21. september. Pühad

Pühapäev oli pidupäev. Laupävaal ma küll mingit kuud ei näinud, aga ju siis kuskil seda kuud nähti, mis tähendab, et pühapäeval sai paast läbi ja seda oli vaja tähistada. Dar-s tähistatakse seda randa minekuga. Ja just meie randa ehk Coco beachile minekuga. Kui varasemalt olen seal rannas käinud, siis on see täiesti võrdlemisi inimtühi olnud. Läksime pärast safarilt tagasijõudmist siis kaema, mis seal toimub ja võib öelda, et rand sõna kõige otsemas mõttes lausa mustas inimestest :) Ülejäänud ette juhtunud kolme või nelja valget võis juba kaugelt teistest eristada.

Samas, kui nüüd aus olla, siis kohalikud seal rannas tegelikult midagi ei teinud. Lihtsalt olid, lihtsalt seisid ja vaatsid vett. Osad, enamasti lapsed sulistasid auto õhukummidega (või ilma) vees, teised siis lihtsalt vaatasid neid. Paistis, et tegemist on suure perepühaga. Lastele pannakse uhked piduriided selga ning minnakse siis tolmust tänavat mööda liivasele rannale piknikku pidama ja riietega merre solberdama :) Väga paljud siin käivad täiesti tavaliste riietega vees. Vähesed tüdrukud ja naised, kes vees käisid olid vist kõik täiesti tavaliste kleitide jms riietega vees... Pärast vahetati taas kuidave vastu.
Nuputasime, et kui muidu on väga vähekohalikke rannas ja vees näha, siis miks nad just selle püha ajal randa lähevad. Üks variant, mis peast läbi käis, oli, et vb on tegemist lihtsalt talisuplejate hooaja lõpuüritusega... :) Sest siiki-siiski kevad on ju kohe algamas :)

Päikseloojangu ajal käis politsei koeraga rannaääre läbi ja kupatas kõik veest välja, mispeale hakkaski kogu see mitme tuhande pealine mass laiali minema. Ja oi, kuidas siis tänavaääred tolmama hakkasid – sest kõnniteede asemel on ju lihtsalt liivane teeperv. Võib-olla jõudsime lihtsalt liiga hilja sinna. Oli näha, et mingi lava oli ka üles seatud, kuid pärastlõunal ja õhtul seal enam midagi ei toimunud.
Minu meelest puhta irvitamisena oli sinna veel toodud ka pangabuss... Õigemini kaubik, ku sees sulrahaautomaat ja 2 püssiga valvurit. Käis isegi peast korra mõte läbi, et kas prooviks ka õnne... :) Sest siin ATM-ga jauramine meenutab küll rohkem kasiinos mõne aparaadi taga õnne proovimist :) Ja nagu täna välja tuli, siis ongi arvelt raha juba ära võetud. Vaja homme, kui pühad läbi, panka asju klaarima minna...

Safari

Teekond parki
Nüüd on looduses käidud. Laupäeva hommikul kella 6 ajal tuli Dar-s paras ämber vihma. Läbi une arvasin algul, et äkki olin ööseks dušši jooksma unustanud :) Käis ka mõte peast läbi, kas see võib kuidagi me safarit mõjutada. Õnneks mitte. Natuke enne õiget aega oli meil auto hotellis vasta. Autoks oli meil tegelt safari jaoks ümber ehitatud Toyota Hiace, kus kahekesi oli laiutamise ruumi külla ja küll. Samas ei ole siiski 5 tundi sõitu just kõige mugavam.

Tee peal püüdis iga natukese aja tagant politsei välja selgitada, kas ikka järgime kõiki reegleid... Ühed politseinikud olid veel eriti kavalad. Sau püsti, lõpetasid oma patrulli vastavas teelõigus ära ja lasid meil end järgmisesse kohta sõidutada :) Politseinikke on siin vist märgatavalt rohkem, kui neile eraldatud autosid.

Aga see elu, mis tee äärest paistab... ma ei suutnud välja mõelda, kas meil üldse on midagi võrreldavat nende hurtsikute kõrvale panna, milles siin paljud elavad. Vb mingid prügimägedel asuvad suvalistest asjadest kokku klopsitud onnid. Väga paljud nn majade konstruktsiooniks on puulattidest tehtud võrestik, mille vahed on saviga täidetud ning peal siis õlgedest või põhust katus, kus tihtipeale augud sees. Ja suure koera kuudist vast on need natuke suuremad, kuid mõistlikku maja mõõtu küll välja ei anna.

