Nüüd siis tehtud. Asjad pakitud ja minekut. Või hoopis tulekut...
Pool enda tränist vaja siia jätta, et kaaluprobleeme kuidagi ohjata :)
Paistab, et tagasisõit sattus päris paraja aja peale - siin nüüd vist hakkas lõpuks midagi vihmahooaja sarnast. 2 korda varem olen siin kpüll vihma näinud, aga mitte nii pikalt ja tugevalt, nagu täna hommikul. Kerge aklimatiseerumine Eesti tuulteks ja tormideks :)
Wednesday, October 14, 2009
Tuesday, October 13, 2009
13.oktoober. Telefonimäng
Imelikud lood ikka juhtuvad... Jälle see telefonijant. Nagu Murphy seadus: kui kõik järgi jäänud telefonid päevaks hotelli unustada, siis püütakse sinuga paaniliselt ühendust saada :) Sain 9 vastamata kõnet ja 2 kiswahili keelset sms-i. Kutsusin oma taksojuhi appi tõlkima ja lõpptulemusena on mul telefon jälle käes :) Muidugi nõudis see taaas teatavat rahakoti kergendamist ja eks need taksojuhid lõpuks ise teavad, kes kui palju endale seda vaevatasu sai.
Ja loomulikult on telefoni niimoodi näpitud, et kõik lukud on peal ja sim-i saan alles Eestis kasutama hakata. Ju see eestikeelne menüü oli väike pähkel :) Kui tihtipeale on inimestel häda, et ei saa arvuti ekraani alt nurgast või telefoni ülevalt nurgast ümbrikku kuidagi ära, siis selle telefoni näppijatel õnnestus kuidagi hoopi auot pilt ekraanile tekitada ja olid hoopis sellega hädas :)
Ja mul peaaegu oli juba uus telefon välja valitud... :) Eks siis ootan veel mõne aasta.
Ja loomulikult on telefoni niimoodi näpitud, et kõik lukud on peal ja sim-i saan alles Eestis kasutama hakata. Ju see eestikeelne menüü oli väike pähkel :) Kui tihtipeale on inimestel häda, et ei saa arvuti ekraani alt nurgast või telefoni ülevalt nurgast ümbrikku kuidagi ära, siis selle telefoni näppijatel õnnestus kuidagi hoopi auot pilt ekraanile tekitada ja olid hoopis sellega hädas :)
Ja mul peaaegu oli juba uus telefon välja valitud... :) Eks siis ootan veel mõne aasta.
Monday, October 12, 2009
12. oktoober. Ilm
Üks asi veel. Ilm... Eesti ilm. Ma nüüd hakkasin natuke vaatama, mida see ilm endast Eestis kujutab. Minu ainuke lootus on praegu, et ajalehed valetavad...
Kui ma ka kunagi kirjutasin, et tunnen puudust märjast, mustast ja masendavast Eesti ilmast, siis ma tegelikult ei pidanud silmas, et kohe praegu selline ilm peaks olema... See võinuks jääda ikka kuhugi novembri kanti.
Hakka või klimaatilist varjupaika siin nõudma :) Mis sest, et muidu see elu siin täiesti p.... on.
Kui ma ka kunagi kirjutasin, et tunnen puudust märjast, mustast ja masendavast Eesti ilmast, siis ma tegelikult ei pidanud silmas, et kohe praegu selline ilm peaks olema... See võinuks jääda ikka kuhugi novembri kanti.
Hakka või klimaatilist varjupaika siin nõudma :) Mis sest, et muidu see elu siin täiesti p.... on.
12. oktoober. Nädalavahetuse asjad
Telefon
Kuna tagasilennu aeg on lähenemas, siis on vaja taas ülekaalule mõelda. Kuna valge mees on üldjuhul tegutseja inimene, siis ei piirdunud ma pelgalt mõtlemisega, vaid võtsin ka reaalsed meetmed tarvitusele. Pagasi kaalu vähendamist alustasin juba laupäeval ja otsustasin ühe oma telefonidest siinsele taksojuhile loovutada. 3 telefoni on ikka selge ülekaal. Tegutsemise fakt jääb tegutsemise faktiks, sõltumata sellest, kas tegevus oli tahtlik, planeeritud ja läbi mõeldud või mitte. Mul kukkus see kuidagi täiesti spontaanselt ja iseenesest välja... Telefon taskust nimelt.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest. Taas jõuab asi rahani. Kui käisin laupäeva päeval turul mõne arvates mõttetut träni kaasa toomiseks hankimas, siis ka kõige parema kauplemisega suudeti mult ikkagi kogu mu raha välja meelitada :) Õnneks olin suutnud varasemate kurnavate välitööde ja empiiriliste katsete tulemusena kindlaks teha oma õnnekasiino ehk pangaautomaadi, mis iga küsimise peale raha annab – ehk õnnemängud on läbi saanud :) Õhtupoole kutsusin kodustatud taksojuhi (Moses) järgi, et ta mind mu rahani viiks. Kui olin automaadist raha kätte saanud ja tagasi autosse istunud, andis ta mulle ühe mu telefonidest, mis oli kuidagi taskust välja libisenud (ühe mu vanadest saanidest). Ei pööranud sellele siis ka rohkem tähelepanu.
Tahtsin veel linnas ringi vaadata, mistõttu viis Moses mind ühte väga huvitavasse kanti. Kohta, kus tegelik elu käib :) Kohta, kus tegelikult kohalikud oma riideid ja asju ostavad. Hull elu ja äri käis, keset tänavat riided ja jalanõud maha laotatud, inimsed, loomad ja autod sela vahel. Kui mõni auto juhtus tahtma läbi sõita, siis tõmmati asju natuke koomale või sõitis auto osaliselt ka riietest lihtsalt üle :) Fotokaga poleks seal just eriti tark vehkida olnud. Tegin siis asjalikku nägu ja klõpsisin hoopis telefoniga :) Oma taksojuht veel hoiatas, et raha asjadega tuleb selles piirkonnas väga ettevaatlik olla. Olingi. Jalutasin linna tagasi, võtsin suvalise takso ja hotelli. Taskuid tühjaks tehes avastasin, et telefone on kuidagi vähe... Kuna linnas ringi käies oli telefon pidevalt käes, et veel huvitavaid momente tabada, siis seal keegi seda võtta ei saanud ja variandina jäi taas takso. Hoiatuse sain vana saaniga, ära pidin loovutama oma kõige uuema telefoni: kerge õppusel, raske lahingus :)
Kutsusin küll kohe Mosese järgi ja läksime sinna kohta, kust eelmise takso võtnud olin. Mind sõidutanud juhti seal ei olnud. Teised, kes seal olid, isegi mäletasid mind ja sai proovitud telefonimängu, et kuidagi taksojuhiga ühendust saada, aga ei läinud õnneks... Eks neid telefone leidub maailmas veel ja väga põhjust põdeda ka ei näe. Lihtsalt mõnda aega saab mind kätte töötelefonilt, kuni uue numbri olen omale teinud. Ja kui ilmneb, et mul teises arvutis sim-i backupi ei ole, eks siis hakkan ka numbreid uuesti küsima :)
Reede
Reedel oli plaan õhtul pärast väikest kirjatööd mõnes rahulikus pubis või baaris natuke istuda ja mõtteid mõlgutada. Lasin hotelli administraatoril ja taksojuhil midagi välja mõelda. Jõudsin siis kohalikku Iiri pubisse, kus käis hull möll väga hea bändi saatel ja lõpuks jõudsin taas nädalavahetus varem külastatud kohalikku Hollywoodi (kuidas iganes selle nimi ka ei olnud). Kohalike tantsu teemal võtan sõnad tagasi, eriti naiste osas. Kui tahavad, siis oskavad ja väga häasti :)
Pühapäev
Pühapäval käisime projektijuhiga Bagamoyos. Kunagine saksa linn Dar es Salaamist põhjas. Umbes tund sõitu ja 2 rehvivahetust... Nagu siin ikka need asjad käivad :) Natuke sai ringi uidatud – paistis võrdlemisi mahajäetud koht olevat. Kui oli omajagu ringi uidatud, tahtsime midagi süüa. Taksojuht viis ühte uhkesse hotelli. Kuna toiduga pidi veel aega minema, siis lootsin võimalust kasutada ning end ühe väikse cappuccinoga kostitada. Nii uhkes hotellis peaks seda ikka olema... Eks on seda ennegi juhtunud, et minu kohvisoov liigset tüli tekitab, aga sellist janti pole ma varem suutnud korraldada :)
Leti ääres teenindajat oodates sattusin ühe kohaliku ärimehega jutule. Tavaline loba, kes, kust ja mida teeb. Tuli teenindaja, küsisin cappuccinot – ütles, et seda neil küll ei ole. Siis küsisin, kas on vähemalt tavalist kohvi, mitte lahustuvat. Teenindaja jäi natukeseks toppama, aga suure suuga ärimees oli juba enne välja rääkinud, et tema on selles hotellis kohvimasinat näinud :) Midagi seal seletasid, tuli veel neid teenindajaid juurde. Lõpuks ütles ärimees, et jah, neil on pris kohvi ja korraldavad asja ära. Istusin siis tagsi lauda, et kohvi oodata.
Mõne aja pärast kutsuti tagsai leti juure, et taas seda kohviasja arutada :) Üles oli leitud masin (tavaline filtriga kohvimasin) ja väike pakk päris kohvi. Siis alles läks huvitavaks :) Neli meest siis vaatasid seda masinat ühelt poolt ja teiselt poolt ja ei osanud sellega väga midagi peale hakata... :) Ma algul ei saanud aru, et kas tõesti esimest korda töötavad siis kohvimasinaga, restoranis... Juba käis mõte peast läbi, et kas pean tavapärase positsiooni sisse võtma ja ise kohvi valmis tegema. Andsin neile natuke seedimisaega. Siis ilmnes, et vähemalt üks mees vist teooriat tundis. Kamba peale leiti üles filtri koht (õnneks oli mitmekordselt kasutatav filter sees), jõuti üksmeelele, kuhu vesi võiks käia ja kui neile siis üle seletasin, mis ja kuidas käib, siis hakkasid meisterdama. Pulbri doseerimise juures sain kohal olla, siis viidi masin leti pealt ära ja doseerimisel kaasa ei saanud rääkida. Loomulikult tähendas see seda, et lõpuks oli kohv võrdlemisi lurr, aga meeste esimese päris kohvi kohta ei olnud ka väga hull. Järgmisel valgel kohvinäljasel läheb siis ehk selle võrra paremini :)
Kuna tagasilennu aeg on lähenemas, siis on vaja taas ülekaalule mõelda. Kuna valge mees on üldjuhul tegutseja inimene, siis ei piirdunud ma pelgalt mõtlemisega, vaid võtsin ka reaalsed meetmed tarvitusele. Pagasi kaalu vähendamist alustasin juba laupäeval ja otsustasin ühe oma telefonidest siinsele taksojuhile loovutada. 3 telefoni on ikka selge ülekaal. Tegutsemise fakt jääb tegutsemise faktiks, sõltumata sellest, kas tegevus oli tahtlik, planeeritud ja läbi mõeldud või mitte. Mul kukkus see kuidagi täiesti spontaanselt ja iseenesest välja... Telefon taskust nimelt.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest. Taas jõuab asi rahani. Kui käisin laupäeva päeval turul mõne arvates mõttetut träni kaasa toomiseks hankimas, siis ka kõige parema kauplemisega suudeti mult ikkagi kogu mu raha välja meelitada :) Õnneks olin suutnud varasemate kurnavate välitööde ja empiiriliste katsete tulemusena kindlaks teha oma õnnekasiino ehk pangaautomaadi, mis iga küsimise peale raha annab – ehk õnnemängud on läbi saanud :) Õhtupoole kutsusin kodustatud taksojuhi (Moses) järgi, et ta mind mu rahani viiks. Kui olin automaadist raha kätte saanud ja tagasi autosse istunud, andis ta mulle ühe mu telefonidest, mis oli kuidagi taskust välja libisenud (ühe mu vanadest saanidest). Ei pööranud sellele siis ka rohkem tähelepanu.
Tahtsin veel linnas ringi vaadata, mistõttu viis Moses mind ühte väga huvitavasse kanti. Kohta, kus tegelik elu käib :) Kohta, kus tegelikult kohalikud oma riideid ja asju ostavad. Hull elu ja äri käis, keset tänavat riided ja jalanõud maha laotatud, inimsed, loomad ja autod sela vahel. Kui mõni auto juhtus tahtma läbi sõita, siis tõmmati asju natuke koomale või sõitis auto osaliselt ka riietest lihtsalt üle :) Fotokaga poleks seal just eriti tark vehkida olnud. Tegin siis asjalikku nägu ja klõpsisin hoopis telefoniga :) Oma taksojuht veel hoiatas, et raha asjadega tuleb selles piirkonnas väga ettevaatlik olla. Olingi. Jalutasin linna tagasi, võtsin suvalise takso ja hotelli. Taskuid tühjaks tehes avastasin, et telefone on kuidagi vähe... Kuna linnas ringi käies oli telefon pidevalt käes, et veel huvitavaid momente tabada, siis seal keegi seda võtta ei saanud ja variandina jäi taas takso. Hoiatuse sain vana saaniga, ära pidin loovutama oma kõige uuema telefoni: kerge õppusel, raske lahingus :)
Kutsusin küll kohe Mosese järgi ja läksime sinna kohta, kust eelmise takso võtnud olin. Mind sõidutanud juhti seal ei olnud. Teised, kes seal olid, isegi mäletasid mind ja sai proovitud telefonimängu, et kuidagi taksojuhiga ühendust saada, aga ei läinud õnneks... Eks neid telefone leidub maailmas veel ja väga põhjust põdeda ka ei näe. Lihtsalt mõnda aega saab mind kätte töötelefonilt, kuni uue numbri olen omale teinud. Ja kui ilmneb, et mul teises arvutis sim-i backupi ei ole, eks siis hakkan ka numbreid uuesti küsima :)
Reede
Reedel oli plaan õhtul pärast väikest kirjatööd mõnes rahulikus pubis või baaris natuke istuda ja mõtteid mõlgutada. Lasin hotelli administraatoril ja taksojuhil midagi välja mõelda. Jõudsin siis kohalikku Iiri pubisse, kus käis hull möll väga hea bändi saatel ja lõpuks jõudsin taas nädalavahetus varem külastatud kohalikku Hollywoodi (kuidas iganes selle nimi ka ei olnud). Kohalike tantsu teemal võtan sõnad tagasi, eriti naiste osas. Kui tahavad, siis oskavad ja väga häasti :)
Pühapäev
Pühapäval käisime projektijuhiga Bagamoyos. Kunagine saksa linn Dar es Salaamist põhjas. Umbes tund sõitu ja 2 rehvivahetust... Nagu siin ikka need asjad käivad :) Natuke sai ringi uidatud – paistis võrdlemisi mahajäetud koht olevat. Kui oli omajagu ringi uidatud, tahtsime midagi süüa. Taksojuht viis ühte uhkesse hotelli. Kuna toiduga pidi veel aega minema, siis lootsin võimalust kasutada ning end ühe väikse cappuccinoga kostitada. Nii uhkes hotellis peaks seda ikka olema... Eks on seda ennegi juhtunud, et minu kohvisoov liigset tüli tekitab, aga sellist janti pole ma varem suutnud korraldada :)
Leti ääres teenindajat oodates sattusin ühe kohaliku ärimehega jutule. Tavaline loba, kes, kust ja mida teeb. Tuli teenindaja, küsisin cappuccinot – ütles, et seda neil küll ei ole. Siis küsisin, kas on vähemalt tavalist kohvi, mitte lahustuvat. Teenindaja jäi natukeseks toppama, aga suure suuga ärimees oli juba enne välja rääkinud, et tema on selles hotellis kohvimasinat näinud :) Midagi seal seletasid, tuli veel neid teenindajaid juurde. Lõpuks ütles ärimees, et jah, neil on pris kohvi ja korraldavad asja ära. Istusin siis tagsi lauda, et kohvi oodata.
Mõne aja pärast kutsuti tagsai leti juure, et taas seda kohviasja arutada :) Üles oli leitud masin (tavaline filtriga kohvimasin) ja väike pakk päris kohvi. Siis alles läks huvitavaks :) Neli meest siis vaatasid seda masinat ühelt poolt ja teiselt poolt ja ei osanud sellega väga midagi peale hakata... :) Ma algul ei saanud aru, et kas tõesti esimest korda töötavad siis kohvimasinaga, restoranis... Juba käis mõte peast läbi, et kas pean tavapärase positsiooni sisse võtma ja ise kohvi valmis tegema. Andsin neile natuke seedimisaega. Siis ilmnes, et vähemalt üks mees vist teooriat tundis. Kamba peale leiti üles filtri koht (õnneks oli mitmekordselt kasutatav filter sees), jõuti üksmeelele, kuhu vesi võiks käia ja kui neile siis üle seletasin, mis ja kuidas käib, siis hakkasid meisterdama. Pulbri doseerimise juures sain kohal olla, siis viidi masin leti pealt ära ja doseerimisel kaasa ei saanud rääkida. Loomulikult tähendas see seda, et lõpuks oli kohv võrdlemisi lurr, aga meeste esimese päris kohvi kohta ei olnud ka väga hull. Järgmisel valgel kohvinäljasel läheb siis ehk selle võrra paremini :)
Wednesday, October 7, 2009
7. oktoober. Taas valge
Nüüd olen jälle valge inimene :) Lõpuks lotoõnn naeratas ja üks automaat oli nõus mulle raha loovutama. Jackpotti küll ei tulnud, aga seda ma ei küsinud ka. Muidugi selle teise õnnega on siis aamen :) Huvitaval kombel ei olnud automaadi juurest võimalik isegi väga aru saada, mis panga automaat see üldse oli... Loodetavasti mitte kaardi kopeerimisautomaat...
Mõtlesin, et on veel midagi öelda, aga vist ei olegi... Nädalavahetusel katsuks veel natuke ringi vaadata, siis kohver kokku ja minekut. Ehk jõuab ka siinsele motoshowle või autonäitusele, mis arvatavasti on lihtsalt üks Toyotade esitlus, sest 95% autodest on siin Toyotad.
Mõtlesin, et on veel midagi öelda, aga vist ei olegi... Nädalavahetusel katsuks veel natuke ringi vaadata, siis kohver kokku ja minekut. Ehk jõuab ka siinsele motoshowle või autonäitusele, mis arvatavasti on lihtsalt üks Toyotade esitlus, sest 95% autodest on siin Toyotad.
