Täna oli Bukarestis pidupäev. Sest meie läksime sealt ära. Vähemalt sellise
järelduse võiks teha, kui arvestada, et terve nädala oli vaid vihm, lörts ja
kõva tuul, selline ilm, et kui vaatad linna või halli paberit, siis märgatavat
vahet pole. Ning lahkumise ajaks tuleb kõige ilusam päike välja… Ja linn kohe
muutub. Palju, palju ilusamaks. Võib arvata, et kevadest sügiseni on siin
päris, päris ilus.
Bussiga lennujaama sõites vaatasin natuke selle pilguga ringi, kas on
ehk kevadepoole mõtet ka paar uiske kohvrisse pista… Peab veel otsima. Kuigi hästi
pehmete ratastega sõitmise kohti juba silma hakkas. Rattateedega on siin ka
vist mõne Edgarilaadse toote käsi mängus olnud… ainult selle vahega, et kui
Tallinnas tõmmatakse jooned sõiduteele ja öeldakse, et tegime rattatee, siis
siin on jooned kõnniteedel. Kui on. Autode vahele ei läheks siin rattaga
relvaähvardusel ka mitte. Aga need jutid kõnniteedel paistavad ka olevat nn
täpsussõitjatele. Kujutan ette, et jalgrattalubade eksamil peab nii kitsa riba
vahel sõitma. Samas aus värk ka, mis sellele rattale ikka vaja – rehv heal
juhul 5cm lai. Kogu see trenniasi on siin ikka nõksa nutune. Näis, kui tekib
võimalust rohkem ringi vaadata, ehk leiab mingit varianti. Kasvõi spordisaali. Tegi
meele praegu päris kurvaks kui hakkasin mõtlema, et suusatamisest võib sellel talvel
ka vist suu suhteliselt puhtaks pühkida…
Aga sakslased ajasid täna nii mõnegi asja keema… Kurat!! Ühtne Euroopa
Liit või asi. Kuigi mulle pole kunagi varem kätt nii sügavale püksivärvli vahele lükatud, kui täna Bukaresti lennujaama
turvakontrollis (hea, et veel pepu peale laksu ei antud…), siis sakslased neid
ikkagi vist ei usalda. Kõik edasilendajad suunati uuesti turvakontrolli. Kuigi
mul on 5 tundi aega molutada, siis väga paljud pidid tormama ja sabas end ette
lunima. Sest ilm Frankfurdis on tuuline ja lennuk hilines omajagu. Maandudes hüppas
ja kõikus ja raputas, nagu vanasti Koguva praam tormisel merel Virtsu ja
Kuivastu vahel.
Aga asjast. Kui muidu venivad turvakontrolli sabad sellepärast, et
inimesed kohmitsevad ja uimerdavad ja ei oska end kiireks turvakontrolli
läbimiseks ette valmistada, siis täna ületas saksa täpsus kõik. Iga kott ja ese
vaadati röntgenis mitme filtriga läbi. Ja kõik tohutu aeglusega. Mu arvutid ka.
Vähemalt kolme filtriga. Ja siis… Seljakott ei meeldinud. Õigemini midagi selle
sees. Kästi hakata tühjaks laduma, et mingi konkreetne asi leida. Leitigi. Mu väike
väline kõvaketas. Kästi asjad kokku korjata ja turvale järgneda. Hakkasin juba
mõtlema, et ma ei peagi ise enam nuputama, kuidas oma viit tundi siin
lennujaamas ära sisustada, vaid lahked sakslased teevad seda minu eest. Viidi kuhugi
väiksesse ruumi, teised mehed võtsid juhtumi üle ja hakkasid menetlustoiminguid
läbi viima. Ehk kirjutasid midagi mu kõvaketta tehasekleepsudelt endale üles.
Kõik. Võisin minna. Kui see nüüd ei olnud mõne julgeoleku üliõpilase uurimustöö
jaoks andmete kogumine teemal, mis marki kõvaketastega inimesed reisivad, siis
ma ei tea, mis see oli…
Habe tuleb ka vist ikka nõks lühemana hoida – need politseinike
kahtlustavad pilgud passikontrollides hakkavad natukene häirima.
Pean tegema ka ühe õienduse eelmise sissekande osas. Sealt võis jääda
mulje, et äkki ma polnud kuidagi oma hotellitoaga rahul või midagi. Pean ütlema,
et tegelikult patt oleks nuriseda – siiski oli mul hotelli kõige suurema rõduga
tuba. Pigem on see minu viga, et ma vihma, lörtsi ja nullkraadiga seda feature’t
ära kasutada ei mõistnud. Vaade oli ju ka suurele ilusale pargile. No vähemalt
kaardi järgi oli selle udumassi taga park.
Ja üks asi veel. See ving. Suitsuving. Tuli välja, et söögikohad saavad
siin valida, kas on suitsetajate või mittesuitsetajate koht. Ja kui oled
suitsetajate koht, pead mingit maksu maksma. Arvestades, et peaaegu kõik
Rumeenia mehed on mures riigieelarve täitmise pärast ja annavad seetõttu endast
kõik, et vähemalt tubakaaktsiisi kaudu riiki rahastada, siis tasub baaridel
vist see lisa suitsumaks end ilusti ära. Aga seda ei osanud ma ka oma kõige
metsikumates kujutelmades ette kujutada, et tööl kabinettides suitsetatakse. Või
kui kabinetis töötab mittesuitsetajaid, siis ollakse viisakas ja tehakse suits
kabineti ukse taga koridoris. Metsik! J
Ikkagi jään suve ootama, sest tundub, et siis on Bukarest ilus J
All ka üks näide 80-ndate keskpaigal Rumeenias levima hakanud
ühepereelamute arhitektuuritrendidest (taamal see keskmine hoone, Euroopa
suurim maja).
Ja siin teen ma tööd, kui ma seda parajasti hoellis ei tee.