Park

Suur Dar es Salaami ja Zambiat ühendav maantee läheb otse looduspargist läbi. Iga natukese aja tagant on lamavad politseinikud, et autod ikka kiiruspiirangutest kinni peaks, sest igal suvalisel hetkel võib sulle elevant või kaelkirjak või mõni kitse- või ahvikari teele sattuda. Kuna meil oli budget reis, siis hotell oli pargi territooriumilt väljas. Seega sõitsime esmalt mööda suurt teed pargist läbi ja siis tagasi parki, suurelt teelt ära, ametliku värava kaudu sisse. Hotellis sai enne parki minekut lõunaks igast imelikku möginat süüa. Pluss väikest rohelsit banaani, mis minu üllatuseks oli palju magusam, kui tavaline kollane. Ja väikest rohelist apelsini, mis samuti oli väga hea maitsega.

Juba suure maantee äärs nägime põgusalt kaelkirjakuid ja elevante, pluss erinevaid kitselisi (nendel ma kahjuks küll väga vahet ei tee) ja ahve.
Pargis nägi ka kõige enam kõikvõimalikke erinevaid kitsi ja sebru. Kangesti tahtsime aga elevanti ja kaelkirjakut ja lõvi jms suuri loomi ligidalt näha. Vastavalt giidi juhistele sõitsime siis pargis erinevaid radu risti-rästi, et kedagi leida. Algus pargis sees oli suh trööstitu, sest peale kitsede ja sebrade ei juhtunud väga kedagi ette.

Mitu kitse on pildil...? :)

Ühes tiigis oli aeg-ajalt kaks ninasõõret, mis väideti kuuluvat jõehobule. Ju see nii ka oli. Kuna tegemist oli pärastlõunaga, siis loomad väga palju ringi ei liigu. Lõpuks jõudime ühe tiigi juurde, kus suur kari jõehobusid vees kükitas – nii, et vaid silmad ja nina paistsid. Ainult peeretasid ja irvitasid meie üle :)
Kohe kõrval oli kolm või neli kaelkirjakut juba piisavalt ligidal, et pildile ka mõistliku suurusega jääda. Teises tiigiotsas olid väiksed sakid veest välja paistmas, mis pidi krokodillile kuuluma. Üks minivariant oli ka kaldal peesitamas.

Tegelt olid kaelkirjakud igalpool suht uudishimulikud ja edevad :)

Pärast läks veel lõvi otsimiseks. Pargis sõidab autosid omajagu. Ja kui juhtutakse teise autoga kokku, siis vahetatakse infot, kes, kus, keda on näinud. Saime ka lõvi kohta väikse vihje. Ja leidsimegi pingsa otsimisega tee äärest max 50 m kaugusel rohus emase lõvi põõnamas. Põõnas selja peal, nagu Oskar :) Ja ei kavatsenudki mingeid aktiviseerumise märke anda. Lõpuks aja ühe maasturi disla lõgin ta siiski jalule ja uurima, mis toimub. Vaatas natuke tülpind näoga tee äärde kogunenud 3 – 4 autot ja läks teise kohta edasi põõnama. Nüüd ma tundsin esimest korda, et suurt toru oleks vaja... Kui Eestis ei ole kunagi halba ilma, vaid vale riietus, siis ka siin ei ole loom kunagi liiga kaugel, on lihtsalt liiga väikese suumiga fotokas :) Väga ei saagi loota, et lõvi ennast vastu autot sügama tuleks; 30 – 50 m on ikka väga hea maa lõvi nägemiseks, sest paljud ei näe teda üldse. Llihtsalt seebikas ei ole mõeldud selliselt maalt pildistamiseks. Tavalise väikse binokliga oli väga ilusti kõik näha.

Kuskil on lõvi...

Tagasi hotelli sõites jalutasid (õigemini uimerdasid) 5 kaelkirjakut otse auto eest üle suure maantee ja veel ka elevandikari. Kahjuks oli piisavalt hämar neist piltidest mingit asja ei saanud. Autojuht ka hoiatas, et välku ei kasutaks, eriti elevantide puhul,sest võivad äkiliseks minna.

Pühapäeva hommikul oli äratus kell 5.30, et kuuest juba parki minna. Jõudsime kuskil veerand seitse ehk täpselt päiksetõusu ajal parki. Ja see oli seda ärkamist väärt. Juba see päikse värvimäng ise. Pluss siis hakkasid kohe levandid ja kaelkirjakud end meile ette sättima :) Ja loomulikult sinna juurde kõikvõimalikud kitselised, sebrad ja ahvid :) Jõhobu tiigi juures oli kari end juba ilusti vette sättinud ja suhtumine ei olnud eilsega võrreldes muutunud – peeretasid ja irvitasid edasi :)

Kohe tulid ka elevandid hommikust jooma ning suur kari pühvleid, kelle seas oli ka üks albiinopühvel. Ei tea, kuidas pühvlid albiinodesse suhtuvad... Mulle jäi igatahes mulje, et vee äärde teda väga ei lastud. Huvitav, mida need krokodilliräbalad mõtlesid, kui tohutu pühvlikari vette ronis...