Monday, October 5, 2009
5. oktoober. Mis tehtud, mis mitte
Vahepeal on olnud päris kiire – arvatavsti olen kasutanud lapstööjõudu, käinud natuke mööda klube ja pide, natuke meeletusi ja kõige rohkem muidugi tööd – naljakas (kurbnaljakas), et ka sel aastal, Eestist ära olles, kulub sügis hullule rabelemisele (ja vaatamata sellele, et tehniliselt võttes on mul ju puhkus...). Vähemalt Pivot on maha müüdud :) ka Matrix’i Orpheus’le. See osa, mis ta mu kõrval niimoodi tukkus, et pea kolksuga vastu lauda läks, jäi tal muidugi kuulmata... :) Aga aus värk, pärastlõunal ajas mu hääl mulle endale ka une peale :)
Mul on tunne, et nüüd olen ka lapstööjõudu kasutanud... Antagu mulle selle eest andeks. Ma söön oma mütsi ära, kui üks reedene taksojuht, kes meid hotelli sõidutas, oli täisealine. Siin on üldjuhul väga raske välimuse järgi inimese vanust hinnata, aga see poiss ei näinud õieti auto rooli tagant väljagi... Jalg ikka kuidagi pedaalideni ulatus, õnneks oli automaatkast ja piisas ühe jala ulatumisest, mis sobis väga hästi kõva mehe lebo istumisasendiga, et käsi ka kuidagi väärakalt peaaegu üle pea aknast välja ulatuks rippuma :) Aga sõidetud ta sai :)
Paaril õhtul olen püüdnud ka kohaliku eluga kursis olla. Kahjuks ongi need olnud paar õhtut. See hiphopi pidu Prantsuse Kuluurikeskuses oli päris hea, just mussi poolelt. Kahjuks jõudsin sinna suht hilja, mistõttu ei kuulnud kohalikku rapmetali bändi, kuid see-eest kuulsin väga mõnusat reggae ja dancehalli bändi. Kohalikud MC-d olid ka üllatavalt head. Palju paremad, kui mõned Ameerika kehkenpüksid... ;)
Aga... must mees ei tantsi. Võiks ju arvata teisiti ja millegipärast on (küll taas Ameerika filmidest) jäänud mulje, et must mees irivtab valge mehe tantsusoskuse üle. Aga siin on must mees (ja naine ka) veel häblikum, kui eestlane. Lava ees on veel suurem tühi kaar, kui tavaliselt Eestis. Ja inimesed hoiavad isegi siis, kui bänd laval, ennast võimalikult kaugesse tagumisse nurka.
Sama asja täheldasin ka sel laupäeval kohalikku Hollywoodi sattudes (siin nimeks Kikepapakukepepo või midagi sellist... :) ), kus juhtus olema mingi Aafrika MTV pidu sel laupäeval Nairobis toimuva MTV Africa Music Award'i promoüritusena. Klubi nagu klubi ikka – täiesti võrreldav Tallinna Hollywoodiga, ainult et peldik on Tallinnas siinsega võrreldes ikka täielik peldik, meeste oma vähemalt. Ja üllataval kombel kulus siin ikka tohutu kaua aega, et esimesed inimesed üldse tantsupõrandale läheks. Muidugi muusika oli ka ikka täielik jamps... steriilne mainstream r’n’b. Aga millegipärast ma arvan, et see ei olnud sellest tingitud. Kui kuskil suvalisel külalaval mängitakse kohalikku muusikat, siis vähemalt lapsed tõmbab see küll väga käima ja vihuvad hullu moodi tantisda. Klubides täiskasvanute käimasaamine võtab aga tohutult aega.
Selles prantslaste kohas oli vähemalt normaalne muss ja rahvas ei olnud nii puhvis, aga „Hollywoodis“ olid ka õigeid räppareid oma nokatsite, paksu, kapuutsiga jope ja kohe-kohe maha kukkuvate pükstega :) Tükk aega arvasin, et jäängi ainukeseks valgeks inimeseks klubis, kuid siiski mitte – õhtu jooksul ilmus teisigi. Ja mis te arvate, kui suureks võivad baarmani silmad minna, kui küsida topelt topelt rummi... :) Arvestades, et joogiga antakse kaasa 0,35-ne pudel Cocat, siis minu meelst igati mõistlik kogus :) See 0,2 cl asi on ikka liiast...
Ühte kohta juhtusin veel peole. Nimelt jäi netist silma, et üks populaarsemaid baare ja peokohti peaks olema Q Bar. Kaardilt tundus, et peaks suht ligidal olema ja tuli välja, et ongi otse mu lähima poe taga. Tegelt oli see hoopis paras urgas ja väga selgelt eristuva klientuuriga. Mehed enamasti mittemustad ehk valged ja asiaadid ning naised mustad ja võrdlemisi napis riietuses... Mis see kokku annab...? Õige :) Seega järjekordne koht, kus valge nahk tähendab automatselt rahakotiks olemist. Ummisjalu ma sealt minema ei tormanud. Jälgisin mängu – oli päris huvitav :) Huvitav, kas ma olin taas nii kurja näoga, aga sain suht rahus olla. Muss oli päris hea, live bänd, aga turg ei ole ikka peokoht.
Kuna tekkis tõsine oht, et tulengi albiinona siit tagasi, siis võtsin pühapäeval ette reisi päris randa. Mitte sellesse kohalikku urkasse. Siin on põhja ja lõuna rannad. Soovitati minna lõuna randa. Selleks on vaja sõita kesklinnast praamiga ca 300m üle lahe teisele poolsaarele. Kuna oma taksojuht pakkus end lahkelt giidiks, siis olin teatavl määral tema auto külge aheldatud. Arvestades seda tohutu rahva ja autode massi, mis üle lahe sõidab, tähendas pühapäevane rannaskäik seda, et ca 1 tunni olin rannas ja 5 tundi praamisabades... Ehk siis albiinost ma ikkagi palju tumedam ei ole :)
Mul on tunne, et nüüd olen ka lapstööjõudu kasutanud... Antagu mulle selle eest andeks. Ma söön oma mütsi ära, kui üks reedene taksojuht, kes meid hotelli sõidutas, oli täisealine. Siin on üldjuhul väga raske välimuse järgi inimese vanust hinnata, aga see poiss ei näinud õieti auto rooli tagant väljagi... Jalg ikka kuidagi pedaalideni ulatus, õnneks oli automaatkast ja piisas ühe jala ulatumisest, mis sobis väga hästi kõva mehe lebo istumisasendiga, et käsi ka kuidagi väärakalt peaaegu üle pea aknast välja ulatuks rippuma :) Aga sõidetud ta sai :)
Paaril õhtul olen püüdnud ka kohaliku eluga kursis olla. Kahjuks ongi need olnud paar õhtut. See hiphopi pidu Prantsuse Kuluurikeskuses oli päris hea, just mussi poolelt. Kahjuks jõudsin sinna suht hilja, mistõttu ei kuulnud kohalikku rapmetali bändi, kuid see-eest kuulsin väga mõnusat reggae ja dancehalli bändi. Kohalikud MC-d olid ka üllatavalt head. Palju paremad, kui mõned Ameerika kehkenpüksid... ;)
Aga... must mees ei tantsi. Võiks ju arvata teisiti ja millegipärast on (küll taas Ameerika filmidest) jäänud mulje, et must mees irivtab valge mehe tantsusoskuse üle. Aga siin on must mees (ja naine ka) veel häblikum, kui eestlane. Lava ees on veel suurem tühi kaar, kui tavaliselt Eestis. Ja inimesed hoiavad isegi siis, kui bänd laval, ennast võimalikult kaugesse tagumisse nurka.
Sama asja täheldasin ka sel laupäeval kohalikku Hollywoodi sattudes (siin nimeks Kikepapakukepepo või midagi sellist... :) ), kus juhtus olema mingi Aafrika MTV pidu sel laupäeval Nairobis toimuva MTV Africa Music Award'i promoüritusena. Klubi nagu klubi ikka – täiesti võrreldav Tallinna Hollywoodiga, ainult et peldik on Tallinnas siinsega võrreldes ikka täielik peldik, meeste oma vähemalt. Ja üllataval kombel kulus siin ikka tohutu kaua aega, et esimesed inimesed üldse tantsupõrandale läheks. Muidugi muusika oli ka ikka täielik jamps... steriilne mainstream r’n’b. Aga millegipärast ma arvan, et see ei olnud sellest tingitud. Kui kuskil suvalisel külalaval mängitakse kohalikku muusikat, siis vähemalt lapsed tõmbab see küll väga käima ja vihuvad hullu moodi tantisda. Klubides täiskasvanute käimasaamine võtab aga tohutult aega.
Selles prantslaste kohas oli vähemalt normaalne muss ja rahvas ei olnud nii puhvis, aga „Hollywoodis“ olid ka õigeid räppareid oma nokatsite, paksu, kapuutsiga jope ja kohe-kohe maha kukkuvate pükstega :) Tükk aega arvasin, et jäängi ainukeseks valgeks inimeseks klubis, kuid siiski mitte – õhtu jooksul ilmus teisigi. Ja mis te arvate, kui suureks võivad baarmani silmad minna, kui küsida topelt topelt rummi... :) Arvestades, et joogiga antakse kaasa 0,35-ne pudel Cocat, siis minu meelst igati mõistlik kogus :) See 0,2 cl asi on ikka liiast...
Ühte kohta juhtusin veel peole. Nimelt jäi netist silma, et üks populaarsemaid baare ja peokohti peaks olema Q Bar. Kaardilt tundus, et peaks suht ligidal olema ja tuli välja, et ongi otse mu lähima poe taga. Tegelt oli see hoopis paras urgas ja väga selgelt eristuva klientuuriga. Mehed enamasti mittemustad ehk valged ja asiaadid ning naised mustad ja võrdlemisi napis riietuses... Mis see kokku annab...? Õige :) Seega järjekordne koht, kus valge nahk tähendab automatselt rahakotiks olemist. Ummisjalu ma sealt minema ei tormanud. Jälgisin mängu – oli päris huvitav :) Huvitav, kas ma olin taas nii kurja näoga, aga sain suht rahus olla. Muss oli päris hea, live bänd, aga turg ei ole ikka peokoht.
Kuna tekkis tõsine oht, et tulengi albiinona siit tagasi, siis võtsin pühapäeval ette reisi päris randa. Mitte sellesse kohalikku urkasse. Siin on põhja ja lõuna rannad. Soovitati minna lõuna randa. Selleks on vaja sõita kesklinnast praamiga ca 300m üle lahe teisele poolsaarele. Kuna oma taksojuht pakkus end lahkelt giidiks, siis olin teatavl määral tema auto külge aheldatud. Arvestades seda tohutu rahva ja autode massi, mis üle lahe sõidab, tähendas pühapäevane rannaskäik seda, et ca 1 tunni olin rannas ja 5 tundi praamisabades... Ehk siis albiinost ma ikkagi palju tumedam ei ole :)
Teised asjad
Ärahellitatud valge mehe virin :)
Siin hakkab hindama ja puudust tundma teistest asjadest, lihtsatest asjadest. Oleks ülimalt meeldiv jalutada linnas ringi nii, et ei pea pidevalt maha vaatama, et millise järgmise kivi või puujuure taha võib komistada ja ilma, et suu ja silmad pidevalt tolmu ning liiva täis ei oleks. Samuti oleks ülimalt tore ka õhtul ringi liikuda nii, et näed, kuhu astud. Isegi Savisaare pimenduskampaania on siinsega võrreldes väga inimlik ja ma ausõna ei kurda enam ühtegi sõna Tallinna valgustuse üle :)
Elektri pidev olemasolu oleks päris tore... Õnneks olen juhtunud enamasti olema kohtades, kus on generaatorid, mistõttu pole palju kahju kannatanud. Korra läks ühes hiinakas just arve maksmise ajal elekter ära ja seal ei olnud genraatorit. Mu vana saani Nokia sisse monteeritud taskulambi valgel luftitasime siis oma kümnetuhandelisi :) Eile üle lahe teisel poolsaarel rannas käies ja õhtul tagasi tulles läks sadamas elekter ära. Mis seal ikka... Väike pidu sadama kõrval oleva välikohviku laval katkes poole laulu pealt, arvatavasti ca tuhat inimest, kes iga poole tunni tagant väljuvat praami ootasid, ootasid seda siis täielikus pimeduses. Kui inimestel heledaid riideid ei oleks olnud, siis eemalt vaadataes võinuks öelda, et see praami ootamise katusealune oli tühi :)
Normaalse kiirusega internet on ilmselgelt liialdatud luksuses ootus...
Jälle raha...
Raha tahaks... :) Kasvõi lihtsalt oma kontolt kätte saada, kui tõesti mujalt ei saa... Ma pole vist 10 aastat kasiinos käinud ja sealseid masinaid proovinud, aga nüüd olen hakanud mänguriks... Ainuke vahe on see, et mänguautomaatideks on sularahaautomaadid. Ühe korra võitsin jackpoti ja sain miljoni. Aga nagu selle kergelt tulnud rahaga on – kaob kiiresti ja tahaks veel :) Rohkem, ei varem ega hiljem, pole õnn mulle naeratanud... :) Küll ma olen proovinud erinevate automaatide ja erinevate kaartidega – ei midagi. Ehk siis hakkab armastuses vedama, kui isegi sularahaautomaadiga ei vea... :) Vähemalt ei ole rohkem ka miinusesse läinud, nagu vahepeal juhtus, kui kontolt võeti raha ära, aga mulle seda ei antud. Sain selle raha õnneks tagasi, kahjuks aga kontole... Ja mäng algab taas :) Kui esimest korda raha taga ajasime ja olukord täiesti lootusetu juba oli, siis käis ka tegelikult peast läbi mõte, et vb peakski kogu olemasoleva sulaga hoopis päris kasiinosse minema... Seal on vähemalt mingid teoreetilised võiduvõimalused, pangaautomaadist raha saamine paistab olevat oluliselt väiksema tõenäosusega :)
Kohvist ma parem ei räägigi... Kui mu lotoõnn siin paranema ei hakka, siis võin oma Eestis harjumuspärase kaks korda päevas sageduselt siin kord nädalas sagedusele taandunud kohvisõõmust ainult heldimusega unistada...
Lisaks lihtsatele asjadele, millest siin puudust tunda, on siin ka teised meeletused. Alles laupäeval tegin midagi eriti meeletut – läksin koduranna kaudu linna ja võtsin rannas korraks särgi seljast... :) Õnneks oli paar, kolm inimest veel sellise julgustükiga hakkama saanud, mistõttu ei tundnud ma end päris erakuna sealse paarisaja inimese seas.
Use your head
Mõningad mõisted ja väljendid saavad siin ka teise tähenduse. Ma arvan, et kunagi oli raudselt situatsioon, kus must mees või pigem hoopis naine seisis nõutult oma pampude juures ja ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas neid kanda. Valge mees läks mööda, irivtas natuke ja ütles, et mõtle midagi välja, ainuke asi, et ta väljendas raudselt end nii: „Use your head“... Ja nii läkski. Pambud pea peale ja minekut :)
Sul on suur riidest kott – kuidas seda kanda? Kanna seda pea peal. Sul on 5 liitrine veetünn või piima- või bensiinikanister või või 25 kilogrammine suhkrukott (või 2) või õpikud või ükskkõik, mis asi – kõike saab kanda pea peal. Kes see narr üldse reisikohvrile sanga ja rattad välja mõtles... Milleks inimesel pea on – selleks et seda kasutada :) Viina kasutatakse ka sees- ja välispidiselt :) Pealegi, kui kohver pähe panna, on ju käed vabad :) Sangad ja käepidemed on täiesti kasutu materjali kulu. Kuna mul endal hakkab kohvri sang otsi andma, siis peab ka vist pea kasutamist kaaluma – kui piisavalt mõelda ei suuda, siis on see ehk teisiti kasulik :)
Naised seevastu paistavad pidevalt toimetavat. Laps selga seotud või kandam peas ja toimetavad. Ja keskealised ning vanemad naised on ikka tõsised prouad :) Väga uhkete hõlstide ja peakatetega. Vat just äsja, ühes hotellis kohalikega õhtustades nägin alles hirmutist... Proua oli midagi väga, väga hirmsat omale pähe pannud - paras lapsi hirmutada :) Meenutas midagi Napoleoni mütsi sarnast, mis on tagurpidi pähe pandud ja üks nurk ära võetud. Nii, kui hotelli uksest sisse astusinja seda nägin, pidid silmad peast välja kukkuma :) Oi, kus ma püüdsin iga nurga alt kuidagi salaja mobiiliga pilti teha, aga ei tulnud midagi välja... :)
Üks asi veel. Paksuks läksin :)
Siin hakkab hindama ja puudust tundma teistest asjadest, lihtsatest asjadest. Oleks ülimalt meeldiv jalutada linnas ringi nii, et ei pea pidevalt maha vaatama, et millise järgmise kivi või puujuure taha võib komistada ja ilma, et suu ja silmad pidevalt tolmu ning liiva täis ei oleks. Samuti oleks ülimalt tore ka õhtul ringi liikuda nii, et näed, kuhu astud. Isegi Savisaare pimenduskampaania on siinsega võrreldes väga inimlik ja ma ausõna ei kurda enam ühtegi sõna Tallinna valgustuse üle :)
Elektri pidev olemasolu oleks päris tore... Õnneks olen juhtunud enamasti olema kohtades, kus on generaatorid, mistõttu pole palju kahju kannatanud. Korra läks ühes hiinakas just arve maksmise ajal elekter ära ja seal ei olnud genraatorit. Mu vana saani Nokia sisse monteeritud taskulambi valgel luftitasime siis oma kümnetuhandelisi :) Eile üle lahe teisel poolsaarel rannas käies ja õhtul tagasi tulles läks sadamas elekter ära. Mis seal ikka... Väike pidu sadama kõrval oleva välikohviku laval katkes poole laulu pealt, arvatavasti ca tuhat inimest, kes iga poole tunni tagant väljuvat praami ootasid, ootasid seda siis täielikus pimeduses. Kui inimestel heledaid riideid ei oleks olnud, siis eemalt vaadataes võinuks öelda, et see praami ootamise katusealune oli tühi :)
Normaalse kiirusega internet on ilmselgelt liialdatud luksuses ootus...
Jälle raha...
Raha tahaks... :) Kasvõi lihtsalt oma kontolt kätte saada, kui tõesti mujalt ei saa... Ma pole vist 10 aastat kasiinos käinud ja sealseid masinaid proovinud, aga nüüd olen hakanud mänguriks... Ainuke vahe on see, et mänguautomaatideks on sularahaautomaadid. Ühe korra võitsin jackpoti ja sain miljoni. Aga nagu selle kergelt tulnud rahaga on – kaob kiiresti ja tahaks veel :) Rohkem, ei varem ega hiljem, pole õnn mulle naeratanud... :) Küll ma olen proovinud erinevate automaatide ja erinevate kaartidega – ei midagi. Ehk siis hakkab armastuses vedama, kui isegi sularahaautomaadiga ei vea... :) Vähemalt ei ole rohkem ka miinusesse läinud, nagu vahepeal juhtus, kui kontolt võeti raha ära, aga mulle seda ei antud. Sain selle raha õnneks tagasi, kahjuks aga kontole... Ja mäng algab taas :) Kui esimest korda raha taga ajasime ja olukord täiesti lootusetu juba oli, siis käis ka tegelikult peast läbi mõte, et vb peakski kogu olemasoleva sulaga hoopis päris kasiinosse minema... Seal on vähemalt mingid teoreetilised võiduvõimalused, pangaautomaadist raha saamine paistab olevat oluliselt väiksema tõenäosusega :)
Kohvist ma parem ei räägigi... Kui mu lotoõnn siin paranema ei hakka, siis võin oma Eestis harjumuspärase kaks korda päevas sageduselt siin kord nädalas sagedusele taandunud kohvisõõmust ainult heldimusega unistada...
Lisaks lihtsatele asjadele, millest siin puudust tunda, on siin ka teised meeletused. Alles laupäeval tegin midagi eriti meeletut – läksin koduranna kaudu linna ja võtsin rannas korraks särgi seljast... :) Õnneks oli paar, kolm inimest veel sellise julgustükiga hakkama saanud, mistõttu ei tundnud ma end päris erakuna sealse paarisaja inimese seas.
