lasnamäed ka teha. Ja see basssss… Kui tagasi sõites vähegi jõuan, siis Frankfurdi lennujaamast pean ikka endale ka selle ostma. Tulles nägin, et seal 20€ ale.

Frankfurdis on küll 5 tundi ümberistumisaega, aga see kulub esmalt puhtalt sellele, et oma patsiirtokk kätte saada. Ehk siis võrreldes Kiire Venemaal käiguga, kus ta oma varast ilma jäi, tukkusin ka mina terve tee Tallinnast Bukaresti. Mõtlesin küll, et olen osav ja lähen varem magama, aga ikka oli asjatamist nii palju, et sai enne lennukile minekut vaid 3 tundi magada. Terve tee Tallinnast Frankfurti magasin, kael ja selg elukanged. Esimese asjana oli kohe plaan lennujaamast ikka üks kaelapadi osta, kuigi olen neid seni tülikaks koormaks pidanud. Ostsin ära ja hakkasin omakeskis siis mõtlema, et mis vaja seljakotist enne järgmisele lennukile minekut välja võtta, et liigselt teistel jalus ei kohmitseks. Tahvel ja nüüd siis ka padi. Tahvel… Kus see veel on…? Tahvli unustasin ka lennukisse. Tallinn – Frankfurt lennukisse. Kuigi eelmisel korral olin natuke verine sakslaste peale, siis paistab, et asjad on ikkagi ornungis ja kirjavahetusest selgus, et tahvel peaks mind koju sõites kuskil ootama. Lihtsalt see kuskil tuleb üles leida.

 Uueks nädalaks valmis. Natuke küll muretsen, kas pean hunniku riideid ära viskama või saab kuidagi suitsuhaisust lahti ka. Keemilises äkki. Kui eelmisel korral käisin siinses kontoris vaid inimestega kohtumas, siis nüüd tehti eraldi laud mulle. Aga siin ikka kõik, sõna otsese mõttes hommikust õhtuni  suitsetavad. Kontoris. Non stop. Vahel tehakse suitsupausi vahele tööd ka…

 

Tahtsin mõne pildi ka illustratsiooniks panna, aga arvuti ütleb, et ise olen loll ja ei lase.