Võrdlemisi värava ligidal juhtusime taas lõvisid nägema. Seekord kaks emast, kes otsisid puu alt varju ja jäid siis laisalt põõnama. Kuigi endal kitsekari ca 100 või 200 m kaugusel... Kuigi giid ütles eelmise päeva lõvi kohta, et ta pole vist mitu päeva süüa saanud ja seega on väga näljane, siis ei täheldanud erilist erksust toidu otsimisel... :) Kõik kohad neid kitsi ja sebru täis – mine ja võta ainult :) Lihtsalt natuke hiilimist ja jooksmist vaja :)

Üks asi, millest ma aga hommikul tõsiselt puudust tundsin oli kohv ja kook... Oi, kuidas tundsin. Selle kena hommiku juurde oleks ideaalselt sobinud üks hea sõõm mõnusat kohvi koos koogi või hispaania šokolaadipirukaga... Käis isegi peast mõte läbi, et nii, kui Dar-i jõuan, lähen kesklinna Mövenpicki hotelli kohvi otsima :) Kahjuks ei jäänud selleks aega.

Rekkameeste küla
Laupäeva õhtul oli ju siiski vaja ka seda küla natuke uurida, kus hotell asus. Niivõrd, kuivõrd siisnes kottpimeduses üldse võimalik midagi näha on. Hakkasime teeäärt mööda keskuse suunas astuma. Ikka täiesti kottpime. Ja osad sõidavad siis siin rattaga... Ilma igasuguste helkurite ja tuledeta. Ja kui rekk ahakkab tee äärest sõitma, siis kas esmalt paneb tuled põlema ja hakkab seejärel sõitma...? Ehmatab ikka päris ära, kui nina ees korraga pimedas mingi monstrum käima mürtsatab ja juba sõidab. Ja võib-olla leiab juht lõpuks tulede lüliti ka üles...
Tegemist oligi mingi rekkameeste külaga. Ühes kohas oli terve rida söögikohti, mis mittemingisugust vaimustust ei tekitanud. Aga ma tahtsin pühapäevaks šokolaadi saada... Oleks võinud midagi lihtsamat välja mõelda; nt õlut või peipsi tinti (või midagi sarnast) või kuivand kana friikatega jms. Käisin kõik võimalikud putkad läbi – ei midagi. Ainuke variant, et oleks ühest kohast terve suure karbitäie šokolaade osta... See pani arvama, kuidas seal need rekkamehed ikkagi maksavad... Kas võtavad lihtsalt koormast oma mingi suvalise asja ja teevad vahetust... :) See ei vääri vist mainimistki, et valge mees sellises kohas kottpimeduses oli taas paras vaatamisväärsus ja tõmbenumber :)

18. september. Raha ja muud asjad

Raha
Täna olin ma miljonär :) Kas see tegi mind kuidagi õnnelikumaks...? Mitte raasugi. Hoopis muret tekkis juurde. Võtsin miljon raha välja – rahakott igatahes kokku ei läinud :) Samas ega raha kergelt tule... Eriti veel miljon :) Enda kogemusele tuginedes võin öelda, et varuda tuleb vähemalt pool päeva aega, et lõpuks jõuda automaadini, mis tegelikult raha ka annab; arvatavasti tuleb leida veel teine pool päeva, et hljem tagasi minna mõnda kohaliku panga kontorisse seletama, et nad sindrid selle broneeritud raha lahti laseks, mida automaat mulle ei andnud, kuid mis siiski on arvelt broneeritud; bronnist teadasaamiseks on muidugi vaja operatiivset ligipääsu netti või telefonipanka ja kõiki sisselogimise atribuute; kindlasti peab olema nii Visa kui Mastercard (siin paistab asjalikum olevat Master); lõpuks saad ikka raha kõige kaugema hotelli fuajeest ja seda 200 või 300 tuhande kaupa, mis tähendab, et Eesti pangale tuleb raha mitmekordse väljavõtmise eest veel kõvasti teenustasu maksta...