Use your head
Mõningad mõisted ja väljendid saavad siin ka teise tähenduse. Ma arvan, et kunagi oli raudselt situatsioon, kus must mees või pigem hoopis naine seisis nõutult oma pampude juures ja ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas neid kanda. Valge mees läks mööda, irivtas natuke ja ütles, et mõtle midagi välja, ainuke asi, et ta väljendas raudselt end nii: „Use your head“... Ja nii läkski. Pambud pea peale ja minekut :)
Sul on suur riidest kott – kuidas seda kanda? Kanna seda pea peal. Sul on 5 liitrine veetünn või piima- või bensiinikanister või või 25 kilogrammine suhkrukott (või 2) või õpikud või ükskkõik, mis asi – kõike saab kanda pea peal. Kes see narr üldse reisikohvrile sanga ja rattad välja mõtles... Milleks inimesel pea on – selleks et seda kasutada :) Viina kasutatakse ka sees- ja välispidiselt :) Pealegi, kui kohver pähe panna, on ju käed vabad :) Sangad ja käepidemed on täiesti kasutu materjali kulu. Kuna mul endal hakkab kohvri sang otsi andma, siis peab ka vist pea kasutamist kaaluma – kui piisavalt mõelda ei suuda, siis on see ehk teisiti kasulik :)
Must mees on
Natuke inimestest. Musta mehe iseloomustamiseks piisab tihtipeale konstanteeringust, et must mees on. Ta lihtsalt on. Ta ei tee mitte midagi, ta lihtsalt on. Meil mõni kuu pealt kukkunud tibi ka lihtlsat on. Vähemalt on ilus, must mees pole sedagi :) Üks levinumaid aja veetmise viise on siin lihtsalt suvalises kohas istumine. Ja just mehed istuvad. Täiesti suvalistel tänavaanurkadel ja lihtsalt on seal. Ilma igasuguse mõtte ja esmärgita. Muidugi on see arvatavasti valge inimese kiiks, et kogu elu eab olema võimalikult ratsionaalne ja igal asjal mõte, aga see lihtsalt olemine ja nii hommikust õhtuni on ka natuke liiast. Olen püüdnud mõelda, kuidas see mõtteloogika võiks olla. Kas midagi sellist: „Nii, kuhu ma täna istuma lähen... Pole ammu Hassani ja Jumba tänava nurgal istunud. Lähen istun täna sinna.“ Mõeldud tehtud :) Eeldusel, et üldse eelnes mingit mõttetegevust. Võib ka nii olla, et lihtsalt astutakse hommikul oma onnist või majast mõned sammud välja, potsatatakse maha ja ehk nälg ajab jälle püsti, toitu otsima. Tihtipeale kõikvõimalike kohtade (poed, hotellid, söögikohad) omanikud ka ei ole mustad, vaid hindud, araablased, valged.
Natuke inimestest. Musta mehe iseloomustamiseks piisab tihtipeale konstanteeringust, et must mees on. Ta lihtsalt on. Ta ei tee mitte midagi, ta lihtsalt on. Meil mõni kuu pealt kukkunud tibi ka lihtlsat on. Vähemalt on ilus, must mees pole sedagi :) Üks levinumaid aja veetmise viise on siin lihtsalt suvalises kohas istumine. Ja just mehed istuvad. Täiesti suvalistel tänavaanurkadel ja lihtsalt on seal. Ilma igasuguse mõtte ja esmärgita. Muidugi on see arvatavasti valge inimese kiiks, et kogu elu eab olema võimalikult ratsionaalne ja igal asjal mõte, aga see lihtsalt olemine ja nii hommikust õhtuni on ka natuke liiast. Olen püüdnud mõelda, kuidas see mõtteloogika võiks olla. Kas midagi sellist: „Nii, kuhu ma täna istuma lähen... Pole ammu Hassani ja Jumba tänava nurgal istunud. Lähen istun täna sinna.“ Mõeldud tehtud :) Eeldusel, et üldse eelnes mingit mõttetegevust. Võib ka nii olla, et lihtsalt astutakse hommikul oma onnist või majast mõned sammud välja, potsatatakse maha ja ehk nälg ajab jälle püsti, toitu otsima. Tihtipeale kõikvõimalike kohtade (poed, hotellid, söögikohad) omanikud ka ei ole mustad, vaid hindud, araablased, valged.
Naised seevastu paistavad pidevalt toimetavat. Laps selga seotud või kandam peas ja toimetavad. Ja keskealised ning vanemad naised on ikka tõsised prouad :) Väga uhkete hõlstide ja peakatetega. Vat just äsja, ühes hotellis kohalikega õhtustades nägin alles hirmutist... Proua oli midagi väga, väga hirmsat omale pähe pannud - paras lapsi hirmutada :) Meenutas midagi Napoleoni mütsi sarnast, mis on tagurpidi pähe pandud ja üks nurk ära võetud. Nii, kui hotelli uksest sisse astusinja seda nägin, pidid silmad peast välja kukkuma :) Oi, kus ma püüdsin iga nurga alt kuidagi salaja mobiiliga pilti teha, aga ei tulnud midagi välja... :)
Üks asi veel. Paksuks läksin :)
Sunday, October 4, 2009
4. oktoober. Homme pikemalt...
Tegelt on ikka päris, päris suur kopp ees... See ei ole enam normaalne, kui inimene näeb telekast Ameerika filmis asfaldist kõnniteed ja mõtleb unistades, et tahaks ka midagi sellist... kasvõi 2 sammu jagu... :)
Arvatavsti tuleb väga pikk poolteistnädal... Ei jõua enam seda tormist, vihmast, külma ja kõledat Eestit ära oodata :)
Kui valitsus ja kõige vägevam homme veel elektrit annavad, siis püüan vahepealsetest tegemistest pikemalt pajatada. Lehes ähvardati, et kuna vihmaperiood ei ole ikka veel alanud ja hüdroelektrijaamades veetase langeb, siis lisaks niikuinii toimuvatele juhuslikele voolukatkestustele hakatakse järgmisest nädalast lisaks ka korralisi pikemaid katkestusi tegema.
Arvatavsti tuleb väga pikk poolteistnädal... Ei jõua enam seda tormist, vihmast, külma ja kõledat Eestit ära oodata :)
Kui valitsus ja kõige vägevam homme veel elektrit annavad, siis püüan vahepealsetest tegemistest pikemalt pajatada. Lehes ähvardati, et kuna vihmaperiood ei ole ikka veel alanud ja hüdroelektrijaamades veetase langeb, siis lisaks niikuinii toimuvatele juhuslikele voolukatkestustele hakatakse järgmisest nädalast lisaks ka korralisi pikemaid katkestusi tegema.
Monday, September 21, 2009
21. september. Pühad
Pühapäev oli pidupäev. Laupävaal ma küll mingit kuud ei näinud, aga ju siis kuskil seda kuud nähti, mis tähendab, et pühapäeval sai paast läbi ja seda oli vaja tähistada. Dar-s tähistatakse seda randa minekuga. Ja just meie randa ehk Coco beachile minekuga. Kui varasemalt olen seal rannas käinud, siis on see täiesti võrdlemisi inimtühi olnud. Läksime pärast safarilt tagasijõudmist siis kaema, mis seal toimub ja võib öelda, et rand sõna kõige otsemas mõttes lausa mustas inimestest :) Ülejäänud ette juhtunud kolme või nelja valget võis juba kaugelt teistest eristada.
Samas, kui nüüd aus olla, siis kohalikud seal rannas tegelikult midagi ei teinud. Lihtsalt olid, lihtsalt seisid ja vaatsid vett. Osad, enamasti lapsed sulistasid auto õhukummidega (või ilma) vees, teised siis lihtsalt vaatasid neid. Paistis, et tegemist on suure perepühaga. Lastele pannakse uhked piduriided selga ning minnakse siis tolmust tänavat mööda liivasele rannale piknikku pidama ja riietega merre solberdama :) Väga paljud siin käivad täiesti tavaliste riietega vees. Vähesed tüdrukud ja naised, kes vees käisid olid vist kõik täiesti tavaliste kleitide jms riietega vees... Pärast vahetati taas kuidave vastu.
Nuputasime, et kui muidu on väga vähekohalikke rannas ja vees näha, siis miks nad just selle püha ajal randa lähevad. Üks variant, mis peast läbi käis, oli, et vb on tegemist lihtsalt talisuplejate hooaja lõpuüritusega... :) Sest siiki-siiski kevad on ju kohe algamas :)
Päikseloojangu ajal käis politsei koeraga rannaääre läbi ja kupatas kõik veest välja, mispeale hakkaski kogu see mitme tuhande pealine mass laiali minema. Ja oi, kuidas siis tänavaääred tolmama hakkasid – sest kõnniteede asemel on ju lihtsalt liivane teeperv. Võib-olla jõudsime lihtsalt liiga hilja sinna. Oli näha, et mingi lava oli ka üles seatud, kuid pärastlõunal ja õhtul seal enam midagi ei toimunud.
Minu meelest puhta irvitamisena oli sinna veel toodud ka pangabuss... Õigemini kaubik, ku sees sulrahaautomaat ja 2 püssiga valvurit. Käis isegi peast korra mõte läbi, et kas prooviks ka õnne... :) Sest siin ATM-ga jauramine meenutab küll rohkem kasiinos mõne aparaadi taga õnne proovimist :) Ja nagu täna välja tuli, siis ongi arvelt raha juba ära võetud. Vaja homme, kui pühad läbi, panka asju klaarima minna...
Safari
Teekond parki
Nüüd on looduses käidud. Laupäeva hommikul kella 6 ajal tuli Dar-s paras ämber vihma. Läbi une arvasin algul, et äkki olin ööseks dušši jooksma unustanud :) Käis ka mõte peast läbi, kas see võib kuidagi me safarit mõjutada. Õnneks mitte. Natuke enne õiget aega oli meil auto hotellis vasta. Autoks oli meil tegelt safari jaoks ümber ehitatud Toyota Hiace, kus kahekesi oli laiutamise ruumi külla ja küll. Samas ei ole siiski 5 tundi sõitu just kõige mugavam.
Tee peal püüdis iga natukese aja tagant politsei välja selgitada, kas ikka järgime kõiki reegleid... Ühed politseinikud olid veel eriti kavalad. Sau püsti, lõpetasid oma patrulli vastavas teelõigus ära ja lasid meil end järgmisesse kohta sõidutada :) Politseinikke on siin vist märgatavalt rohkem, kui neile eraldatud autosid.
Aga see elu, mis tee äärest paistab... ma ei suutnud välja mõelda, kas meil üldse on midagi võrreldavat nende hurtsikute kõrvale panna, milles siin paljud elavad. Vb mingid prügimägedel asuvad suvalistest asjadest kokku klopsitud onnid. Väga paljud nn majade konstruktsiooniks on puulattidest tehtud võrestik, mille vahed on saviga täidetud ning peal siis õlgedest või põhust katus, kus tihtipeale augud sees. Ja suure koera kuudist vast on need natuke suuremad, kuid mõistlikku maja mõõtu küll välja ei anna.
Pargis nägi ka kõige enam kõikvõimalikke erinevaid kitsi ja sebru. Kangesti tahtsime aga elevanti ja kaelkirjakut ja lõvi jms suuri loomi ligidalt näha. Vastavalt giidi juhistele sõitsime siis pargis erinevaid radu risti-rästi, et kedagi leida. Algus pargis sees oli suh trööstitu, sest peale kitsede ja sebrade ei juhtunud väga kedagi ette.
Nüüd on looduses käidud. Laupäeva hommikul kella 6 ajal tuli Dar-s paras ämber vihma. Läbi une arvasin algul, et äkki olin ööseks dušši jooksma unustanud :) Käis ka mõte peast läbi, kas see võib kuidagi me safarit mõjutada. Õnneks mitte. Natuke enne õiget aega oli meil auto hotellis vasta. Autoks oli meil tegelt safari jaoks ümber ehitatud Toyota Hiace, kus kahekesi oli laiutamise ruumi külla ja küll. Samas ei ole siiski 5 tundi sõitu just kõige mugavam.
Tee peal püüdis iga natukese aja tagant politsei välja selgitada, kas ikka järgime kõiki reegleid... Ühed politseinikud olid veel eriti kavalad. Sau püsti, lõpetasid oma patrulli vastavas teelõigus ära ja lasid meil end järgmisesse kohta sõidutada :) Politseinikke on siin vist märgatavalt rohkem, kui neile eraldatud autosid.
Aga see elu, mis tee äärest paistab... ma ei suutnud välja mõelda, kas meil üldse on midagi võrreldavat nende hurtsikute kõrvale panna, milles siin paljud elavad. Vb mingid prügimägedel asuvad suvalistest asjadest kokku klopsitud onnid. Väga paljud nn majade konstruktsiooniks on puulattidest tehtud võrestik, mille vahed on saviga täidetud ning peal siis õlgedest või põhust katus, kus tihtipeale augud sees. Ja suure koera kuudist vast on need natuke suuremad, kuid mõistlikku maja mõõtu küll välja ei anna.
Park
Suur Dar es Salaami ja Zambiat ühendav maantee läheb otse looduspargist läbi. Iga natukese aja tagant on lamavad politseinikud, et autod ikka kiiruspiirangutest kinni peaks, sest igal suvalisel hetkel võib sulle elevant või kaelkirjak või mõni kitse- või ahvikari teele sattuda. Kuna meil oli budget reis, siis hotell oli pargi territooriumilt väljas. Seega sõitsime esmalt mööda suurt teed pargist läbi ja siis tagasi parki, suurelt teelt ära, ametliku värava kaudu sisse. Hotellis sai enne parki minekut lõunaks igast imelikku möginat süüa. Pluss väikest rohelsit banaani, mis minu üllatuseks oli palju magusam, kui tavaline kollane. Ja väikest rohelist apelsini, mis samuti oli väga hea maitsega.
Juba suure maantee äärs nägime põgusalt kaelkirjakuid ja elevante, pluss erinevaid kitselisi (nendel ma kahjuks küll väga vahet ei tee) ja ahve.Pargis nägi ka kõige enam kõikvõimalikke erinevaid kitsi ja sebru. Kangesti tahtsime aga elevanti ja kaelkirjakut ja lõvi jms suuri loomi ligidalt näha. Vastavalt giidi juhistele sõitsime siis pargis erinevaid radu risti-rästi, et kedagi leida. Algus pargis sees oli suh trööstitu, sest peale kitsede ja sebrade ei juhtunud väga kedagi ette.
Mitu kitse on pildil...? :)
Ühes tiigis oli aeg-ajalt kaks ninasõõret, mis väideti kuuluvat jõehobule. Ju see nii ka oli. Kuna tegemist oli pärastlõunaga, siis loomad väga palju ringi ei liigu. Lõpuks jõudime ühe tiigi juurde, kus suur kari jõehobusid vees kükitas – nii, et vaid silmad ja nina paistsid. Ainult peeretasid ja irvitasid meie üle :)
Kohe kõrval oli kolm või neli kaelkirjakut juba piisavalt ligidal, et pildile ka mõistliku suurusega jääda. Teises tiigiotsas olid väiksed sakid veest välja paistmas, mis pidi krokodillile kuuluma. Üks minivariant oli ka kaldal peesitamas.
Tegelt olid kaelkirjakud igalpool suht uudishimulikud ja edevad :)
Tagasi hotelli sõites jalutasid (õigemini uimerdasid) 5 kaelkirjakut otse auto eest üle suure maantee ja veel ka elevandikari. Kahjuks oli piisavalt hämar neist piltidest mingit asja ei saanud. Autojuht ka hoiatas, et välku ei kasutaks, eriti elevantide puhul,sest võivad äkiliseks minna.
Pühapäeva hommikul oli äratus kell 5.30, et kuuest juba parki minna. Jõudsime kuskil veerand seitse ehk täpselt päiksetõusu ajal parki. Ja see oli seda ärkamist väärt. Juba see päikse värvimäng ise. Pluss siis hakkasid kohe levandid ja kaelkirjakud end meile ette sättima :) Ja loomulikult sinna juurde kõikvõimalikud kitselised, sebrad ja ahvid :) Jõhobu tiigi juures oli kari end juba ilusti vette sättinud ja suhtumine ei olnud eilsega võrreldes muutunud – peeretasid ja irvitasid edasi :)
Kohe tulid ka elevandid hommikust jooma ning suur kari pühvleid, kelle seas oli ka üks albiinopühvel. Ei tea, kuidas pühvlid albiinodesse suhtuvad... Mulle jäi igatahes mulje, et vee äärde teda väga ei lastud. Huvitav, mida need krokodilliräbalad mõtlesid, kui tohutu pühvlikari vette ronis...
Võrdlemisi värava ligidal juhtusime taas lõvisid nägema. Seekord kaks emast, kes otsisid puu alt varju ja jäid siis laisalt põõnama. Kuigi endal kitsekari ca 100 või 200 m kaugusel... Kuigi giid ütles eelmise päeva lõvi kohta, et ta pole vist mitu päeva süüa saanud ja seega on väga näljane, siis ei täheldanud erilist erksust toidu otsimisel... :) Kõik kohad neid kitsi ja sebru täis – mine ja võta ainult :) Lihtsalt natuke hiilimist ja jooksmist vaja :)
Üks asi, millest ma aga hommikul tõsiselt puudust tundsin oli kohv ja kook... Oi, kuidas tundsin. Selle kena hommiku juurde oleks ideaalselt sobinud üks hea sõõm mõnusat kohvi koos koogi või hispaania šokolaadipirukaga... Käis isegi peast mõte läbi, et nii, kui Dar-i jõuan, lähen kesklinna Mövenpicki hotelli kohvi otsima :) Kahjuks ei jäänud selleks aega.
Rekkameeste küla
Laupäeva õhtul oli ju siiski vaja ka seda küla natuke uurida, kus hotell asus. Niivõrd, kuivõrd siisnes kottpimeduses üldse võimalik midagi näha on. Hakkasime teeäärt mööda keskuse suunas astuma. Ikka täiesti kottpime. Ja osad sõidavad siis siin rattaga... Ilma igasuguste helkurite ja tuledeta. Ja kui rekk ahakkab tee äärest sõitma, siis kas esmalt paneb tuled põlema ja hakkab seejärel sõitma...? Ehmatab ikka päris ära, kui nina ees korraga pimedas mingi monstrum käima mürtsatab ja juba sõidab. Ja võib-olla leiab juht lõpuks tulede lüliti ka üles...
Tegemist oligi mingi rekkameeste külaga. Ühes kohas oli terve rida söögikohti, mis mittemingisugust vaimustust ei tekitanud. Aga ma tahtsin pühapäevaks šokolaadi saada... Oleks võinud midagi lihtsamat välja mõelda; nt õlut või peipsi tinti (või midagi sarnast) või kuivand kana friikatega jms. Käisin kõik võimalikud putkad läbi – ei midagi. Ainuke variant, et oleks ühest kohast terve suure karbitäie šokolaade osta... See pani arvama, kuidas seal need rekkamehed ikkagi maksavad... Kas võtavad lihtsalt koormast oma mingi suvalise asja ja teevad vahetust... :) See ei vääri vist mainimistki, et valge mees sellises kohas kottpimeduses oli taas paras vaatamisväärsus ja tõmbenumber :)
Ühes tiigis oli aeg-ajalt kaks ninasõõret, mis väideti kuuluvat jõehobule. Ju see nii ka oli. Kuna tegemist oli pärastlõunaga, siis loomad väga palju ringi ei liigu. Lõpuks jõudime ühe tiigi juurde, kus suur kari jõehobusid vees kükitas – nii, et vaid silmad ja nina paistsid. Ainult peeretasid ja irvitasid meie üle :)
Kohe kõrval oli kolm või neli kaelkirjakut juba piisavalt ligidal, et pildile ka mõistliku suurusega jääda. Teises tiigiotsas olid väiksed sakid veest välja paistmas, mis pidi krokodillile kuuluma. Üks minivariant oli ka kaldal peesitamas.