Pühad
Kuna siin on nüüd pikemad pühad algamas, siis saan ka pangas alles sotid selgeks teisipäeval või kolmapäeval. Nimelt ei ole praegu veel täpselt teada, kui kaua pühad kestavad... :) Moslemitel on ramadaan lõppemas ja paast saab läbi ehk nad võivad ka päeval süüa (suurest viisakusest pakkusin alles üleeile siin heale moslemist kolleegile suurest lahkusest küpsist... :) millest ta muidugi keeldus). Kalendris on punaseks tehtud teisipäev ja kolmapäev. Tegelikult on aga määrav hoopis see, kas homme kuu paistab või ei paista. Kui paistab, siis on pühad pühapäev ja esmaspäev, kui mitte, siis esmaspäev ja teisipäev. Ja seda ei ole veel täna ehk reedel teada, kas neil järgmine töönädal algab teisipäeval või kolmapäeval... Valge mehe jaoks on selline asi täielik lühis :) Õnneks on olemas hotell, kus ongi parem rahus ja vaikuses tööd teha...

Park
Laupäev ja pühapäev püüame lähimas, ca 300 km kaugusel olevas Mikumi looduspargis mõnd looma näha. Selleks ka seda raha vaja. Nimelt võtsime eile siis safari otsimise tõsisemalt käsile. Seni silma hakanud kuulutstelt oli selge pilt, et elevandi ja kaelkirjaku ettekäändel valge mees paljaks röövitaksegi. Lõuna ajal otsisime turismiinfo üles, kust lahkelt juhatati meid parajasse urkasse turismifirmasse. Aga mis sa teed, kui odavalt läbi tahad ajada... Kuna vaba aega eriti ei ole, siis sai kokku lepitud 2-päevane looduspargis ringiuitamine. Näis, mis sellest siis välja tuleb. Mikumi kõrval kohe on teine park, Selous, mis oma territooriumilt on suurem, kui kogu Eesti pindala. Omal käel ei leiaks sealt vist suurt midagi...

Õhtusöök ja elu

Veel natuke söögikohtadest. Kuna üks teise projekti inglane läks koju tagasi, siis sai kolmapäeval ühine õhtusöök ette võetud. Toimus see ühe rikaste (arvatavasti paljude siinsete valgete) elurajooni hotelli restoranis. Tohutult popp koht. Kui oleksime veidi hiljem jõudnud, siis lihtsalt ei oleks istumiseks kohta olnud. Aga... mõne väga, väga üskiku erandiga, kõik külastajad olid valged ja teenindajad eranditult mustad... Nii selget kontrasti ei olegi ma varasemates süügikohtades näinud. Varasemad on muidugi ka natuke odavama hinnatasemega olnud.

Lisaks... oli veel üks selge iseärasus võrreldes seni nähtud söögikohtadega. Musti inimesi oli seal veel – söögisaali keskel oleva baari pukkidel. Üks uhkem kui teine ja naissoost... :) Mõni niimoodi riides, nagu läheks kohe-kohe presidendi vastuvõtule, samas kui külastajad enamasti shortsides paksud inglased ja ameerliklased :) Ka eile õhtul linnas toidukohta ja raha taga ajades paistis, et tgelikult on siin ikka väga palju õhtuti tänavanurkadel lahkeid naisterahvaid ringi liikumas. Ja ei ole vist väga mingit konkreetset piirkonda, vaid täiesti suvalistes kohtades. Aga nii uhket laata, nagu selles hotelli restoranis, ei olnud veel näinud :) Hinna osas ei oska ma kahjuks ( vist pigem õnneks) midagi kaasa rääkdia.

13. september. Pühapäevane uide

Eelmisel pühapäeval sai taas üks pikem ringkäik tehtud – mööda mere äärt linnast välja ja siis linna tagasi. Liivaranda on siin ikka tohutu pikalt. Samas inimesi rannas pole peaaegu üldse – on ainult kalamehed, kes kaldalt hästi suurte võrkudega hästi väikseid kalu välja tõmbavad. Nii palju ,kui saaki õnestus näha, siis meenutas väga mõne Eestis nähtud kalamehe argipäeva ;-) Ainuke vahe, et kui Eestis saadakse neeed räbalad õngega, siis siin sikutavad kaldalt suurt võrku 10 – 20 meest. Kohalikus meedias oli teemaks, et malaaria-vastase programmi raames on välja jagatud tohutu hulk sääsevõrke, mida kasutatakse hoopis kala püüdmiseks...

Nii püütakse kala:

Ranna juurde tagasi tulles – liivarannad on küll, aga ka ranna äär on igast soga (pudelid jm praht, pluss reovee kraavid, mis otse merre lähevad) parajalt paksult täis, mis ei kutsu üldse vett katsuma. Ja nii kaugele põhja siiski veel välja ei jõudnud, kus peaks supelrannad olema. Kui kevad oma vihmadega liiga agaralt peale ei tule, ehk siis jõuab veel sinnagi ja saab vb ka mõne tera päikest. Muidu tulen veel ise albiinona siit tagasi :)

Siin tavaliselt kuhjatakse prügi lihtsalt tänavanurgale kokku ja pannakse iga õhtu põlema. seepärast on õhtuti igalpool väga palju kärsahaisu ja kui näed, et tee äärest läheb selline ilus ojake...