Tegelt olid kaelkirjakud igalpool suht uudishimulikud ja edevad :)
Pärast läks veel lõvi otsimiseks. Pargis sõidab autosid omajagu. Ja kui juhtutakse teise autoga kokku, siis vahetatakse infot, kes, kus, keda on näinud. Saime ka lõvi kohta väikse vihje. Ja leidsimegi pingsa otsimisega tee äärest max 50 m kaugusel rohus emase lõvi põõnamas. Põõnas selja peal, nagu Oskar :) Ja ei kavatsenudki mingeid aktiviseerumise märke anda. Lõpuks aja ühe maasturi disla lõgin ta siiski jalule ja uurima, mis toimub. Vaatas natuke tülpind näoga tee äärde kogunenud 3 – 4 autot ja läks teise kohta edasi põõnama. Nüüd ma tundsin esimest korda, et suurt toru oleks vaja... Kui Eestis ei ole kunagi halba ilma, vaid vale riietus, siis ka siin ei ole loom kunagi liiga kaugel, on lihtsalt liiga väikese suumiga fotokas :) Väga ei saagi loota, et lõvi ennast vastu autot sügama tuleks; 30 – 50 m on ikka väga hea maa lõvi nägemiseks, sest paljud ei näe teda üldse. Llihtsalt seebikas ei ole mõeldud selliselt maalt pildistamiseks. Tavalise väikse binokliga oli väga ilusti kõik näha.
Kuskil on lõvi...
Tagasi hotelli sõites jalutasid (õigemini uimerdasid) 5 kaelkirjakut otse auto eest üle suure maantee ja veel ka elevandikari. Kahjuks oli piisavalt hämar neist piltidest mingit asja ei saanud. Autojuht ka hoiatas, et välku ei kasutaks, eriti elevantide puhul,sest võivad äkiliseks minna.
Pühapäeva hommikul oli äratus kell 5.30, et kuuest juba parki minna. Jõudsime kuskil veerand seitse ehk täpselt päiksetõusu ajal parki. Ja see oli seda ärkamist väärt. Juba see päikse värvimäng ise. Pluss siis hakkasid kohe levandid ja kaelkirjakud end meile ette sättima :) Ja loomulikult sinna juurde kõikvõimalikud kitselised, sebrad ja ahvid :) Jõhobu tiigi juures oli kari end juba ilusti vette sättinud ja suhtumine ei olnud eilsega võrreldes muutunud – peeretasid ja irvitasid edasi :)
Kohe tulid ka elevandid hommikust jooma ning suur kari pühvleid, kelle seas oli ka üks albiinopühvel. Ei tea, kuidas pühvlid albiinodesse suhtuvad... Mulle jäi igatahes mulje, et vee äärde teda väga ei lastud. Huvitav, mida need krokodilliräbalad mõtlesid, kui tohutu pühvlikari vette ronis...
Võrdlemisi värava ligidal juhtusime taas lõvisid nägema. Seekord kaks emast, kes otsisid puu alt varju ja jäid siis laisalt põõnama. Kuigi endal kitsekari ca 100 või 200 m kaugusel... Kuigi giid ütles eelmise päeva lõvi kohta, et ta pole vist mitu päeva süüa saanud ja seega on väga näljane, siis ei täheldanud erilist erksust toidu otsimisel... :) Kõik kohad neid kitsi ja sebru täis – mine ja võta ainult :) Lihtsalt natuke hiilimist ja jooksmist vaja :)
Üks asi, millest ma aga hommikul tõsiselt puudust tundsin oli kohv ja kook... Oi, kuidas tundsin. Selle kena hommiku juurde oleks ideaalselt sobinud üks hea sõõm mõnusat kohvi koos koogi või hispaania šokolaadipirukaga... Käis isegi peast mõte läbi, et nii, kui Dar-i jõuan, lähen kesklinna Mövenpicki hotelli kohvi otsima :) Kahjuks ei jäänud selleks aega.
Rekkameeste küla
Laupäeva õhtul oli ju siiski vaja ka seda küla natuke uurida, kus hotell asus. Niivõrd, kuivõrd siisnes kottpimeduses üldse võimalik midagi näha on. Hakkasime teeäärt mööda keskuse suunas astuma. Ikka täiesti kottpime. Ja osad sõidavad siis siin rattaga... Ilma igasuguste helkurite ja tuledeta. Ja kui rekk ahakkab tee äärest sõitma, siis kas esmalt paneb tuled põlema ja hakkab seejärel sõitma...? Ehmatab ikka päris ära, kui nina ees korraga pimedas mingi monstrum käima mürtsatab ja juba sõidab. Ja võib-olla leiab juht lõpuks tulede lüliti ka üles...
Tegemist oligi mingi rekkameeste külaga. Ühes kohas oli terve rida söögikohti, mis mittemingisugust vaimustust ei tekitanud. Aga ma tahtsin pühapäevaks šokolaadi saada... Oleks võinud midagi lihtsamat välja mõelda; nt õlut või peipsi tinti (või midagi sarnast) või kuivand kana friikatega jms. Käisin kõik võimalikud putkad läbi – ei midagi. Ainuke variant, et oleks ühest kohast terve suure karbitäie šokolaade osta... See pani arvama, kuidas seal need rekkamehed ikkagi maksavad... Kas võtavad lihtsalt koormast oma mingi suvalise asja ja teevad vahetust... :) See ei vääri vist mainimistki, et valge mees sellises kohas kottpimeduses oli taas paras vaatamisväärsus ja tõmbenumber :)
Friday, September 18, 2009
18. september. Raha ja muud asjad
Raha
Täna olin ma miljonär :) Kas see tegi mind kuidagi õnnelikumaks...? Mitte raasugi. Hoopis muret tekkis juurde. Võtsin miljon raha välja – rahakott igatahes kokku ei läinud :) Samas ega raha kergelt tule... Eriti veel miljon :) Enda kogemusele tuginedes võin öelda, et varuda tuleb vähemalt pool päeva aega, et lõpuks jõuda automaadini, mis tegelikult raha ka annab; arvatavasti tuleb leida veel teine pool päeva, et hljem tagasi minna mõnda kohaliku panga kontorisse seletama, et nad sindrid selle broneeritud raha lahti laseks, mida automaat mulle ei andnud, kuid mis siiski on arvelt broneeritud; bronnist teadasaamiseks on muidugi vaja operatiivset ligipääsu netti või telefonipanka ja kõiki sisselogimise atribuute; kindlasti peab olema nii Visa kui Mastercard (siin paistab asjalikum olevat Master); lõpuks saad ikka raha kõige kaugema hotelli fuajeest ja seda 200 või 300 tuhande kaupa, mis tähendab, et Eesti pangale tuleb raha mitmekordse väljavõtmise eest veel kõvasti teenustasu maksta...
Pühad
Kuna siin on nüüd pikemad pühad algamas, siis saan ka pangas alles sotid selgeks teisipäeval või kolmapäeval. Nimelt ei ole praegu veel täpselt teada, kui kaua pühad kestavad... :) Moslemitel on ramadaan lõppemas ja paast saab läbi ehk nad võivad ka päeval süüa (suurest viisakusest pakkusin alles üleeile siin heale moslemist kolleegile suurest lahkusest küpsist... :) millest ta muidugi keeldus). Kalendris on punaseks tehtud teisipäev ja kolmapäev. Tegelikult on aga määrav hoopis see, kas homme kuu paistab või ei paista. Kui paistab, siis on pühad pühapäev ja esmaspäev, kui mitte, siis esmaspäev ja teisipäev. Ja seda ei ole veel täna ehk reedel teada, kas neil järgmine töönädal algab teisipäeval või kolmapäeval... Valge mehe jaoks on selline asi täielik lühis :) Õnneks on olemas hotell, kus ongi parem rahus ja vaikuses tööd teha...
Park
Laupäev ja pühapäev püüame lähimas, ca 300 km kaugusel olevas Mikumi looduspargis mõnd looma näha. Selleks ka seda raha vaja. Nimelt võtsime eile siis safari otsimise tõsisemalt käsile. Seni silma hakanud kuulutstelt oli selge pilt, et elevandi ja kaelkirjaku ettekäändel valge mees paljaks röövitaksegi. Lõuna ajal otsisime turismiinfo üles, kust lahkelt juhatati meid parajasse urkasse turismifirmasse. Aga mis sa teed, kui odavalt läbi tahad ajada... Kuna vaba aega eriti ei ole, siis sai kokku lepitud 2-päevane looduspargis ringiuitamine. Näis, mis sellest siis välja tuleb. Mikumi kõrval kohe on teine park, Selous, mis oma territooriumilt on suurem, kui kogu Eesti pindala. Omal käel ei leiaks sealt vist suurt midagi...
Täna olin ma miljonär :) Kas see tegi mind kuidagi õnnelikumaks...? Mitte raasugi. Hoopis muret tekkis juurde. Võtsin miljon raha välja – rahakott igatahes kokku ei läinud :) Samas ega raha kergelt tule... Eriti veel miljon :) Enda kogemusele tuginedes võin öelda, et varuda tuleb vähemalt pool päeva aega, et lõpuks jõuda automaadini, mis tegelikult raha ka annab; arvatavasti tuleb leida veel teine pool päeva, et hljem tagasi minna mõnda kohaliku panga kontorisse seletama, et nad sindrid selle broneeritud raha lahti laseks, mida automaat mulle ei andnud, kuid mis siiski on arvelt broneeritud; bronnist teadasaamiseks on muidugi vaja operatiivset ligipääsu netti või telefonipanka ja kõiki sisselogimise atribuute; kindlasti peab olema nii Visa kui Mastercard (siin paistab asjalikum olevat Master); lõpuks saad ikka raha kõige kaugema hotelli fuajeest ja seda 200 või 300 tuhande kaupa, mis tähendab, et Eesti pangale tuleb raha mitmekordse väljavõtmise eest veel kõvasti teenustasu maksta...
Pühad
Kuna siin on nüüd pikemad pühad algamas, siis saan ka pangas alles sotid selgeks teisipäeval või kolmapäeval. Nimelt ei ole praegu veel täpselt teada, kui kaua pühad kestavad... :) Moslemitel on ramadaan lõppemas ja paast saab läbi ehk nad võivad ka päeval süüa (suurest viisakusest pakkusin alles üleeile siin heale moslemist kolleegile suurest lahkusest küpsist... :) millest ta muidugi keeldus). Kalendris on punaseks tehtud teisipäev ja kolmapäev. Tegelikult on aga määrav hoopis see, kas homme kuu paistab või ei paista. Kui paistab, siis on pühad pühapäev ja esmaspäev, kui mitte, siis esmaspäev ja teisipäev. Ja seda ei ole veel täna ehk reedel teada, kas neil järgmine töönädal algab teisipäeval või kolmapäeval... Valge mehe jaoks on selline asi täielik lühis :) Õnneks on olemas hotell, kus ongi parem rahus ja vaikuses tööd teha...
Park
Laupäev ja pühapäev püüame lähimas, ca 300 km kaugusel olevas Mikumi looduspargis mõnd looma näha. Selleks ka seda raha vaja. Nimelt võtsime eile siis safari otsimise tõsisemalt käsile. Seni silma hakanud kuulutstelt oli selge pilt, et elevandi ja kaelkirjaku ettekäändel valge mees paljaks röövitaksegi. Lõuna ajal otsisime turismiinfo üles, kust lahkelt juhatati meid parajasse urkasse turismifirmasse. Aga mis sa teed, kui odavalt läbi tahad ajada... Kuna vaba aega eriti ei ole, siis sai kokku lepitud 2-päevane looduspargis ringiuitamine. Näis, mis sellest siis välja tuleb. Mikumi kõrval kohe on teine park, Selous, mis oma territooriumilt on suurem, kui kogu Eesti pindala. Omal käel ei leiaks sealt vist suurt midagi...
Õhtusöök ja elu
Veel natuke söögikohtadest. Kuna üks teise projekti inglane läks koju tagasi, siis sai kolmapäeval ühine õhtusöök ette võetud. Toimus see ühe rikaste (arvatavasti paljude siinsete valgete) elurajooni hotelli restoranis. Tohutult popp koht. Kui oleksime veidi hiljem jõudnud, siis lihtsalt ei oleks istumiseks kohta olnud. Aga... mõne väga, väga üskiku erandiga, kõik külastajad olid valged ja teenindajad eranditult mustad... Nii selget kontrasti ei olegi ma varasemates süügikohtades näinud. Varasemad on muidugi ka natuke odavama hinnatasemega olnud.
Lisaks... oli veel üks selge iseärasus võrreldes seni nähtud söögikohtadega. Musti inimesi oli seal veel – söögisaali keskel oleva baari pukkidel. Üks uhkem kui teine ja naissoost... :) Mõni niimoodi riides, nagu läheks kohe-kohe presidendi vastuvõtule, samas kui külastajad enamasti shortsides paksud inglased ja ameerliklased :) Ka eile õhtul linnas toidukohta ja raha taga ajades paistis, et tgelikult on siin ikka väga palju õhtuti tänavanurkadel lahkeid naisterahvaid ringi liikumas. Ja ei ole vist väga mingit konkreetset piirkonda, vaid täiesti suvalistes kohtades. Aga nii uhket laata, nagu selles hotelli restoranis, ei olnud veel näinud :) Hinna osas ei oska ma kahjuks ( vist pigem õnneks) midagi kaasa rääkdia.
Lisaks... oli veel üks selge iseärasus võrreldes seni nähtud söögikohtadega. Musti inimesi oli seal veel – söögisaali keskel oleva baari pukkidel. Üks uhkem kui teine ja naissoost... :) Mõni niimoodi riides, nagu läheks kohe-kohe presidendi vastuvõtule, samas kui külastajad enamasti shortsides paksud inglased ja ameerliklased :) Ka eile õhtul linnas toidukohta ja raha taga ajades paistis, et tgelikult on siin ikka väga palju õhtuti tänavanurkadel lahkeid naisterahvaid ringi liikumas. Ja ei ole vist väga mingit konkreetset piirkonda, vaid täiesti suvalistes kohtades. Aga nii uhket laata, nagu selles hotelli restoranis, ei olnud veel näinud :) Hinna osas ei oska ma kahjuks ( vist pigem õnneks) midagi kaasa rääkdia.
13. september. Pühapäevane uide
Eelmisel pühapäeval sai taas üks pikem ringkäik tehtud – mööda mere äärt linnast välja ja siis linna tagasi. Liivaranda on siin ikka tohutu pikalt. Samas inimesi rannas pole peaaegu üldse – on ainult kalamehed, kes kaldalt hästi suurte võrkudega hästi väikseid kalu välja tõmbavad. Nii palju ,kui saaki õnestus näha, siis meenutas väga mõne Eestis nähtud kalamehe argipäeva ;-) Ainuke vahe, et kui Eestis saadakse neeed räbalad õngega, siis siin sikutavad kaldalt suurt võrku 10 – 20 meest. Kohalikus meedias oli teemaks, et malaaria-vastase programmi raames on välja jagatud tohutu hulk sääsevõrke, mida kasutatakse hoopis kala püüdmiseks...
Nii püütakse kala:
Ranna juurde tagasi tulles – liivarannad on küll, aga ka ranna äär on igast soga (pudelid jm praht, pluss reovee kraavid, mis otse merre lähevad) parajalt paksult täis, mis ei kutsu üldse vett katsuma. Ja nii kaugele põhja siiski veel välja ei jõudnud, kus peaks supelrannad olema. Kui kevad oma vihmadega liiga agaralt peale ei tule, ehk siis jõuab veel sinnagi ja saab vb ka mõne tera päikest. Muidu tulen veel ise albiinona siit tagasi :)
Siin tavaliselt kuhjatakse prügi lihtsalt tänavanurgale kokku ja pannakse iga õhtu põlema. seepärast on õhtuti igalpool väga palju kärsahaisu ja kui näed, et tee äärest läheb selline ilus ojake...
..., mis mere äärde jõuab sellise, räigelt haisvana, siis ei kutsu vette minema.
Linna tagasi tulles nägi natuke ka äärelinna elu-olu ning sai jälle ka kohalikele tsirkust tehtud :) Kuna linna jõudes suure tänava äärt mööda ei viitsinud enam jalutada, siis põikasime taas väikesesse kohalike elurajooni... Kuna see ei olnud ka enam väga kaubanduspiirkond, nagu mudaasula, kus ma esimese nädala lõpus käsin, siis tegid kohalikd veel suuremad silmad :) Aga see elu on ikka s... Keskajal elasid eestlased vb nii, lihtalt värvilist välismaa träni oli vähem. Ja samas kohe selle tõsiselt musta ja räpase onnirajooni kõrval on kõige uhkem ja kõige käredama kondikaga ostukeskus, mida siin seni näinud, kus valge mees oma kõhu täiteks head-paremat kokku osta saab, kulutades selleks korraga mõne kohaliku mitme kuu palga.
Paljude meil tavapäraste asjade eest küsitakse ikka hinge hinda. Nt kui hoolega ei vaata ja esimene ettejuhtuv nt 400 grammine müslipakk korvi pista, siis selle hind on ca sott Eesti rahas. Mul õnnestus kõige odavamana ca 50 kroonine pakk leida :) Müsli on siin üldse haruldus. Isegi kõige tavalisemate makaronide eest, mida meil 5 kr eest saab, tuleb siin välja käia ca 30 kr... Kui ma oleks veel raatsinud tavalist kohvi osta... Aga ei raatsinud :) Häda pärast aitab ka tee ja aeg-ajalt võib võtta ette teekonna mõne suure hotelli kohvikusse, kus siis kord nädalas üks hea kohv võtta – need on pidupäevad :)
Nii elavad inimesed peaaegu maal;
12. september. Laupäev
Eelmisel laupäeval oli kindel plaan õhtul välja minna. Oli 2 valikuvarianti: kas vaadata, mida kujutab endast siinne iiri pubi või minna ametlikult piletiga peole. Kuna vanemad kolleegid kippusid väga ära väsima, siis ei olnud ka väga põhjust pubi peale mõelda, vaid võis sammud (õigemini takso) ühe mereannas asuva nn vabaõhuklubi poole seada. Pilet, nagu meilgi – ca 85 kr. Väga palju rahvast ei olnud. Valgeid ja musti isegi enam-vähem pooleks. Muusika oli üllatavalt ajakohane. Isegi tera house’i :) Kui poes kange joogi eest väga palju raha ei taheta, siis klubis on ikka röövlid – küsivad taas sama hinda, mis Eestis. Ja naljatilgad arvavad, et 2 cl-i ongi normaalne...
Muidugi ronivad igasugused tegelased küljealla... Ja kahjuks ei oska inimesed, kes huvi pakuks, jälle alkoholiga väga ümber käia ning kustuvad liiga kiiresti ära...
Tegelikult mittemidagi erilist võrreldes Eesti klubiga, ei mingit teatrit nagu nt Jerevanis näha võib :) Vb oli ka koht vale ehk liiga palju reserveeritud valgeid. Täna vaja vara magama minna, aga järgmine nädalavahetus peaks üks hip-hopi pidu tulema. Seda nalja tahaks ma siin küll näha :) Samas on see siinses Prantsuses Kultuurikeskuses, mis võib tähendada, et taas suur hulk tuimi valgeid... kohalikud räpivideod telekas on igatahes küll naljakad :) Omas võtmes on kõik räpivideo kohustuslikud elemendid muidugi olemas :) Enamik videosid ja ka kohalikud seebiseriaalid on vist tavalise VHS käsikaameraga üles võetud ja, eriti seebikates, monteerimiskääridega keegi eriti filmi ei torgi :)
Muidugi ronivad igasugused tegelased küljealla... Ja kahjuks ei oska inimesed, kes huvi pakuks, jälle alkoholiga väga ümber käia ning kustuvad liiga kiiresti ära...