..., mis mere äärde jõuab sellise, räigelt haisvana, siis ei kutsu vette minema.

Linna tagasi tulles nägi natuke ka äärelinna elu-olu ning sai jälle ka kohalikele tsirkust tehtud :) Kuna linna jõudes suure tänava äärt mööda ei viitsinud enam jalutada, siis põikasime taas väikesesse kohalike elurajooni... Kuna see ei olnud ka enam väga kaubanduspiirkond, nagu mudaasula, kus ma esimese nädala lõpus käsin, siis tegid kohalikd veel suuremad silmad :) Aga see elu on ikka s... Keskajal elasid eestlased vb nii, lihtalt värvilist välismaa träni oli vähem. Ja samas kohe selle tõsiselt musta ja räpase onnirajooni kõrval on kõige uhkem ja kõige käredama kondikaga ostukeskus, mida siin seni näinud, kus valge mees oma kõhu täiteks head-paremat kokku osta saab, kulutades selleks korraga mõne kohaliku mitme kuu palga.

Paljude meil tavapäraste asjade eest küsitakse ikka hinge hinda. Nt kui hoolega ei vaata ja esimene ettejuhtuv nt 400 grammine müslipakk korvi pista, siis selle hind on ca sott Eesti rahas. Mul õnnestus kõige odavamana ca 50 kroonine pakk leida :) Müsli on siin üldse haruldus. Isegi kõige tavalisemate makaronide eest, mida meil 5 kr eest saab, tuleb siin välja käia ca 30 kr... Kui ma oleks veel raatsinud tavalist kohvi osta... Aga ei raatsinud :) Häda pärast aitab ka tee ja aeg-ajalt võib võtta ette teekonna mõne suure hotelli kohvikusse, kus siis kord nädalas üks hea kohv võtta – need on pidupäevad :)

Nii elavad inimesed peaaegu maal;

12. september. Laupäev

Eelmisel laupäeval oli kindel plaan õhtul välja minna. Oli 2 valikuvarianti: kas vaadata, mida kujutab endast siinne iiri pubi või minna ametlikult piletiga peole. Kuna vanemad kolleegid kippusid väga ära väsima, siis ei olnud ka väga põhjust pubi peale mõelda, vaid võis sammud (õigemini takso) ühe mereannas asuva nn vabaõhuklubi poole seada. Pilet, nagu meilgi – ca 85 kr. Väga palju rahvast ei olnud. Valgeid ja musti isegi enam-vähem pooleks. Muusika oli üllatavalt ajakohane. Isegi tera house’i :) Kui poes kange joogi eest väga palju raha ei taheta, siis klubis on ikka röövlid – küsivad taas sama hinda, mis Eestis. Ja naljatilgad arvavad, et 2 cl-i ongi normaalne...
Muidugi ronivad igasugused tegelased küljealla... Ja kahjuks ei oska inimesed, kes huvi pakuks, jälle alkoholiga väga ümber käia ning kustuvad liiga kiiresti ära...

Tegelikult mittemidagi erilist võrreldes Eesti klubiga, ei mingit teatrit nagu nt Jerevanis näha võib :) Vb oli ka koht vale ehk liiga palju reserveeritud valgeid. Täna vaja vara magama minna, aga järgmine nädalavahetus peaks üks hip-hopi pidu tulema. Seda nalja tahaks ma siin küll näha :) Samas on see siinses Prantsuses Kultuurikeskuses, mis võib tähendada, et taas suur hulk tuimi valgeid... kohalikud räpivideod telekas on igatahes küll naljakad :) Omas võtmes on kõik räpivideo kohustuslikud elemendid muidugi olemas :) Enamik videosid ja ka kohalikud seebiseriaalid on vist tavalise VHS käsikaameraga üles võetud ja, eriti seebikates, monteerimiskääridega keegi eriti filmi ei torgi :)

17. september. Töö, töö, töö...

Heh, ei pääse sellest tööorjusest ka siin... Ehk on homme piisavalt aega, et vahepealsest elust-olust natuke pajatada.

7. september. Zanzibar

Natuke Zanzibari (tunnistan kohe, et mina täpselt ei tea, kuidas eesti keeles see nimi kõige õigem kirjutada oleks) külastusest. Plaan oli kasutada odavaimat meetodit ehk kiirlaevaga hommikul sinna ja õhtul tagasi. Teatava reservatsiooniga, et kui väga hakkab meeldima, siis otsime ehk öömaja ja tuleme järgmisel päeval tagasi.
Enne Zanzibari juurde minekut võtaks korra teemaks selle, mis on kus dokument. Väga paljud eestlased teevad suured silmad, kui EL-s tuleb välja, et juhiluba ei olegi teises riigis piisav isikut tõendav dokument. Ja väljapool EL-i kiputakse ära unustama, et ID-kaart ei tähenda suurt midagi. Nii ka nüüd. Arvestades, et Zanzibar on teatava erilise staatusega, mida nad ise väga rõhutada tahavad, siis on kindlasti väga oluline, et pass sinna kaasa võtta. Mina arvestasin kohe võimalusega, et seal raudselt võidakse passi tahta, kuid pooled meie kaheliikmelisest grupist selle võimalusega ei arvestanud... Ei tea, kas sellest tuli jama... Loomulikult, sest immigratsioonimehel sadams on kohe 2 probleemi: ta ei näe, kas sul on Tansaania viisa (mis sest, et tuled ju Dar es Salaamist, mitte mõnest teisest riigist) ja pole kohta, kuhu oma tempel lüüa. Olukord paistis suht lootusetu ja juba saigi lepitud tõdemusega, et mõnele lähevad need edasi-tagasi laevapiletite 75 USD-i korstnasse ja vaatan siis üksi pealinna üle. Väga ei põdenud ka, sest vähemalt saar oli kindlalt paigale ankurdatud :)

Plaan oli võtta vabalt ja isegi mitte üritada hakata tormama, et võimalikult palju näha saaks. Kui juba ise linnas olin, tuli välja, et passi puudumist võib korvata ka 10 tuhat raha... Seltsis ikka segasem ilma avastada.

Võrreldes Dar es Salaamiga, on Zanzibar Town-s väga selge vanalinn Stonetown, mis suuremalt jaolt on vist ehitatud araablaste poolt. Ja mis oma väga kitsaste ja käänuliste tänavatega on väga mõnus ringiuitamise koht. Lisaks ka ilusam, kui Dar. Eelkõige mere äärde on siis kas turistidele või juba varasemast ajast omajagu klantsi tehtud.

Arvestades, et üks peamisi turistiatraktsioone ongi Stonetown, mis on võrdlemisi väiksel territooriumil, siis kohtab seal ka tavapärasemast sagedamini valget inimest. Isegi soome keelt võis kuulda.

Samas igasugused asjade ja enda pähemäärijad on seal oluliselt tüütavamad. Esimese asjana sadamas hakatakse taksot ja päikseprille pakkuma. Seejärel on hunnik isehakanud giide. Need giidid olid veel kõige hullemad. Poogivad end kui takjad külge ja siis katsu neist lahti saada. Esimesele juba sabas sürkivale tekjale seletasin konkreetselt ära, et ei vaja tema abi. Teise puhul otsustasime kasutada teist taktikat ja lihtsalt temast mitte midagi välja teha. Lihtsalt hakkas üks väike mehike sabas käima, ei rääkinud ka midagi. Kui ta juhtus meist eespool jalutama, siis tegime haake ja põikasime kõrvaltänavatesse, aga ikka oli mõne aja pärast jälle küljeall. Muidu ei olekski väga häirinud, aga ta jäi pidevalt jalgu ja pidi jälgima, et peale ei astuks talle. Korra jäi ta siis nagu ühe trepi äärde nagu oma kingapaelu siduma ja siis saime piisava edumaa, et rohkem ta meid üles ei leidnud. Võib-olla oli see ka tema taktikaline trikk, sest tegelt tal mingeid jalanõusid ei olnud ja silkas paljajlu ringi, nagu paljud siin.

Stonetownis sain ka oma siinoleku aja esimese koogi :) Välja nägi kook parem ,kui maitses, kuid see-eest cappuccino oli super hea – ülihea vaheldus sellele hotelli lakele :) Kusjuures vahetult 2 minutit enne selle pildi tegemist jõudsin avaldada oma selget veendumust, et suht narr on toidust pilti teha ja mina seda küll kunagi ei tee... :)

Väljaspool vanalinna on ikka sama s...t, mis mujalgi.
Linna keskel oleval staadionil juhtusime kohaliku jalgpallikoondise treeningut nägema... Suht loid paistis see olevat :)

Ja suurte kortermajade vahel ei olnud mitte hunnik üürivõlgnikke välja tõstetud, vaid ka seal käib aktiivne mööblliäri. See mööbel on siinsetel vist küll tõsine fetiš. Söögikohta aja tikutulega taga, aga tugitooli võid saada iga nurga pealt.