Tegelikult mittemidagi erilist võrreldes Eesti klubiga, ei mingit teatrit nagu nt Jerevanis näha võib :) Vb oli ka koht vale ehk liiga palju reserveeritud valgeid. Täna vaja vara magama minna, aga järgmine nädalavahetus peaks üks hip-hopi pidu tulema. Seda nalja tahaks ma siin küll näha :) Samas on see siinses Prantsuses Kultuurikeskuses, mis võib tähendada, et taas suur hulk tuimi valgeid... kohalikud räpivideod telekas on igatahes küll naljakad :) Omas võtmes on kõik räpivideo kohustuslikud elemendid muidugi olemas :) Enamik videosid ja ka kohalikud seebiseriaalid on vist tavalise VHS käsikaameraga üles võetud ja, eriti seebikates, monteerimiskääridega keegi eriti filmi ei torgi :)
Thursday, September 17, 2009
17. september. Töö, töö, töö...
Heh, ei pääse sellest tööorjusest ka siin... Ehk on homme piisavalt aega, et vahepealsest elust-olust natuke pajatada.
Monday, September 7, 2009
7. september. Zanzibar
Natuke Zanzibari (tunnistan kohe, et mina täpselt ei tea, kuidas eesti keeles see nimi kõige õigem kirjutada oleks) külastusest. Plaan oli kasutada odavaimat meetodit ehk kiirlaevaga hommikul sinna ja õhtul tagasi. Teatava reservatsiooniga, et kui väga hakkab meeldima, siis otsime ehk öömaja ja tuleme järgmisel päeval tagasi.
Enne Zanzibari juurde minekut võtaks korra teemaks selle, mis on kus dokument. Väga paljud eestlased teevad suured silmad, kui EL-s tuleb välja, et juhiluba ei olegi teises riigis piisav isikut tõendav dokument. Ja väljapool EL-i kiputakse ära unustama, et ID-kaart ei tähenda suurt midagi. Nii ka nüüd. Arvestades, et Zanzibar on teatava erilise staatusega, mida nad ise väga rõhutada tahavad, siis on kindlasti väga oluline, et pass sinna kaasa võtta. Mina arvestasin kohe võimalusega, et seal raudselt võidakse passi tahta, kuid pooled meie kaheliikmelisest grupist selle võimalusega ei arvestanud... Ei tea, kas sellest tuli jama... Loomulikult, sest immigratsioonimehel sadams on kohe 2 probleemi: ta ei näe, kas sul on Tansaania viisa (mis sest, et tuled ju Dar es Salaamist, mitte mõnest teisest riigist) ja pole kohta, kuhu oma tempel lüüa. Olukord paistis suht lootusetu ja juba saigi lepitud tõdemusega, et mõnele lähevad need edasi-tagasi laevapiletite 75 USD-i korstnasse ja vaatan siis üksi pealinna üle. Väga ei põdenud ka, sest vähemalt saar oli kindlalt paigale ankurdatud :)
Plaan oli võtta vabalt ja isegi mitte üritada hakata tormama, et võimalikult palju näha saaks. Kui juba ise linnas olin, tuli välja, et passi puudumist võib korvata ka 10 tuhat raha... Seltsis ikka segasem ilma avastada.
Võrreldes Dar es Salaamiga, on Zanzibar Town-s väga selge vanalinn Stonetown, mis suuremalt jaolt on vist ehitatud araablaste poolt. Ja mis oma väga kitsaste ja käänuliste tänavatega on väga mõnus ringiuitamise koht. Lisaks ka ilusam, kui Dar. Eelkõige mere äärde on siis kas turistidele või juba varasemast ajast omajagu klantsi tehtud.
Arvestades, et üks peamisi turistiatraktsioone ongi Stonetown, mis on võrdlemisi väiksel territooriumil, siis kohtab seal ka tavapärasemast sagedamini valget inimest. Isegi soome keelt võis kuulda.
Samas igasugused asjade ja enda pähemäärijad on seal oluliselt tüütavamad. Esimese asjana sadamas hakatakse taksot ja päikseprille pakkuma. Seejärel on hunnik isehakanud giide. Need giidid olid veel kõige hullemad. Poogivad end kui takjad külge ja siis katsu neist lahti saada. Esimesele juba sabas sürkivale tekjale seletasin konkreetselt ära, et ei vaja tema abi. Teise puhul otsustasime kasutada teist taktikat ja lihtsalt temast mitte midagi välja teha. Lihtsalt hakkas üks väike mehike sabas käima, ei rääkinud ka midagi. Kui ta juhtus meist eespool jalutama, siis tegime haake ja põikasime kõrvaltänavatesse, aga ikka oli mõne aja pärast jälle küljeall. Muidu ei olekski väga häirinud, aga ta jäi pidevalt jalgu ja pidi jälgima, et peale ei astuks talle. Korra jäi ta siis nagu ühe trepi äärde nagu oma kingapaelu siduma ja siis saime piisava edumaa, et rohkem ta meid üles ei leidnud. Võib-olla oli see ka tema taktikaline trikk, sest tegelt tal mingeid jalanõusid ei olnud ja silkas paljajlu ringi, nagu paljud siin.
Stonetownis sain ka oma siinoleku aja esimese koogi :) Välja nägi kook parem ,kui maitses, kuid see-eest cappuccino oli super hea – ülihea vaheldus sellele hotelli lakele :) Kusjuures vahetult 2 minutit enne selle pildi tegemist jõudsin avaldada oma selget veendumust, et suht narr on toidust pilti teha ja mina seda küll kunagi ei tee... :)
Väljaspool vanalinna on ikka sama s...t, mis mujalgi.
Linna keskel oleval staadionil juhtusime kohaliku jalgpallikoondise treeningut nägema... Suht loid paistis see olevat :)
Ja suurte kortermajade vahel ei olnud mitte hunnik üürivõlgnikke välja tõstetud, vaid ka seal käib aktiivne mööblliäri. See mööbel on siinsetel vist küll tõsine fetiš. Söögikohta aja tikutulega taga, aga tugitooli võid saada iga nurga pealt.
Ja kellel diivanit pole käepärast, saavad ka ilma oma lõunauinaku tehtud. Kui aeg piiratud poleks olnud, oleks ehk isegi sinna veel ära mahtunud :)
Ja veel ka natuke turistile mõeldud klantsi :)
Saarelt tagasi tulles püüdis üks immigratsioonimees taas juttu viia valge mehe rikkusele, aga tegime näo, et ei saa sellest aru ja kuna vajalikud templid juba olemas, siis sai lihtsalt minema jalutada. Ja Dar-i sadamas ei huvitanud enam kedagi mingi pass ja viisa.
Ühest päevast Stonetowni avastamiseks täiesti piisab. Kui aga tahta saart rohkem näha, siis on vaja kindlasti ka rohkem aega. Kahjuks hetkel seda väga võtta ei ole. Mercuryga seotud kohti ette ei juhtunud, vist ja eraldi otsida ka ei viitsinud. Sest nagu ka Kersna vist kunagi oma saates viitas, siis kohalikke tema olemasolu väga ei morjenda ja suurt tähelepanu temaga seotud kohtadele ei pöörata.
Laupäeva õhtul jõudsime ühte kohalkikku õlgedest baari, kuhu reedel üks kohaliku, pooli riigi ülesandeid täitva firma juht meid kutsus. Ta ise nimelt esines seal oma bändiga ja tegi ikka väga mõnusat jazzi ja bluesi :)
Praegu aga... Kui see Eestist kaasa võetud viina klõmakas oma tööd korralikult teeb, siis ehk tänast ööd vetsus mööda ei saada... Krt siin võib see tervis ikka väga kergelt ja kiiresti käest minna.
Enne Zanzibari juurde minekut võtaks korra teemaks selle, mis on kus dokument. Väga paljud eestlased teevad suured silmad, kui EL-s tuleb välja, et juhiluba ei olegi teises riigis piisav isikut tõendav dokument. Ja väljapool EL-i kiputakse ära unustama, et ID-kaart ei tähenda suurt midagi. Nii ka nüüd. Arvestades, et Zanzibar on teatava erilise staatusega, mida nad ise väga rõhutada tahavad, siis on kindlasti väga oluline, et pass sinna kaasa võtta. Mina arvestasin kohe võimalusega, et seal raudselt võidakse passi tahta, kuid pooled meie kaheliikmelisest grupist selle võimalusega ei arvestanud... Ei tea, kas sellest tuli jama... Loomulikult, sest immigratsioonimehel sadams on kohe 2 probleemi: ta ei näe, kas sul on Tansaania viisa (mis sest, et tuled ju Dar es Salaamist, mitte mõnest teisest riigist) ja pole kohta, kuhu oma tempel lüüa. Olukord paistis suht lootusetu ja juba saigi lepitud tõdemusega, et mõnele lähevad need edasi-tagasi laevapiletite 75 USD-i korstnasse ja vaatan siis üksi pealinna üle. Väga ei põdenud ka, sest vähemalt saar oli kindlalt paigale ankurdatud :)
Plaan oli võtta vabalt ja isegi mitte üritada hakata tormama, et võimalikult palju näha saaks. Kui juba ise linnas olin, tuli välja, et passi puudumist võib korvata ka 10 tuhat raha... Seltsis ikka segasem ilma avastada.
Võrreldes Dar es Salaamiga, on Zanzibar Town-s väga selge vanalinn Stonetown, mis suuremalt jaolt on vist ehitatud araablaste poolt. Ja mis oma väga kitsaste ja käänuliste tänavatega on väga mõnus ringiuitamise koht. Lisaks ka ilusam, kui Dar. Eelkõige mere äärde on siis kas turistidele või juba varasemast ajast omajagu klantsi tehtud.
Arvestades, et üks peamisi turistiatraktsioone ongi Stonetown, mis on võrdlemisi väiksel territooriumil, siis kohtab seal ka tavapärasemast sagedamini valget inimest. Isegi soome keelt võis kuulda.
Samas igasugused asjade ja enda pähemäärijad on seal oluliselt tüütavamad. Esimese asjana sadamas hakatakse taksot ja päikseprille pakkuma. Seejärel on hunnik isehakanud giide. Need giidid olid veel kõige hullemad. Poogivad end kui takjad külge ja siis katsu neist lahti saada. Esimesele juba sabas sürkivale tekjale seletasin konkreetselt ära, et ei vaja tema abi. Teise puhul otsustasime kasutada teist taktikat ja lihtsalt temast mitte midagi välja teha. Lihtsalt hakkas üks väike mehike sabas käima, ei rääkinud ka midagi. Kui ta juhtus meist eespool jalutama, siis tegime haake ja põikasime kõrvaltänavatesse, aga ikka oli mõne aja pärast jälle küljeall. Muidu ei olekski väga häirinud, aga ta jäi pidevalt jalgu ja pidi jälgima, et peale ei astuks talle. Korra jäi ta siis nagu ühe trepi äärde nagu oma kingapaelu siduma ja siis saime piisava edumaa, et rohkem ta meid üles ei leidnud. Võib-olla oli see ka tema taktikaline trikk, sest tegelt tal mingeid jalanõusid ei olnud ja silkas paljajlu ringi, nagu paljud siin.
Stonetownis sain ka oma siinoleku aja esimese koogi :) Välja nägi kook parem ,kui maitses, kuid see-eest cappuccino oli super hea – ülihea vaheldus sellele hotelli lakele :) Kusjuures vahetult 2 minutit enne selle pildi tegemist jõudsin avaldada oma selget veendumust, et suht narr on toidust pilti teha ja mina seda küll kunagi ei tee... :)
Väljaspool vanalinna on ikka sama s...t, mis mujalgi.
Linna keskel oleval staadionil juhtusime kohaliku jalgpallikoondise treeningut nägema... Suht loid paistis see olevat :)
Ja suurte kortermajade vahel ei olnud mitte hunnik üürivõlgnikke välja tõstetud, vaid ka seal käib aktiivne mööblliäri. See mööbel on siinsetel vist küll tõsine fetiš. Söögikohta aja tikutulega taga, aga tugitooli võid saada iga nurga pealt.
Ja kellel diivanit pole käepärast, saavad ka ilma oma lõunauinaku tehtud. Kui aeg piiratud poleks olnud, oleks ehk isegi sinna veel ära mahtunud :)
Ja veel ka natuke turistile mõeldud klantsi :)
Saarelt tagasi tulles püüdis üks immigratsioonimees taas juttu viia valge mehe rikkusele, aga tegime näo, et ei saa sellest aru ja kuna vajalikud templid juba olemas, siis sai lihtsalt minema jalutada. Ja Dar-i sadamas ei huvitanud enam kedagi mingi pass ja viisa.
Ühest päevast Stonetowni avastamiseks täiesti piisab. Kui aga tahta saart rohkem näha, siis on vaja kindlasti ka rohkem aega. Kahjuks hetkel seda väga võtta ei ole. Mercuryga seotud kohti ette ei juhtunud, vist ja eraldi otsida ka ei viitsinud. Sest nagu ka Kersna vist kunagi oma saates viitas, siis kohalikke tema olemasolu väga ei morjenda ja suurt tähelepanu temaga seotud kohtadele ei pöörata.
Laupäeva õhtul jõudsime ühte kohalkikku õlgedest baari, kuhu reedel üks kohaliku, pooli riigi ülesandeid täitva firma juht meid kutsus. Ta ise nimelt esines seal oma bändiga ja tegi ikka väga mõnusat jazzi ja bluesi :)
Praegu aga... Kui see Eestist kaasa võetud viina klõmakas oma tööd korralikult teeb, siis ehk tänast ööd vetsus mööda ei saada... Krt siin võib see tervis ikka väga kergelt ja kiiresti käest minna.
Friday, September 4, 2009
4. september. Soovilood
Räägin natuke siinsest toidust. Pm olen siin 3 nädala jooksul söönud väga palju erinevaid asju: friikaid, burgse, friikaid koos burgsiga (muudmoodi tegelt väga burgsi ei saagi...), võileibu, natuke ka pastat kana ja riisi ja veel friikaid... Ehk ma arvan, et ma pole aasta jooksul Eestis ka nii palju friikaid järanud, kui siin. Ja kartused selle ees, et ei tea, mis hirmsat soga siin sööma peab, olid täiesti asjatud. Teisalt on sellest väga kahju, sest sellest rämpstoidust on suhteliselt kopp ees. Samas ei ole õnnestunud ka leida normaalset kohaliku toidudaga söögikohta. Kui siin üldse on midagi sellist. Sest tegemist on ju endise Suurbritannia asumaaga ja sellest lähtuvalt võid ka igalpool ükskõik mida chipsidega tellida, kasvõi õunakooki :)
Muidugi mängib siin rolli see, kuhu üldse julgeb sisse astuda ja kuhu mitte. Ja seda eelkõige siis lähtuvalt hügieeni seisukohast.
Piirkonnad. Kesklinnas, töökoha juures täieslisel müstilisel kombel ei olegi rohkem ,kui ainult 2 kohta, kus süümas käia: üks väike kohalike uberik ning kaubanduskeskuses olev Subway võileivaputka koos väikse kohvikuga... Ümbruskonanst võid endale neli diivanit, kolm pesumasinat, 7 makki ja 5 telekat osta, aga vat süüa ei ole. Ka selles kohalikus uberikus on pm valida, kas friikad kanaga või burgsiga... :) Vähemalt on seal kaubanduskeskuse kohvikus hea espresso milkshake :) Hunitaval kombel ei ole ka kohalike töökaaslastega jutuks tulnud, kus nemad söömas käivad... Loogiliselt võttes oleks võinud vist ammu küsida... :) Kuskil nad igatahes käivad. Ja mitte nendes kohtades, kus meie, sest hinnad peaks neile liiga kallid olema. Järgm nädal uurin välja.
Mõningase taksosõidu kaugusel on suuremad hotellide piirkonnad, kus samuti on erinvaid söögikohti. Aga toit on täpselt sama, mis meil. Pm on kogu turismitööstus ja sealjuures ka toidukohad, kuhu valge julgeb sisse astuda, üles ehitatud vist valge ameeriklase huvidest lähutuvalt, kes tahab, et ta tugitoolis kaelkirjakut vaatama lohistataks ning et ta seejuures harjumuspäraselt ühes käes burgsi ja teises coca colat hoida saaks. On ka mõned hiina ja india söögikohad, aga ei midagi kohalikku. Kõige kummalisemaid aafrika toite olengi saanud Tallinna Afrcan Kitchenis... :) Muidugi, tänaval on ka näha, et mingit närimist ikka pakutakse. Eelkõige pähkleid jms, puuvilju, mingeid puujuure sarnaseid juurikaid jm träni. Kõige jubedam asi, mis näinud olen, on munad. Päris palju käib täval ringi väga musti ja räpaseid mehi, kes kannavad pea peal munareste, kus munad on samuti väga määrdunud ja siis vist soolaga üle raputatud... Mina ei tea, kas seal on toores või keedetud muna sees, aga kogu see väljanägemine on selline, et mitte ük sraas ei kutsu ostma. Isegi vaadata ei taha seda.
Hotellist ca 1 km raadiuses on mitmeid erinevaid kohalikke pube ja baare ja söögikohti. Kohad, kuhu olen sisse juthunud eii ole ka just eriti fantaaisarikkad oma valikuga: friikad burgsiga või lihaga või kanaga :) Ainuke asi, et liiga hilja peale ei tohi söömaminekkkut jätta. Teisipäeval käisime töökaaslasega uitamas ja jäi ette väljast pärsi suure ja uhkena paistev välikohviku kompleks. Sisse sööma. Ja esimest korda tundsin, et vana nokiapanni töötelefoni taskulambi funktsioonist on mingit tolku ka :) Neil on ikka tõsine probleem selle elektriga. Kui vool ka ära ei ole, siis erilist valgustust ikkagi ei raatsita tekitada. Ja ilma selle telefonita poleks menüüd lihtsalt näinud. Kui lõpuks toit tuli, oli veel pimedam – pm nägi heleda taldriku kontuure ja võis oletada, et heleda sõõri sees on toit :) Ja kõik kohad selles piirkonnas paistavad sama pimedad olevat... Kuna neis käivad eelkõige kohalikud, siis eemalt ei näe ka, kas hämar koht on rahvast täis või mitte :)
Toiduga haakub veel ka suitsetamine ja alkohol. Õlut kohalikud joovad. Kohalik õlu on päris hea. Aga silmnähtavalt purjus inimesi ei ole ma veel näinud. Vb kui nädalavahetusel käiks mingis tõsise urkatänava mudakõrtsis, siis ehk näeks. Samas on õlu meiega suht sama hinnaga. Kange alkohol on aga väga odav. Vähemalt, mis mulle silma on hakanud. Valged turistid joovad tavapäraselt hulgi õlut ja Lõuna-Aafrika veine. Aga mida siin ei ole, on suitsetamine. Üliharva olen siin keadagi suitsetamas näinud. Ja kui ka on keegi olnud, siis ka pigem mõni hindu või araablane, kes siin äri ajab. Algul arvasin, et neil on ka avalikes kohtades ja siseruumides suitsetamine keelatud, aga tegelt nad lihtsalt ei suitsetagi... :) Vb on suitsud neile lihtsalt liiga kallid. Kuna siin on 80% varimajandus, siis võiks turul olla arvatavasti ka piisavalt salasigarette, kuid suitsetajaid ei näe. Mulle sobib :)
Pühapäviti peetakse siin nn suurt pühapäeva. Erinevates kohtades esinevad bändid ja rahvas chillib kohaliku muusika saatel. Üks esinemiskohti on kuskil hotelli ligida. Eelmisel pühapäeval võtsin siis ette, et otsin selle koha üles. Panin kostuva muusika järgi ajama ja ühest võsa vahel leisingi suure langendiku, mis on vist mingi kooli spordiväljak, kuhu oli lava püsti löödud ning trall käis. Püüdsin siis ka vaikselt rahvamassi sulanduda... :) Kuna ma olin seal mõnesaja musta seas ainuke valge, siis väga ei hakanud ette trügima, et bändilt liigset täheleüanu ära ei võtaks :) Kuna enamik inimesi siin ikkagi suht lühikesed, siis sobis ka tagumine rida mulle väga hästi. Aga võis märgata, et kes mind nägid, siis neile tekkis taas väike hämmastus näkku, et ega ma eksinud ole... Ka siin võis näha, et õlut juuakse päris hoolega, aga maani täis olijaid silma ei hakanud. Aga kohalik muss on suht-koht ühe vitsaga löödud. Kohustuslikuks elemendiks on kileda häälega kitarr, eeslaulja ning koor kes siis tema järgi kordab või variatsiooni lisab. Arvestades, et lood kõik pea 20 min pikkused ja suht sama rütmiga, siis hakkas mulle just see kile kitarr päris närvidele käima... Ja seda nad kasutavad tõesti kõigis lugudes, mis ka raadiost kosta on ja mida taksojuhid lahkelt kosta lasevad :) Kuna kohe esimesel nädalal ostsin uue komplekti kõlle ja kõikvõimalikud andmekandjad on head-paremat mussi täis, siis on muusika osas kõik siiski kontrolli all :)
Nagu näha, sai taas mittemillestki omajagu pikk joru kokku :) Homme proovime töökaaslasega Zanzibaril ära käia. Näis, kuidas seal see elu on.