Ja kellel diivanit pole käepärast, saavad ka ilma oma lõunauinaku tehtud. Kui aeg piiratud poleks olnud, oleks ehk isegi sinna veel ära mahtunud :)



Ja veel ka natuke turistile mõeldud klantsi :)

Saarelt tagasi tulles püüdis üks immigratsioonimees taas juttu viia valge mehe rikkusele, aga tegime näo, et ei saa sellest aru ja kuna vajalikud templid juba olemas, siis sai lihtsalt minema jalutada. Ja Dar-i sadamas ei huvitanud enam kedagi mingi pass ja viisa.


Ühest päevast Stonetowni avastamiseks täiesti piisab. Kui aga tahta saart rohkem näha, siis on vaja kindlasti ka rohkem aega. Kahjuks hetkel seda väga võtta ei ole. Mercuryga seotud kohti ette ei juhtunud, vist ja eraldi otsida ka ei viitsinud. Sest nagu ka Kersna vist kunagi oma saates viitas, siis kohalikke tema olemasolu väga ei morjenda ja suurt tähelepanu temaga seotud kohtadele ei pöörata.

Laupäeva õhtul jõudsime ühte kohalkikku õlgedest baari, kuhu reedel üks kohaliku, pooli riigi ülesandeid täitva firma juht meid kutsus. Ta ise nimelt esines seal oma bändiga ja tegi ikka väga mõnusat jazzi ja bluesi :)

Praegu aga... Kui see Eestist kaasa võetud viina klõmakas oma tööd korralikult teeb, siis ehk tänast ööd vetsus mööda ei saada... Krt siin võib see tervis ikka väga kergelt ja kiiresti käest minna.

4. september. Soovilood

Räägin natuke siinsest toidust. Pm olen siin 3 nädala jooksul söönud väga palju erinevaid asju: friikaid, burgse, friikaid koos burgsiga (muudmoodi tegelt väga burgsi ei saagi...), võileibu, natuke ka pastat kana ja riisi ja veel friikaid... Ehk ma arvan, et ma pole aasta jooksul Eestis ka nii palju friikaid järanud, kui siin. Ja kartused selle ees, et ei tea, mis hirmsat soga siin sööma peab, olid täiesti asjatud. Teisalt on sellest väga kahju, sest sellest rämpstoidust on suhteliselt kopp ees. Samas ei ole õnnestunud ka leida normaalset kohaliku toidudaga söögikohta. Kui siin üldse on midagi sellist. Sest tegemist on ju endise Suurbritannia asumaaga ja sellest lähtuvalt võid ka igalpool ükskõik mida chipsidega tellida, kasvõi õunakooki :)
Muidugi mängib siin rolli see, kuhu üldse julgeb sisse astuda ja kuhu mitte. Ja seda eelkõige siis lähtuvalt hügieeni seisukohast.
Piirkonnad. Kesklinnas, töökoha juures täieslisel müstilisel kombel ei olegi rohkem ,kui ainult 2 kohta, kus süümas käia: üks väike kohalike uberik ning kaubanduskeskuses olev Subway võileivaputka koos väikse kohvikuga... Ümbruskonanst võid endale neli diivanit, kolm pesumasinat, 7 makki ja 5 telekat osta, aga vat süüa ei ole. Ka selles kohalikus uberikus on pm valida, kas friikad kanaga või burgsiga... :) Vähemalt on seal kaubanduskeskuse kohvikus hea espresso milkshake :) Hunitaval kombel ei ole ka kohalike töökaaslastega jutuks tulnud, kus nemad söömas käivad... Loogiliselt võttes oleks võinud vist ammu küsida... :) Kuskil nad igatahes käivad. Ja mitte nendes kohtades, kus meie, sest hinnad peaks neile liiga kallid olema. Järgm nädal uurin välja.

Mõningase taksosõidu kaugusel on suuremad hotellide piirkonnad, kus samuti on erinvaid söögikohti. Aga toit on täpselt sama, mis meil. Pm on kogu turismitööstus ja sealjuures ka toidukohad, kuhu valge julgeb sisse astuda, üles ehitatud vist valge ameeriklase huvidest lähutuvalt, kes tahab, et ta tugitoolis kaelkirjakut vaatama lohistataks ning et ta seejuures harjumuspäraselt ühes käes burgsi ja teises coca colat hoida saaks. On ka mõned hiina ja india söögikohad, aga ei midagi kohalikku. Kõige kummalisemaid aafrika toite olengi saanud Tallinna Afrcan Kitchenis... :) Muidugi, tänaval on ka näha, et mingit närimist ikka pakutakse. Eelkõige pähkleid jms, puuvilju, mingeid puujuure sarnaseid juurikaid jm träni. Kõige jubedam asi, mis näinud olen, on munad. Päris palju käib täval ringi väga musti ja räpaseid mehi, kes kannavad pea peal munareste, kus munad on samuti väga määrdunud ja siis vist soolaga üle raputatud... Mina ei tea, kas seal on toores või keedetud muna sees, aga kogu see väljanägemine on selline, et mitte ük sraas ei kutsu ostma. Isegi vaadata ei taha seda.