Muidugi mängib siin rolli see, kuhu üldse julgeb sisse astuda ja kuhu mitte. Ja seda eelkõige siis lähtuvalt hügieeni seisukohast.
Piirkonnad. Kesklinnas, töökoha juures täieslisel müstilisel kombel ei olegi rohkem ,kui ainult 2 kohta, kus süümas käia: üks väike kohalike uberik ning kaubanduskeskuses olev Subway võileivaputka koos väikse kohvikuga... Ümbruskonanst võid endale neli diivanit, kolm pesumasinat, 7 makki ja 5 telekat osta, aga vat süüa ei ole. Ka selles kohalikus uberikus on pm valida, kas friikad kanaga või burgsiga... :) Vähemalt on seal kaubanduskeskuse kohvikus hea espresso milkshake :) Hunitaval kombel ei ole ka kohalike töökaaslastega jutuks tulnud, kus nemad söömas käivad... Loogiliselt võttes oleks võinud vist ammu küsida... :) Kuskil nad igatahes käivad. Ja mitte nendes kohtades, kus meie, sest hinnad peaks neile liiga kallid olema. Järgm nädal uurin välja.
Mõningase taksosõidu kaugusel on suuremad hotellide piirkonnad, kus samuti on erinvaid söögikohti. Aga toit on täpselt sama, mis meil. Pm on kogu turismitööstus ja sealjuures ka toidukohad, kuhu valge julgeb sisse astuda, üles ehitatud vist valge ameeriklase huvidest lähutuvalt, kes tahab, et ta tugitoolis kaelkirjakut vaatama lohistataks ning et ta seejuures harjumuspäraselt ühes käes burgsi ja teises coca colat hoida saaks. On ka mõned hiina ja india söögikohad, aga ei midagi kohalikku. Kõige kummalisemaid aafrika toite olengi saanud Tallinna Afrcan Kitchenis... :) Muidugi, tänaval on ka näha, et mingit närimist ikka pakutakse. Eelkõige pähkleid jms, puuvilju, mingeid puujuure sarnaseid juurikaid jm träni. Kõige jubedam asi, mis näinud olen, on munad. Päris palju käib täval ringi väga musti ja räpaseid mehi, kes kannavad pea peal munareste, kus munad on samuti väga määrdunud ja siis vist soolaga üle raputatud... Mina ei tea, kas seal on toores või keedetud muna sees, aga kogu see väljanägemine on selline, et mitte ük sraas ei kutsu ostma. Isegi vaadata ei taha seda.
Hotellist ca 1 km raadiuses on mitmeid erinevaid kohalikke pube ja baare ja söögikohti. Kohad, kuhu olen sisse juthunud eii ole ka just eriti fantaaisarikkad oma valikuga: friikad burgsiga või lihaga või kanaga :) Ainuke asi, et liiga hilja peale ei tohi söömaminekkkut jätta. Teisipäeval käisime töökaaslasega uitamas ja jäi ette väljast pärsi suure ja uhkena paistev välikohviku kompleks. Sisse sööma. Ja esimest korda tundsin, et vana nokiapanni töötelefoni taskulambi funktsioonist on mingit tolku ka :) Neil on ikka tõsine probleem selle elektriga. Kui vool ka ära ei ole, siis erilist valgustust ikkagi ei raatsita tekitada. Ja ilma selle telefonita poleks menüüd lihtsalt näinud. Kui lõpuks toit tuli, oli veel pimedam – pm nägi heleda taldriku kontuure ja võis oletada, et heleda sõõri sees on toit :) Ja kõik kohad selles piirkonnas paistavad sama pimedad olevat... Kuna neis käivad eelkõige kohalikud, siis eemalt ei näe ka, kas hämar koht on rahvast täis või mitte :)
Toiduga haakub veel ka suitsetamine ja alkohol. Õlut kohalikud joovad. Kohalik õlu on päris hea. Aga silmnähtavalt purjus inimesi ei ole ma veel näinud. Vb kui nädalavahetusel käiks mingis tõsise urkatänava mudakõrtsis, siis ehk näeks. Samas on õlu meiega suht sama hinnaga. Kange alkohol on aga väga odav. Vähemalt, mis mulle silma on hakanud. Valged turistid joovad tavapäraselt hulgi õlut ja Lõuna-Aafrika veine. Aga mida siin ei ole, on suitsetamine. Üliharva olen siin keadagi suitsetamas näinud. Ja kui ka on keegi olnud, siis ka pigem mõni hindu või araablane, kes siin äri ajab. Algul arvasin, et neil on ka avalikes kohtades ja siseruumides suitsetamine keelatud, aga tegelt nad lihtsalt ei suitsetagi... :) Vb on suitsud neile lihtsalt liiga kallid. Kuna siin on 80% varimajandus, siis võiks turul olla arvatavasti ka piisavalt salasigarette, kuid suitsetajaid ei näe. Mulle sobib :)
Pühapäviti peetakse siin nn suurt pühapäeva. Erinevates kohtades esinevad bändid ja rahvas chillib kohaliku muusika saatel. Üks esinemiskohti on kuskil hotelli ligida. Eelmisel pühapäeval võtsin siis ette, et otsin selle koha üles. Panin kostuva muusika järgi ajama ja ühest võsa vahel leisingi suure langendiku, mis on vist mingi kooli spordiväljak, kuhu oli lava püsti löödud ning trall käis. Püüdsin siis ka vaikselt rahvamassi sulanduda... :) Kuna ma olin seal mõnesaja musta seas ainuke valge, siis väga ei hakanud ette trügima, et bändilt liigset täheleüanu ära ei võtaks :) Kuna enamik inimesi siin ikkagi suht lühikesed, siis sobis ka tagumine rida mulle väga hästi. Aga võis märgata, et kes mind nägid, siis neile tekkis taas väike hämmastus näkku, et ega ma eksinud ole... Ka siin võis näha, et õlut juuakse päris hoolega, aga maani täis olijaid silma ei hakanud. Aga kohalik muss on suht-koht ühe vitsaga löödud. Kohustuslikuks elemendiks on kileda häälega kitarr, eeslaulja ning koor kes siis tema järgi kordab või variatsiooni lisab. Arvestades, et lood kõik pea 20 min pikkused ja suht sama rütmiga, siis hakkas mulle just see kile kitarr päris närvidele käima... Ja seda nad kasutavad tõesti kõigis lugudes, mis ka raadiost kosta on ja mida taksojuhid lahkelt kosta lasevad :) Kuna kohe esimesel nädalal ostsin uue komplekti kõlle ja kõikvõimalikud andmekandjad on head-paremat mussi täis, siis on muusika osas kõik siiski kontrolli all :)
Nagu näha, sai taas mittemillestki omajagu pikk joru kokku :) Homme proovime töökaaslasega Zanzibaril ära käia. Näis, kuidas seal see elu on.
Saturday, August 29, 2009
29. august. Fotograafia kiirkursus
Täna otsustasin kontori ümber natuke luusida. Ühest küljest selle mõttega, et see asub just kõige kesklinnamas piirkonnas, mida seni pole olnud väga palju aega uudistada. Ning konkreetsem eesmärk oli leida mingi alternatiivne söögikoht lõunal käimiseks seniste juba tüütama hakkavate pirukate pakkuja Subway ja kohaliku uberiku kõrvale.
Taaskord häda päikesega. Mul on tunne, et Orto on oma päiksekreemis Solar midagi segi ajanud. Ja valed asjad segi ajanud... Seekord mõtlesin, et mäkerdan põsed ja nina kokku natuke enne väljaminekut (eelmisel korral tegin seda vahetult enne). Aga juba toas olles hakkasid põsed valutama... Juhtus küll üks aasta Egiptuses nii, et päiksekreemi asemel olin kogemata pikemat aega hoopis intensiivistajat kasutanud, mistõttu kontrollisin veel üle, et ega ometi sama ämber... :) Aga ei. Ja tagasi jõudes oli nägu ikka hullult lapiline ning võiks öelda, et konkreetselt põletusjälgedega just põskedel ja ninal, kuhu enim kreemi sai pandud. Ei kujuta ette, mis näoga Eestissejõuan... :) Nagu ikka, mõistlikul ajal ju üles ei saa, mistõttu jäi ka linnauuring taas täpselt keskpäeva aega. Ja siin ekvaatori ääres on ju päike otse üleval, mistõttu ei ole ka majadel erilist varju, kuhu pugeda. Aga mis see põlev nägu siis ka ära ei ole :)
Seda, mismoodi siis kesklinn välja näeb, on näha allolevatelt piltidelt. Pm on kõik kohad täis tööstuskaupade poode, kust saab osta eelkõige mööblit ja koduelektroonikat ja kodumasinaid ja ka nt kingi sellisest poest, mille sisustus koosneb ühest riiulist, kus ongi ainult 5 kinga :) Üldse on siin tohutult mööblipoode. Huvitav, kas on siis sarnane olukord nt Armeeniaga, kus kortermajad näevad välja sellised, et vaevu-vaevu üldse püsti seisavad, aga hullult uhkelt on ära sisustatud... Ja palju sinna muldonni neid kappe ja madratseid ikka mahub...
Ja söögikohti ka lähedusest juurde ei leidnud.
Sain ka väikse õppetunni. Kui mõni maja on liiga ilus, et tõsi olla, siis on targem seda mitte pildistada... Sest vb on see mingi presidendi või valitsushoone. Paari sellist nägin ja klõpsisin ka mõne pildi ja nagu vist mitte väga imepärane sellistes riikides, oligi vupsti üks väike nähvits mul külje all hakkas mullle reeglitest rääkima. Üldjuhul olen püüdnud igati vältida vormikandjate suunas ja nende nähes pildistamist. Siin on neid samas pea iga maja ukse peal trobikond (eelkõige just turvad). Ja seda, ka suht suvalist turvat, ei pannud ma enne pildistamist tähele. Kohe hakkas seletama seda, et nüüd vaja politsei välja kutsuda, kes fotoka üle vaatab ja otsustab, mis siis edasi teha, sest äkki müün oma pildid mõnele välismaa luureagentuurile. Kuna just enne siiatulekut töökaaslane rääkis lugu Gambiast, kus teda sarnase asja eest arestimajja taheti viia, siis algul ehmatas ära küll. Aga siis läks jutt juba "normaalseks" ehk et 5000 raha eest saab asja praegu ka sinnapaika jätta... Selge värk :) Siis sai juba suhtlema hakata. 5000 ma kindlasti anda ei tahtnud, pakkusin, et annan tuhat. See talle üldse ei meeldinud, tuli jälle oma politseijutuga. Seletasin talle siis faktid ära: sa tegeled praegu väljapressimisega; näed, ma kustutan need pildid ära ja politseile ei ole enam midagi öelda ega näidata. Natuke veel pugises midagi ja ütles siis, et 2000 eest saan minema. Mõtlesin, et saadaks ta üldse kukele, aga ei osanud arvata, kuidas see väikese ametniku egole mõjub ja äkki läheb suurest vihast pööraseks ja hakkab ikkagi midagi korraldama. Ja seda 17 krooni ei olnud mul ka väga kahju talle anda, et temaga rohkem jagelema ei peaks. Seekord läks siis hästi :) Samas tundsin pärast, et ikka jäi natuke kripeldama ja juba ootasin, et veel mingi suvaline turvanähvits jaurama tuleks, et teda siis konkreetselt kohe kukele saata. Õnneks ei tulnud :) Sellel polnud õnneks püssi ka. Muidu siin osad turvad on päris koledate püssidega valves.
Tagasi hotelli poole jalutasin osa maad mööda mere äärt, kus oli siis näha, et kus vähegi mõni puu ja selle all vari oli, siis seal ka kohalikud istusid ootasid. Vist ilma paranemist :) Sain siis jälle ainukese valgena oma reipa sammu ja higist nõrisevana nende meelt lahutada :)
Taaskord häda päikesega. Mul on tunne, et Orto on oma päiksekreemis Solar midagi segi ajanud. Ja valed asjad segi ajanud... Seekord mõtlesin, et mäkerdan põsed ja nina kokku natuke enne väljaminekut (eelmisel korral tegin seda vahetult enne). Aga juba toas olles hakkasid põsed valutama... Juhtus küll üks aasta Egiptuses nii, et päiksekreemi asemel olin kogemata pikemat aega hoopis intensiivistajat kasutanud, mistõttu kontrollisin veel üle, et ega ometi sama ämber... :) Aga ei. Ja tagasi jõudes oli nägu ikka hullult lapiline ning võiks öelda, et konkreetselt põletusjälgedega just põskedel ja ninal, kuhu enim kreemi sai pandud. Ei kujuta ette, mis näoga Eestissejõuan... :) Nagu ikka, mõistlikul ajal ju üles ei saa, mistõttu jäi ka linnauuring taas täpselt keskpäeva aega. Ja siin ekvaatori ääres on ju päike otse üleval, mistõttu ei ole ka majadel erilist varju, kuhu pugeda. Aga mis see põlev nägu siis ka ära ei ole :)
Seda, mismoodi siis kesklinn välja näeb, on näha allolevatelt piltidelt. Pm on kõik kohad täis tööstuskaupade poode, kust saab osta eelkõige mööblit ja koduelektroonikat ja kodumasinaid ja ka nt kingi sellisest poest, mille sisustus koosneb ühest riiulist, kus ongi ainult 5 kinga :) Üldse on siin tohutult mööblipoode. Huvitav, kas on siis sarnane olukord nt Armeeniaga, kus kortermajad näevad välja sellised, et vaevu-vaevu üldse püsti seisavad, aga hullult uhkelt on ära sisustatud... Ja palju sinna muldonni neid kappe ja madratseid ikka mahub...
Ja söögikohti ka lähedusest juurde ei leidnud.
Sain ka väikse õppetunni. Kui mõni maja on liiga ilus, et tõsi olla, siis on targem seda mitte pildistada... Sest vb on see mingi presidendi või valitsushoone. Paari sellist nägin ja klõpsisin ka mõne pildi ja nagu vist mitte väga imepärane sellistes riikides, oligi vupsti üks väike nähvits mul külje all hakkas mullle reeglitest rääkima. Üldjuhul olen püüdnud igati vältida vormikandjate suunas ja nende nähes pildistamist. Siin on neid samas pea iga maja ukse peal trobikond (eelkõige just turvad). Ja seda, ka suht suvalist turvat, ei pannud ma enne pildistamist tähele. Kohe hakkas seletama seda, et nüüd vaja politsei välja kutsuda, kes fotoka üle vaatab ja otsustab, mis siis edasi teha, sest äkki müün oma pildid mõnele välismaa luureagentuurile. Kuna just enne siiatulekut töökaaslane rääkis lugu Gambiast, kus teda sarnase asja eest arestimajja taheti viia, siis algul ehmatas ära küll. Aga siis läks jutt juba "normaalseks" ehk et 5000 raha eest saab asja praegu ka sinnapaika jätta... Selge värk :) Siis sai juba suhtlema hakata. 5000 ma kindlasti anda ei tahtnud, pakkusin, et annan tuhat. See talle üldse ei meeldinud, tuli jälle oma politseijutuga. Seletasin talle siis faktid ära: sa tegeled praegu väljapressimisega; näed, ma kustutan need pildid ära ja politseile ei ole enam midagi öelda ega näidata. Natuke veel pugises midagi ja ütles siis, et 2000 eest saan minema. Mõtlesin, et saadaks ta üldse kukele, aga ei osanud arvata, kuidas see väikese ametniku egole mõjub ja äkki läheb suurest vihast pööraseks ja hakkab ikkagi midagi korraldama. Ja seda 17 krooni ei olnud mul ka väga kahju talle anda, et temaga rohkem jagelema ei peaks. Seekord läks siis hästi :) Samas tundsin pärast, et ikka jäi natuke kripeldama ja juba ootasin, et veel mingi suvaline turvanähvits jaurama tuleks, et teda siis konkreetselt kohe kukele saata. Õnneks ei tulnud :) Sellel polnud õnneks püssi ka. Muidu siin osad turvad on päris koledate püssidega valves.
Tagasi hotelli poole jalutasin osa maad mööda mere äärt, kus oli siis näha, et kus vähegi mõni puu ja selle all vari oli, siis seal ka kohalikud istusid ootasid. Vist ilma paranemist :) Sain siis jälle ainukese valgena oma reipa sammu ja higist nõrisevana nende meelt lahutada :)
Natuke pilte
Et ei tekiks arvamust, nagu siin igalpool aint s...t ja sopp ja mustus ja korratus on, mis mulje ehk eelnevatelt, eelkõige äärelinnas tehtud piltidelt, jääda võis, siis siin on väike valik pilte sellelt tänavalt või selle tänava lähiümbrusest, mis Lonely Planeti järgi on Dar es Salaami keskus ehk kõige citym piirkond. Täitsa korralik linn :)
Selles piirkonnas asub ka mu kontor.
Elu käib :) Osta.ee Tansaania moodi: oksjon otse tänaval. Kaubaks hetkel triikraud. Kahjuks oli see swahili keeles, mistõttu hinna osas ei oska kaasa rääkida. Mööbel vist veel ootab oma järge...
Selles piirkonnas asub ka mu kontor.
Elu käib :) Osta.ee Tansaania moodi: oksjon otse tänaval. Kaubaks hetkel triikraud. Kahjuks oli see swahili keeles, mistõttu hinna osas ei oska kaasa rääkida. Mööbel vist veel ootab oma järge...
Kellel on parem stardikiirendus...? Üldjuhul veetakse linnas kaupe just selliste kärudega. On olemas ka jalgratta külge monteeritud mudel :)
Käiks number 2 tramm ka sellise sagedusega... :)
Peatänava algus.
Peatänava kõrval olev tänav, mis tundus seninähtutest kõige ilusam ja avaram.
Pildid city-st.
Peatänava roheline lõpp.
Meri on siin tegelikult väga ilus. Ja mõned kohalikud ikka käivad solberdamas, aga siiski linnas väga vähe inimesi rannas.
Käiks number 2 tramm ka sellise sagedusega... :)
Peatänava algus.
Peatänava kõrval olev tänav, mis tundus seninähtutest kõige ilusam ja avaram.
Pildid city-st.
Peatänava roheline lõpp.
Meri on siin tegelikult väga ilus. Ja mõned kohalikud ikka käivad solberdamas, aga siiski linnas väga vähe inimesi rannas.
Friday, August 28, 2009
28. august. Elus
Nüüd tervis jälle parem. Vähemalt tänase päeva olnud. Kuna õhtust käisin ühes paraja urkas söömas, siis homse eest ei julge pead anda... Ka arstile mitte :) Seega suurema osa nädalast olen suht-koht kudenud. Kõige hullem oli kolmapäeval, kui igasugune enese liigutamine tundus väga jube - pea valutas, sisikond keeras ja väike palavik ka. Istusin kontoris pea liikumatult oma nurgas ja püüdsin exceliga oma mänge mängida. Esimese nädala raudmehe tunne läks päris kiiresti üle... :) Tabletikott sai ka natuke kergemaks söödud. Samas väga loodan, et ei pea seda tühjaks sööma, sest see oleks päris suur suutäis...
Et midagi kirjutada oleks, siis võtsin täna õhtu ette pimedas ühe ümbruskonna uurimise ringkäigu, lootuses, et ehk siis tekib midagi põnevat. Umbes kilomeeter või natuke enam eemal on eelmise reedega natuke viisakam poodide ja söögikohtade väike piirkond. Viisakam siin tähendab, et kui nt mingitest Kopli päraurgastest mõned kvaliteedipunktid veel maha võtta, siis saab siinse enam-vähem talutava kohaliku söögikoha mõõdu kätte :) Samas ilusad tüdrukud jagasid Milleri õlut, mis maitses ikka üllatavalt väga palju praemini kui kohalik õlu. Kuigi seni olin ka kohalikust suht heal arvamusel. Tuleb muidugi vahet teha Safaril ja Kilimanjarol. Kilimanjaro on märgatavalt parem ja mahedam. Muidugi tuli selles söögikohas välja, et tegelikult siin kõik ei oskagi väga inglise keelt ja vaja oleks siiski mingeid swahili keele teadmisi. Mõnda väga üksikut sõna tean ka, aga toidu tellimiseks ja vestluseks jääb "tere tulemast" ja "tänan" teadmisest vist natuke väheks... :) Ehk aja jooksul sõnavara täieneb.
Pimedas uitamisest veel. Tegelt arvasin, et kuna siin ei ole ka eriti tänavanalgustust (või kui on, siis ei ole elektrit või on seda väga vahelduva eduga :) ), siis ehk ei paista ma väga silmagi... Kuigi tegelt on hoopis nii, et musta meest vastu tulems ei pruugi üldse näha :) Ka päeval olen korduvalt tabanud end üllatuselt, et "tohoh, autol juhti polegi..." - tegelt lihtsalt tumedas riietuses must mees tumedate istmekatetega autot juhtimas :)
Veel väikseid tähelepanekuid. Tööl avastasin ühelt koosolekult 2 etaloni: palli ja King Kongi poja etalonid :) Nimelt on üks mingi taseme juhtidest nii sümmeetriliselt ümmarguse peaga, et ainuke veel ümaram asi saab olla ainult pall (ja seda ka enam mitte eriti ümaram). Teine on aga selline väike, muhe ja parajalt ümar, meenutades eriti veel oma naeratusega täpselt King Kongi poega :) Ei tea, mis võrdlusi nad meie kohta kasutavad... :)
Et midagi kirjutada oleks, siis võtsin täna õhtu ette pimedas ühe ümbruskonna uurimise ringkäigu, lootuses, et ehk siis tekib midagi põnevat. Umbes kilomeeter või natuke enam eemal on eelmise reedega natuke viisakam poodide ja söögikohtade väike piirkond. Viisakam siin tähendab, et kui nt mingitest Kopli päraurgastest mõned kvaliteedipunktid veel maha võtta, siis saab siinse enam-vähem talutava kohaliku söögikoha mõõdu kätte :) Samas ilusad tüdrukud jagasid Milleri õlut, mis maitses ikka üllatavalt väga palju praemini kui kohalik õlu. Kuigi seni olin ka kohalikust suht heal arvamusel. Tuleb muidugi vahet teha Safaril ja Kilimanjarol. Kilimanjaro on märgatavalt parem ja mahedam. Muidugi tuli selles söögikohas välja, et tegelikult siin kõik ei oskagi väga inglise keelt ja vaja oleks siiski mingeid swahili keele teadmisi. Mõnda väga üksikut sõna tean ka, aga toidu tellimiseks ja vestluseks jääb "tere tulemast" ja "tänan" teadmisest vist natuke väheks... :) Ehk aja jooksul sõnavara täieneb.
Pimedas uitamisest veel. Tegelt arvasin, et kuna siin ei ole ka eriti tänavanalgustust (või kui on, siis ei ole elektrit või on seda väga vahelduva eduga :) ), siis ehk ei paista ma väga silmagi... Kuigi tegelt on hoopis nii, et musta meest vastu tulems ei pruugi üldse näha :) Ka päeval olen korduvalt tabanud end üllatuselt, et "tohoh, autol juhti polegi..." - tegelt lihtsalt tumedas riietuses must mees tumedate istmekatetega autot juhtimas :)
Veel väikseid tähelepanekuid. Tööl avastasin ühelt koosolekult 2 etaloni: palli ja King Kongi poja etalonid :) Nimelt on üks mingi taseme juhtidest nii sümmeetriliselt ümmarguse peaga, et ainuke veel ümaram asi saab olla ainult pall (ja seda ka enam mitte eriti ümaram). Teine on aga selline väike, muhe ja parajalt ümar, meenutades eriti veel oma naeratusega täpselt King Kongi poega :) Ei tea, mis võrdlusi nad meie kohta kasutavad... :)
Monday, August 24, 2009
24. august. Tõbi kallal...
Kuradi kondikad!!! Haigeks hakkan jääma. Tatistan kui segane - kõik kontori salfakad nuuskasin ära... Teised on juba tereve nädala köhind ja läkastanud. Arvasin , et olen tugevam aga nii palju siis sellest...
Sunday, August 23, 2009
23. august. Rand
Täna oli enne tööasjade ajamist natuke vaba aega ja käisin randa kaemas. Ünneks on see piisavalt ligidal, et ei pea taksot võtma. Paraku jäi mul see vaba aeg täpselt 11 ja 14 vahele, mis tähendab, et kõige kuumem aeg. Kuigi varasematel päevadel ei ole tundnud mingisugust vajadust päiksekreemi järele (siin võib olla mingi seos kontoris olemisega...), siis mõtlesin, et võiks igaks juhuks näpuotsaga nina ja põsed kokku mäkerdada. Pärast 5 minutit õues olekut tuli välja, et vähe mõtlesin... Oi, kuidas päike võtma hakkas. Kohe tundsin, kuidas põsed valusaks läksid. Hea, et nii paljugi mõistust oli, et mütsi kaasa võtsin :) Paar tundi kannatas ringi uidata, siis läksid just põsed ikka väga valusaks ja käsivarred suht punaseks. Ja ometi ei ole ma just kõige valgema nahaga... See Hispaania ja kõik need muruniitmised maal oleks nagu mahavisatud aeg... :)
Rand ja meri olid iseenesest väga ilusad, aga rahvast ei olnud peaaegu üldse. Ainult mõned kohalikud hullult otsisid midagi kalda ääres olevatest vetikatest. Kahjuks unustasin hiljem kohatud myfriendide käest küsida, mida nad otsivad. Nagu jutuks tuli, siis sain esimesed myfriendid :) Tahtsin kangesti ühest rannaäärsest müügiputkast pilti teha. Algul tegin eemalt, siis kutsusid lahkelt ligija pakkusid lahkelt oma kaupa :) Võtsin ühe limpsi ka ära lubati lahkelt ka ligidalt pilti teha. Muidugi läks müüja suht hoogu ja kutsus kohe oma kodu vaatama. See on ikka suht tavaline komme lõunamaades, et kutsutakse kohe kodu kaema. Antud juul juhtus sellek skoduks olema siis putka kõrval asuv kaktuste ja igasuguse muu jura põõsas :) Väljast ei saanud mitte midagi aru, et seal mingi elamine oleks. Siis hakkasin juba mõtlema, et ei tea, kas tegelt kõik rannaäärsed põõsad täis ehitatud... Selgitati, et sellist kinnsivarabuumi siiski veel ei ole olnud, nemad on praegu ainukesed. Seega on tegemist veel kasvu- ja arengupotentsiaaliga turuga :) Ja muidugi käib asja juurde see, et mis myfriend sa oled, kui suitsu ei paku või suitsu puudumisel väikest 500 ei viska :) Selle külalislahkuse eest ei olnud mul ka kahju seda teha.
Vesi oli seal jube selge, kuid siiski ei julgend sisse minna, sest suht ligidal on sadam ning ka taksojuht eile seletas, et linnas üldjuhul ujumas ei käida. Ujumiskoht pidi ca 10 km kaugusel olema. Ehk jõuab millalgi ka sinna. Samas mõned kohalikud lapsed ikka solberdasid ka vees. Kes see talvel pakasega muu ikka vees solberdab, kui lapsed, kes ei tunne vist väga külma :) Ja väga tüüpiline pilt jälle. Näiteks Armeenias olid teeääred Sevani järve äärde täis kõikvõimalikke vees solberdamise vahendeid (pardid, rõngad madratsid jms). Siin täpselt samamoodi, aktiivne bisnes käib: mees käib rannas ringi, kolm erinevas suuruses auto õhukummi kaenlas ja pakub müügiks :) Veel värvidega väga ilusti ära kaunistatud :) Kahjuks olin natuke liiga kaugel ja ei olnud võimalust hinna osas selgust saada. Ehk siis põhimõtteliselt on siin kõik asjad olemas, mis meil ja mujal maailmas. Lihtsalt tihtipeale oma, meile naljakana näiva kiiksuga :)
Täna pärastlõunal selgus, et mul siiski on koduloom ka. Ei tea, kas üks ja ei tea, kas alaline või lihtsalt läbisõidul (käigul). Nimelt vudis mul siin seina peal üks sisalik ringi, ca 15 cm pikkune, ereroheline. Kui esimest korda nägin, siis oli nii ilusti pildiraami kõrval. Aga paistab, et veel häbelik, sest kui fotoka kätte sain, pistis kohe punuma. Samas ma loodan, et ta oma peret ei too siia...
Faunast veel. Hääled. Nimelt on siin õhtuti akna taga täpselt sellised hääled, nagu loomaaias selle lindude aediku juures. Ja juba esimesel hommikul nägin, et tänava ääres jalutavad paabulinnud ringi. See pani mind mõtlema, et kui siin on paabulinnud suht tavalised, meil näidatakse neid aga loomaaias, kas siis kuskil näidatakse loomaaias ka tavalisi kukki ka kanu..., noori ja vanu...
Mõni teinekord võtan ehk inimeste kapseldumise ja valgete suhtlemisvõimaluse ette.
Tegelt üks asi veel. Nimelt juhtusin täna õhtust söömas sellises kohas, mis meenutas täpselt vana head Moskva kohvikut. Hoone ise oli üks paras õlgedest katuse ja pargipinkidega küün, aga kui head haussi seal lasti... :)
Rand ja meri olid iseenesest väga ilusad, aga rahvast ei olnud peaaegu üldse. Ainult mõned kohalikud hullult otsisid midagi kalda ääres olevatest vetikatest. Kahjuks unustasin hiljem kohatud myfriendide käest küsida, mida nad otsivad. Nagu jutuks tuli, siis sain esimesed myfriendid :) Tahtsin kangesti ühest rannaäärsest müügiputkast pilti teha. Algul tegin eemalt, siis kutsusid lahkelt ligija pakkusid lahkelt oma kaupa :) Võtsin ühe limpsi ka ära lubati lahkelt ka ligidalt pilti teha. Muidugi läks müüja suht hoogu ja kutsus kohe oma kodu vaatama. See on ikka suht tavaline komme lõunamaades, et kutsutakse kohe kodu kaema. Antud juul juhtus sellek skoduks olema siis putka kõrval asuv kaktuste ja igasuguse muu jura põõsas :) Väljast ei saanud mitte midagi aru, et seal mingi elamine oleks. Siis hakkasin juba mõtlema, et ei tea, kas tegelt kõik rannaäärsed põõsad täis ehitatud... Selgitati, et sellist kinnsivarabuumi siiski veel ei ole olnud, nemad on praegu ainukesed. Seega on tegemist veel kasvu- ja arengupotentsiaaliga turuga :) Ja muidugi käib asja juurde see, et mis myfriend sa oled, kui suitsu ei paku või suitsu puudumisel väikest 500 ei viska :) Selle külalislahkuse eest ei olnud mul ka kahju seda teha.
Vesi oli seal jube selge, kuid siiski ei julgend sisse minna, sest suht ligidal on sadam ning ka taksojuht eile seletas, et linnas üldjuhul ujumas ei käida. Ujumiskoht pidi ca 10 km kaugusel olema. Ehk jõuab millalgi ka sinna. Samas mõned kohalikud lapsed ikka solberdasid ka vees. Kes see talvel pakasega muu ikka vees solberdab, kui lapsed, kes ei tunne vist väga külma :) Ja väga tüüpiline pilt jälle. Näiteks Armeenias olid teeääred Sevani järve äärde täis kõikvõimalikke vees solberdamise vahendeid (pardid, rõngad madratsid jms). Siin täpselt samamoodi, aktiivne bisnes käib: mees käib rannas ringi, kolm erinevas suuruses auto õhukummi kaenlas ja pakub müügiks :) Veel värvidega väga ilusti ära kaunistatud :) Kahjuks olin natuke liiga kaugel ja ei olnud võimalust hinna osas selgust saada. Ehk siis põhimõtteliselt on siin kõik asjad olemas, mis meil ja mujal maailmas. Lihtsalt tihtipeale oma, meile naljakana näiva kiiksuga :)
Täna pärastlõunal selgus, et mul siiski on koduloom ka. Ei tea, kas üks ja ei tea, kas alaline või lihtsalt läbisõidul (käigul). Nimelt vudis mul siin seina peal üks sisalik ringi, ca 15 cm pikkune, ereroheline. Kui esimest korda nägin, siis oli nii ilusti pildiraami kõrval. Aga paistab, et veel häbelik, sest kui fotoka kätte sain, pistis kohe punuma. Samas ma loodan, et ta oma peret ei too siia...
Faunast veel. Hääled. Nimelt on siin õhtuti akna taga täpselt sellised hääled, nagu loomaaias selle lindude aediku juures. Ja juba esimesel hommikul nägin, et tänava ääres jalutavad paabulinnud ringi. See pani mind mõtlema, et kui siin on paabulinnud suht tavalised, meil näidatakse neid aga loomaaias, kas siis kuskil näidatakse loomaaias ka tavalisi kukki ka kanu..., noori ja vanu...
Mõni teinekord võtan ehk inimeste kapseldumise ja valgete suhtlemisvõimaluse ette.
Tegelt üks asi veel. Nimelt juhtusin täna õhtust söömas sellises kohas, mis meenutas täpselt vana head Moskva kohvikut. Hoone ise oli üks paras õlgedest katuse ja pargipinkidega küün, aga kui head haussi seal lasti... :)
Päeva noppeid
Ujumispardi alternatiiv...
Vaade rannale. Nagu meilgi - ega südatalvel keegi väga randa roni...
Vaatamata kõledale talvele käib siiski vilgas äritegevus :) 0,25 limpsi eest 2,7kr.
Ja loomulikult on rannas kohe ligi mõni myfriend, kes lahkelt oma häärberisse külla kutsub :) Antud juhul siis põõsas eelmisel pildil oleva ostukeskuse kõrval.
Samas mõni elab jälle paarsada meetrit eemal nii...
Mõni jälle nii...
Ei tea, mis see veel on... Kas tahakski teada... :)
Vaatamata kõledale talvele käib siiski vilgas äritegevus :) 0,25 limpsi eest 2,7kr.
Ja loomulikult on rannas kohe ligi mõni myfriend, kes lahkelt oma häärberisse külla kutsub :) Antud juhul siis põõsas eelmisel pildil oleva ostukeskuse kõrval.
Samas mõni elab jälle paarsada meetrit eemal nii...
Mõni jälle nii...
Ei tea, mis see veel on... Kas tahakski teada... :)
Saturday, August 22, 2009
22. august. Räiged hinnad
Täna oli aega päris poes käia. Arvatavasti Dar es Salaami ja vist ka kogu Tansaania ainukeses meie mõistes ostukeskuses, kus on suur toidu- ja tööstuskaupade pood ning ridamisi väiksemaid. Suurt rahvatunglemist näha ei olnud - kõik suht sama, nagu meilgi. Ainuke asi, et sularaha automaadi juures oli tohutu saba. See pidi siin tavapärane olema, sest kaardiga väga plaju maksta ei saa. Või kui vastav terminal on, siis ei ole jälle ühendust.
Siin üldse igasugused ühendused on väga vildakad. Elekter läheb pidevalt igal pool ära. Selle vastu on peaaegu igas asutuses oma generaatorid. See paneb mõtlema, kas ei oleks kokkuvõttes odavam ehitada vastupidav elektrisüsteem selle asemel, et kõik endale generaatoreid hangivad... Mõnes asutuses muidugi ei ole ka generaatorit - siis töö ja elu lihtsalt seisab. Netiühenduse kohta arvasin algul, et aeglus on aint meie hotelli wifi viga. Arusaadav - tasuta midagi jagatakse, ei peagi kiire olema. Peaasi, et on midagi. Tuleb aga välja, et neil kontoris on kaabliga veel aeglasem ühendus, kui hotelli wifi. Ja tööarvutid on neil pungil viiruseid täis. Kui seda kuidagi visualiseerida saaks, siis pm neil kõik arvutid kubisevad väikestest vastikutest putukatest (või siis õigemini väikestest troojahobusekestest :) ). Kuna kontoris me ise võrku ei saa ja seetõttu ei saa ka printida, siis vaja mälupulkadega kellegi arvutis printimas käia. Ja ei tea, kas saad seal alati mingi poni kaasa... watch, where you put your stick... :) Aga tööd ju vaja teha. Siis ongi nii, et vaja alati viirusetõrjega pulgast üle käia ja see neetud hobuserajakas minema kupatada.
Tegelt ma tahtsin hoopis hindadest rääkida. Kui ma ei eksi, peaks keskmine palk olema siin alla 1000 kr. Samas hinnad on täpselt samasugused nagu meil. Eile kirjutasin õllest hotellis, mis nagu meilgi 30 kr kandis. Veel mõned näited:
0,5l õlu poes: 12,70kr
pakk viilutatud vorsti (nagu meil Rakvere omad): 17kr
2-liitrine jäätis: 75kr (krt!!! poes ma seda üldse ei arvutanudki...)
Knorr pakisupp: 6kr
väike külmutatud pizza: 55kr
iga hommikusöögi eest hotelli kohvikus: 93 kr või 135 kr
jne...
Mingi hull haltuura tegemine peab siin ikka käima, et kohalikud selliseid asju osta jaksaks. Kuigi seal keskuses oli palju välsimaalasi, siis enamik olid ikka kohalikud. Ja eks seda haltuurat näeb kõige otsesemalt oma taksojuhist (nagu turvalisuse mõttes kindlasti soovitatud, siis peab oma taksojuht olema, et suvalised sind mudamülkas paljaks ei rööviks). Pm iga ots on ca 10000 raha ehk ca 85 kr. Ja kui ostukeskus on piisavalt kaugel, siis läheb edasi-tagasi sõit 30000 raha... Ja kuna hotell on sellises kohas, mille ümbruskaudsed tänavad pakuvad ainult kõrgete taradega piiratud villasid ja mudamülkaid, siis igale poole minekuks on vaja paratamatult taksot...