Hotellist ca 1 km raadiuses on mitmeid erinevaid kohalikke pube ja baare ja söögikohti. Kohad, kuhu olen sisse juthunud eii ole ka just eriti fantaaisarikkad oma valikuga: friikad burgsiga või lihaga või kanaga :) Ainuke asi, et liiga hilja peale ei tohi söömaminekkkut jätta. Teisipäeval käisime töökaaslasega uitamas ja jäi ette väljast pärsi suure ja uhkena paistev välikohviku kompleks. Sisse sööma. Ja esimest korda tundsin, et vana nokiapanni töötelefoni taskulambi funktsioonist on mingit tolku ka :) Neil on ikka tõsine probleem selle elektriga. Kui vool ka ära ei ole, siis erilist valgustust ikkagi ei raatsita tekitada. Ja ilma selle telefonita poleks menüüd lihtsalt näinud. Kui lõpuks toit tuli, oli veel pimedam – pm nägi heleda taldriku kontuure ja võis oletada, et heleda sõõri sees on toit :) Ja kõik kohad selles piirkonnas paistavad sama pimedad olevat... Kuna neis käivad eelkõige kohalikud, siis eemalt ei näe ka, kas hämar koht on rahvast täis või mitte :)

Toiduga haakub veel ka suitsetamine ja alkohol. Õlut kohalikud joovad. Kohalik õlu on päris hea. Aga silmnähtavalt purjus inimesi ei ole ma veel näinud. Vb kui nädalavahetusel käiks mingis tõsise urkatänava mudakõrtsis, siis ehk näeks. Samas on õlu meiega suht sama hinnaga. Kange alkohol on aga väga odav. Vähemalt, mis mulle silma on hakanud. Valged turistid joovad tavapäraselt hulgi õlut ja Lõuna-Aafrika veine. Aga mida siin ei ole, on suitsetamine. Üliharva olen siin keadagi suitsetamas näinud. Ja kui ka on keegi olnud, siis ka pigem mõni hindu või araablane, kes siin äri ajab. Algul arvasin, et neil on ka avalikes kohtades ja siseruumides suitsetamine keelatud, aga tegelt nad lihtsalt ei suitsetagi... :) Vb on suitsud neile lihtsalt liiga kallid. Kuna siin on 80% varimajandus, siis võiks turul olla arvatavasti ka piisavalt salasigarette, kuid suitsetajaid ei näe. Mulle sobib :)

Pühapäviti peetakse siin nn suurt pühapäeva. Erinevates kohtades esinevad bändid ja rahvas chillib kohaliku muusika saatel. Üks esinemiskohti on kuskil hotelli ligida. Eelmisel pühapäeval võtsin siis ette, et otsin selle koha üles. Panin kostuva muusika järgi ajama ja ühest võsa vahel leisingi suure langendiku, mis on vist mingi kooli spordiväljak, kuhu oli lava püsti löödud ning trall käis. Püüdsin siis ka vaikselt rahvamassi sulanduda... :) Kuna ma olin seal mõnesaja musta seas ainuke valge, siis väga ei hakanud ette trügima, et bändilt liigset täheleüanu ära ei võtaks :) Kuna enamik inimesi siin ikkagi suht lühikesed, siis sobis ka tagumine rida mulle väga hästi. Aga võis märgata, et kes mind nägid, siis neile tekkis taas väike hämmastus näkku, et ega ma eksinud ole... Ka siin võis näha, et õlut juuakse päris hoolega, aga maani täis olijaid silma ei hakanud. Aga kohalik muss on suht-koht ühe vitsaga löödud. Kohustuslikuks elemendiks on kileda häälega kitarr, eeslaulja ning koor kes siis tema järgi kordab või variatsiooni lisab. Arvestades, et lood kõik pea 20 min pikkused ja suht sama rütmiga, siis hakkas mulle just see kile kitarr päris närvidele käima... Ja seda nad kasutavad tõesti kõigis lugudes, mis ka raadiost kosta on ja mida taksojuhid lahkelt kosta lasevad :) Kuna kohe esimesel nädalal ostsin uue komplekti kõlle ja kõikvõimalikud andmekandjad on head-paremat mussi täis, siis on muusika osas kõik siiski kontrolli all :)

Nagu näha, sai taas mittemillestki omajagu pikk joru kokku :) Homme proovime töökaaslasega Zanzibaril ära käia. Näis, kuidas seal see elu on.