Ehk siis ei anna seda elu siin kuidagi võrreldagi Egiptuse kuurortitega. Kui näiteks Bakuus on vähemalt kesklinn hästi klantsiks tehtud, siis siin ei ole esiteks võimalik üldse eriti aru saada, mis ja kus see kesklinn on, sest ei ole sellist kokku koondatud keskust ja kõik on ühtemoodi must. Samas ongi seda põnevam kohalikku elu ja olu jälgida. Mõned asjad on neil väga huvitavalt ja naljakalt ära korraldatud. Kui saan võimaluse huvitavamatest asjadest pilti teha, siis ka seletan juurde (kasvõi tänavanurkadel olevad jalgrataste pit-stopid - kumm täis ja jälle minekut, vb ketile ka tilk õli :) ). Mina saan siit küll minema (eeldatavasti ikka), aga kohalikud peavad siin edasi olema ja kuulama, kuidas valged ka tulevikus targutamas käivad... Ega muutusi ikka väljast peale ei suru.
PS! Siiski, siiski... rumm... Liitrine tume Bacardi: 193 kr :) Veel ei olnud vaja, aga väga oluline teadmine :)
Siin üldse igasugused ühendused on väga vildakad. Elekter läheb pidevalt igal pool ära. Selle vastu on peaaegu igas asutuses oma generaatorid. See paneb mõtlema, kas ei oleks kokkuvõttes odavam ehitada vastupidav elektrisüsteem selle asemel, et kõik endale generaatoreid hangivad... Mõnes asutuses muidugi ei ole ka generaatorit - siis töö ja elu lihtsalt seisab. Netiühenduse kohta arvasin algul, et aeglus on aint meie hotelli wifi viga. Arusaadav - tasuta midagi jagatakse, ei peagi kiire olema. Peaasi, et on midagi. Tuleb aga välja, et neil kontoris on kaabliga veel aeglasem ühendus, kui hotelli wifi. Ja tööarvutid on neil pungil viiruseid täis. Kui seda kuidagi visualiseerida saaks, siis pm neil kõik arvutid kubisevad väikestest vastikutest putukatest (või siis õigemini väikestest troojahobusekestest :) ). Kuna kontoris me ise võrku ei saa ja seetõttu ei saa ka printida, siis vaja mälupulkadega kellegi arvutis printimas käia. Ja ei tea, kas saad seal alati mingi poni kaasa... watch, where you put your stick... :) Aga tööd ju vaja teha. Siis ongi nii, et vaja alati viirusetõrjega pulgast üle käia ja see neetud hobuserajakas minema kupatada.
Tegelt ma tahtsin hoopis hindadest rääkida. Kui ma ei eksi, peaks keskmine palk olema siin alla 1000 kr. Samas hinnad on täpselt samasugused nagu meil. Eile kirjutasin õllest hotellis, mis nagu meilgi 30 kr kandis. Veel mõned näited:
0,5l õlu poes: 12,70kr
pakk viilutatud vorsti (nagu meil Rakvere omad): 17kr
2-liitrine jäätis: 75kr (krt!!! poes ma seda üldse ei arvutanudki...)
Knorr pakisupp: 6kr
väike külmutatud pizza: 55kr
iga hommikusöögi eest hotelli kohvikus: 93 kr või 135 kr
jne...
Mingi hull haltuura tegemine peab siin ikka käima, et kohalikud selliseid asju osta jaksaks. Kuigi seal keskuses oli palju välsimaalasi, siis enamik olid ikka kohalikud. Ja eks seda haltuurat näeb kõige otsesemalt oma taksojuhist (nagu turvalisuse mõttes kindlasti soovitatud, siis peab oma taksojuht olema, et suvalised sind mudamülkas paljaks ei rööviks). Pm iga ots on ca 10000 raha ehk ca 85 kr. Ja kui ostukeskus on piisavalt kaugel, siis läheb edasi-tagasi sõit 30000 raha... Ja kuna hotell on sellises kohas, mille ümbruskaudsed tänavad pakuvad ainult kõrgete taradega piiratud villasid ja mudamülkaid, siis igale poole minekuks on vaja paratamatult taksot...
Ehk siis ei anna seda elu siin kuidagi võrreldagi Egiptuse kuurortitega. Kui näiteks Bakuus on vähemalt kesklinn hästi klantsiks tehtud, siis siin ei ole esiteks võimalik üldse eriti aru saada, mis ja kus see kesklinn on, sest ei ole sellist kokku koondatud keskust ja kõik on ühtemoodi must. Samas ongi seda põnevam kohalikku elu ja olu jälgida. Mõned asjad on neil väga huvitavalt ja naljakalt ära korraldatud. Kui saan võimaluse huvitavamatest asjadest pilti teha, siis ka seletan juurde (kasvõi tänavanurkadel olevad jalgrataste pit-stopid - kumm täis ja jälle minekut, vb ketile ka tilk õli :) ). Mina saan siit küll minema (eeldatavasti ikka), aga kohalikud peavad siin edasi olema ja kuulama, kuidas valged ka tulevikus targutamas käivad... Ega muutusi ikka väljast peale ei suru.
PS! Siiski, siiski... rumm... Liitrine tume Bacardi: 193 kr :) Veel ei olnud vaja, aga väga oluline teadmine :)
Friday, August 21, 2009
21. august. Natuke elu nähtud :)
Albiino. Ühest asjast unustasin rääkia, mida juba päris algul nägin. Nimelt üks päev lõunakohta otsides nägin ära ka siinse albiino. Seda ei jõudnud tähele panna, kas kohalikud teda näljase pilguga vaatsid...
Aga tänasest. Täna olin ühel koolitusel, kus nägin jälle palju uusi nägusid ja ilmneb, et nii mõnelgi kuulsusel on vist juured Aafrikas.... Koolitusel oli Chris Rock ja see mees, kes Matrix-s Orpheust mängib ja... ja päriselt, päriselt... paistab, et ka Rivo esivanematest on keegi siit pärit, sest kohtusin arvatavasti Rivo väga kauge sugulasega, kelle nahk pole veel heledaks ja juuksed punaseks läinud, aga kasv ja nägu on puhas copy ja paste :)
Täna on natuke kirjutada, sest sain esimest korda pikemalt oma hotell-takso-kontor-takso-hotell mullist välja. Taksost nägin ühte tänavat, mille ääres palju putkasid. Ehk midagi ostutänava laadset :) Hotellist panin kohe sinna punuma. Keskel riba asfalt, siis väike liivane kraav vist vihmavee jaoks ja siis kohe putkad ja muu maas vedelev träni, mis tähendab, et jala käimiseks erilist muud ruumi ei ole, kui autotee, kus peab lootma, et kohe alla ei aeta. Ja vat täna ma olin võõrkeha... :) Algul vaatasin, et juba see asfaldiga ostutänav tundub päris must ja räpane. Piltidelt see vb nii hästi välja ei paista. Aga kuna seal tõesti autod sõidavad päris palju asfaldi kõrval oleva liiva peal ning pidevalt põletatakse kuskil midagi (sodi või tehakse süüa), siis hingata on kohati suht raske, eriti kui veel midagi haisvat põletatakse.
Samas, kui piisavalt pika maa mööda asfalti olin ära kõinud, mõtlesin, et sama teed tagasi ka ei viitsi minna – keeraks väiksemale ostutänavale. Oi, see oli alles tänav... :) Niivõrd, kui seda tänavaks saab nimetada, pigem solgikraav, mille ääres putkad. Tõsine mustus ja räpasus. Ja haises ka parajalt. Sirge seljaga panin edasi, nagu käiks suvalist vanalinna tänavat mööda. Aga vat seal olin ma küll UFO :) Konkreetselt jõllitati, et ega ma Kuu pealt kukkunud ei ole. Isegi üleni kinni kaetud burkhaga islaminaistel läksid silmad nii pärani, et ei silmaavaks jäetud pilu jäi liiga kitsaks :)
Seal paistis ka üks toiduturg olevat, oi kus haises... Siis käis korra peast läbi, et hea nali oleks, kui töötaks siin undercover mingi agendina – sulanduks märkamatult rahva sekka... :)
Mõtlesin tänavate loogikale ja arvasin, et jõuan lõpuks järgmise suure tänevani, kus vähemalt mingi pinnas on. Aga see tänav läks aina kitsamaks ja lõpuks hakkas rahvast väheks jääma... ja kui lõpuks olid tänaval ainult väiksed lapsed, kellele minu ilmumine palju nalja tegi ning väga kahtlase ilmega meeste kambad ja järgmise suurema tänava asemel paistsid ees ainult hoovid ja võimalikud tupikud, siis käskis terve mõistus tagasi pöörata. Mõnel oleks see mõistus vb varem koju tulnud :) Kuna lõpp oli kõige hullem, siis tagasiminek oli juba ladna – sama sopane tänav tundus juba suurema ja laiemana ning inimesed mitte nii põrnitsevad ja kui asfaldile jõudisn, oli täiesti kodune tunne :) Kuna siin pidi olema keeruline teema pildistamisega, siis ma väga ei tahtnud fotokaga lehvitada. Mõne pildi ikka tegin, aga ei söandanud kõige hullemates kohtades. Kui nädala pärast mu judo-tšempionist töökaaslane ka siia tuleb, siis vean tema sinna ennast turvama ja tähelepanu hajutama, sest minust heledama nahaga punapea peaks seal vast veel suurem tõmbenumber olema :) Siis saan rahus pilti teha :)
Kontrastid. Õhtul seevastu läksin inglastega jälle taksoga mingisse kohta sööma, mis oli täielik vastand päevasele ostutänavatele – kõik ilus ja klants, kohvikud, pubid, valgeid inimesi päris palju. Steriilne. Uuesti tulid silme ette ostutänava „baarid”, „pubid”, „kohvikud”, isegi kinod on seal... Kõik on olemas, aga hoopis ja väga, väga teises vormis. Püüan millalgi pildimaterjali tekitada.
Fotodega üldse oleks võinud päris viltu minna. Nimelt ilmnes, et mu tutikale arvutile ei maitse kuidagi SD-kaardid. Sisse võtab küll, aga ei seedi... Õnneks sai selle asja korda ja midagi saab ikka näidata.
Mõni vastus Aimarile
Kohv vs õlu. Sa vist ei ole tähelepanelikult algust lugenud. Kuhu see tööjärgne tund valget aega ja tükk pimedat kaob...? Sinna õlle sisse ta kaobki :) Sest päev on ju vaja kokku võtta :) Kusjuures täna maksin siis esimest korda ise õlle eest. Arvestades, et see on 3500 raha, siis Eestiga täiesti võrreldav (peaks tulema 30 kr alla; hotellis). Ja kohvi rolli ei suuda see küll kuidagi täita... Tee, mis tahad, ei aita :)
1) Teede ääres on lihtsalt midagi kraavitaolist ja sinna siis vist vihmavesi ja muu soga läheb. Seda muidugi kohas, kus on kõvapinnasega tee... Mujal lookleb see kraav risti või põiki möda teed nii nagu juhtub.
2) Pudrutame siin seda inglist ja kohalikust ei tea veel midagi. Pole aega olnud kohalikega õlut võtta, et keelekümblust teha :) Inglist ajab küll igaüks oma hõimu nurga alt ja püüa siis aru saada, mida räägitakse...
3) Nagu ka olen kirjutanud, siis siin praegu vist külmalaine... Pintsaku ja lipsuga ei ole ülemäära palav. Muidugi on hullult niiske ja see teeb ka 28 – 30 kraadise soojuse raskemini talutavaks, kuid tavaliselt pidi palju hullem olema. Küll ma siis hädaldama hakkan, kui palavus hinge seest viima tahab hakata. Samas jällegi ju see asi, et suurema osa ajast kuskil kondikate käes olnud. Ja muuses, täna sain ka esimese vihma: täpselt samasugune, nagu meie padukas. Suts ämbriga kaela ja asi tehtud, päike jälle väljas ja ilm ilus :)
4) Rääkides koduloomadest: huvitav, et siin väga mingeid hulkuvaid kasse ja koeri näha ei ole... Mul ka ei ole... Kaukaasia oli neid täis. Liha...?
5) Ilusatest naistest omavahel :) Vaat, kui on ikka nii, et tihtipeale näojoontest ei ole võimalik vahet teha, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, siis ega ei ole vist just kõige soodsam pinnas ilusate naiste kasvulavaks... Või mis...?
Ja ülimad tänud kaasa tundmast ja muretsemast minu kohvitagavarade pärast. Eks ma püüan üle elada. Kui ikka häda liiga suur käes, küll siis teada annan :) Seni veel elus :) Vb ehk mõnest fäänsist restoranist ünenstub head kohvi saada – lahustuvat Lavazzat näiteks... :)
Aga tänasest. Täna olin ühel koolitusel, kus nägin jälle palju uusi nägusid ja ilmneb, et nii mõnelgi kuulsusel on vist juured Aafrikas.... Koolitusel oli Chris Rock ja see mees, kes Matrix-s Orpheust mängib ja... ja päriselt, päriselt... paistab, et ka Rivo esivanematest on keegi siit pärit, sest kohtusin arvatavasti Rivo väga kauge sugulasega, kelle nahk pole veel heledaks ja juuksed punaseks läinud, aga kasv ja nägu on puhas copy ja paste :)
Täna on natuke kirjutada, sest sain esimest korda pikemalt oma hotell-takso-kontor-takso-hotell mullist välja. Taksost nägin ühte tänavat, mille ääres palju putkasid. Ehk midagi ostutänava laadset :) Hotellist panin kohe sinna punuma. Keskel riba asfalt, siis väike liivane kraav vist vihmavee jaoks ja siis kohe putkad ja muu maas vedelev träni, mis tähendab, et jala käimiseks erilist muud ruumi ei ole, kui autotee, kus peab lootma, et kohe alla ei aeta. Ja vat täna ma olin võõrkeha... :) Algul vaatasin, et juba see asfaldiga ostutänav tundub päris must ja räpane. Piltidelt see vb nii hästi välja ei paista. Aga kuna seal tõesti autod sõidavad päris palju asfaldi kõrval oleva liiva peal ning pidevalt põletatakse kuskil midagi (sodi või tehakse süüa), siis hingata on kohati suht raske, eriti kui veel midagi haisvat põletatakse.
Samas, kui piisavalt pika maa mööda asfalti olin ära kõinud, mõtlesin, et sama teed tagasi ka ei viitsi minna – keeraks väiksemale ostutänavale. Oi, see oli alles tänav... :) Niivõrd, kui seda tänavaks saab nimetada, pigem solgikraav, mille ääres putkad. Tõsine mustus ja räpasus. Ja haises ka parajalt. Sirge seljaga panin edasi, nagu käiks suvalist vanalinna tänavat mööda. Aga vat seal olin ma küll UFO :) Konkreetselt jõllitati, et ega ma Kuu pealt kukkunud ei ole. Isegi üleni kinni kaetud burkhaga islaminaistel läksid silmad nii pärani, et ei silmaavaks jäetud pilu jäi liiga kitsaks :)
Seal paistis ka üks toiduturg olevat, oi kus haises... Siis käis korra peast läbi, et hea nali oleks, kui töötaks siin undercover mingi agendina – sulanduks märkamatult rahva sekka... :)
Mõtlesin tänavate loogikale ja arvasin, et jõuan lõpuks järgmise suure tänevani, kus vähemalt mingi pinnas on. Aga see tänav läks aina kitsamaks ja lõpuks hakkas rahvast väheks jääma... ja kui lõpuks olid tänaval ainult väiksed lapsed, kellele minu ilmumine palju nalja tegi ning väga kahtlase ilmega meeste kambad ja järgmise suurema tänava asemel paistsid ees ainult hoovid ja võimalikud tupikud, siis käskis terve mõistus tagasi pöörata. Mõnel oleks see mõistus vb varem koju tulnud :) Kuna lõpp oli kõige hullem, siis tagasiminek oli juba ladna – sama sopane tänav tundus juba suurema ja laiemana ning inimesed mitte nii põrnitsevad ja kui asfaldile jõudisn, oli täiesti kodune tunne :) Kuna siin pidi olema keeruline teema pildistamisega, siis ma väga ei tahtnud fotokaga lehvitada. Mõne pildi ikka tegin, aga ei söandanud kõige hullemates kohtades. Kui nädala pärast mu judo-tšempionist töökaaslane ka siia tuleb, siis vean tema sinna ennast turvama ja tähelepanu hajutama, sest minust heledama nahaga punapea peaks seal vast veel suurem tõmbenumber olema :) Siis saan rahus pilti teha :)
Kontrastid. Õhtul seevastu läksin inglastega jälle taksoga mingisse kohta sööma, mis oli täielik vastand päevasele ostutänavatele – kõik ilus ja klants, kohvikud, pubid, valgeid inimesi päris palju. Steriilne. Uuesti tulid silme ette ostutänava „baarid”, „pubid”, „kohvikud”, isegi kinod on seal... Kõik on olemas, aga hoopis ja väga, väga teises vormis. Püüan millalgi pildimaterjali tekitada.
Fotodega üldse oleks võinud päris viltu minna. Nimelt ilmnes, et mu tutikale arvutile ei maitse kuidagi SD-kaardid. Sisse võtab küll, aga ei seedi... Õnneks sai selle asja korda ja midagi saab ikka näidata.
Mõni vastus Aimarile
Kohv vs õlu. Sa vist ei ole tähelepanelikult algust lugenud. Kuhu see tööjärgne tund valget aega ja tükk pimedat kaob...? Sinna õlle sisse ta kaobki :) Sest päev on ju vaja kokku võtta :) Kusjuures täna maksin siis esimest korda ise õlle eest. Arvestades, et see on 3500 raha, siis Eestiga täiesti võrreldav (peaks tulema 30 kr alla; hotellis). Ja kohvi rolli ei suuda see küll kuidagi täita... Tee, mis tahad, ei aita :)
1) Teede ääres on lihtsalt midagi kraavitaolist ja sinna siis vist vihmavesi ja muu soga läheb. Seda muidugi kohas, kus on kõvapinnasega tee... Mujal lookleb see kraav risti või põiki möda teed nii nagu juhtub.
2) Pudrutame siin seda inglist ja kohalikust ei tea veel midagi. Pole aega olnud kohalikega õlut võtta, et keelekümblust teha :) Inglist ajab küll igaüks oma hõimu nurga alt ja püüa siis aru saada, mida räägitakse...
3) Nagu ka olen kirjutanud, siis siin praegu vist külmalaine... Pintsaku ja lipsuga ei ole ülemäära palav. Muidugi on hullult niiske ja see teeb ka 28 – 30 kraadise soojuse raskemini talutavaks, kuid tavaliselt pidi palju hullem olema. Küll ma siis hädaldama hakkan, kui palavus hinge seest viima tahab hakata. Samas jällegi ju see asi, et suurema osa ajast kuskil kondikate käes olnud. Ja muuses, täna sain ka esimese vihma: täpselt samasugune, nagu meie padukas. Suts ämbriga kaela ja asi tehtud, päike jälle väljas ja ilm ilus :)
4) Rääkides koduloomadest: huvitav, et siin väga mingeid hulkuvaid kasse ja koeri näha ei ole... Mul ka ei ole... Kaukaasia oli neid täis. Liha...?
5) Ilusatest naistest omavahel :) Vaat, kui on ikka nii, et tihtipeale näojoontest ei ole võimalik vahet teha, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, siis ega ei ole vist just kõige soodsam pinnas ilusate naiste kasvulavaks... Või mis...?
Ja ülimad tänud kaasa tundmast ja muretsemast minu kohvitagavarade pärast. Eks ma püüan üle elada. Kui ikka häda liiga suur käes, küll siis teada annan :) Seni veel elus :) Vb ehk mõnest fäänsist restoranist ünenstub head kohvi saada – lahustuvat Lavazzat näiteks... :)
Subscribe to:
Posts (Atom)