Kaheksa ratast ja kondiaur

Üle pika aja taas Rumeeniat ja Bukaresti väisamas. Nagu talvine hall ja ilmetu ilm arvata lubas, siis kevadel on siin tõesti palju, palju ilusam. Ja soojem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki palju olulisemast.

Kui mõnel juhul on elu normaalseks toimimiseks vajalik nelja jalgratta olemasolu, siis mõnel teisel puhul on hädavajalik nelja paari uiskude omamine….

Viimane Xdream andis selge signaali, et pulss on vaja kontrolli alla saada. Selleks on vaja ka kodust ära olles madala pulsiga liigutamist teha. Kõige lihtsam oleks joosta. Aga kui põlved on veel äsjase Xdreami ootamatult raske kere vedamisest ja märja asfaldi küljega kuivatamisest hellad, siis tuleb leida alternatiiv. Ja kus häda kõige suurem, seal Decathlon kõige lähem. Hea, kui on uksest ukseni metrood olemas. Esimesel vabal hetkel sammud sinna ja uiske valima. Peale hindade midagi muud rõõmustavat seal valikus kahjuks ei olnud. Seega tuli valida minimaalsetele nõuetele vastavad uisud, millega veel kannataks sõita. Muidugi juhtusid need olema poe kõige kallimad uisud. Samas kui muu vajalik lisavarustus (kiiver, randmekaitsmed, sokid, prillid, uisukott) ka juurde liita, tuli kogu sats ikkagi märgatavalt odavam, kui komplekt päris uiskude rattaid. Ja kuna Rumeenias käimist suve jooksul veel korduvalt tulemas ning hotell lubas vahepeal uisud lahkelt hoiule võtta, siis väga halb diil vast ei olnudki. Samas pole mul muidugi kunagi varem ka nii tillukeste ratastega uiske olnud: 80 mm. Neid peaaegu ei näegi…

 

Peale ostu sooritamist kiiresti hotelli, kannaklots maha keerata, natuke tööd teha ja siis parki katsetama. Kuigi diktaator Ceausescu tegi väga paljudele inimestele halba, kui ta oma üüratu palee ja valitsuse kvartali jaoks pool kesklinna maha lammutas, siis oli tal vähemalt nii palju  ettenägemisvõimet, et palee kõrvale tegi ka pargi, kus 1,25 km pikkune ring, mida uisutamiseks kasutada kannatab. Ja see mu hotellile suht ligidal.

Uisutamise protsessist endast. Ega ma muidugi tühja koha pealt neid uiske ostma läinud. Esimesel õhtul käisin kohe üle vaatamas, kas keegi seal pargis ka uisutab. Uisutasid. Niivõrd kuivõrd, aga uisutasid. Ega jalgsi käies ei oska kohe asfalti päris hästi ka hinnata ja seepärast ei pannud kohe ka tähele, kui muhklik, auklik  ja pragudega see kohati on. Aga kuina uisul rattad tillukesed, siis erilisi kiirusi niikuinii ei arenda ja seega pole ka väga hullu. Kannatab sõita küll. Aga vigurit tuleb sõita. Oi, kuidas tuleb laveerida. Nagu miljonilinnalt eeldada võib, siis on park täis koeri, lapsi, rattureid, jooksjaid, jalutajaid, kes liiguvad samas suunas, vastu, risti, kord ühel, kord teisel pool teed, mõni järjekindlalt keskel. Kambad kõrvuti. Ja loomulikult ei pääse üldtuntud fenomenist: kepikõndijad. Ja see on vist kuhugi rahvusvahelisse kepikõnni käsiraamatusse sisse graveeritud, et „kui oled seltskonnaga kepikõndi sooritamas, siis veenduge kindlasti, et hõivaksite terve võimaliku raja laiuse“. Ma arvan, et neilt, kes selle reegli vastu eksivad, võtavad kepikõnniinspektorid vist kepid käest ära… Igal juhul siin on kõik kontrolli all. Reeglitest peetakse ilusti kinni ja ükski memm ei tee teist nägu ka, kui sulle kuuekesi kõrvuti vastu jalutavad ja sa neile imestusest suurte silmadega otsa vaatad, et kas nii ongi…  Mingi pundi pidin lihtsalt keskelt laiali lükkama, kui vaatamata lohistades pidurdamise häälele ja randmekaitsmete plastikuga plaksutamise peale keegi end koomale ei suvatsenud võtta. Õnneks ühtegi kivi ma selle eest ei saanud.

Kõike eelnevat arvesse võttes ei olegi vast väga halb, et need uisurattad nii tillukesed on ja on ka arusaadav, et 25 km läbimiseks kulubki tõepoolest poolteist tundi. Kuigi vigurdamistest vabamatel hetkedel sai ka 20-21 km/h sõita, siis keskmiseks kiiruseks jäi ikkagi 16-17 km/h. Suuremate ratastega polekski seal midagi teha, sest siis ei laveeriks seda takistuste virr-varri kuidagi ära. Saab vähemalt natuke tasakaalu harjutada ja jalgadele mingitki moodi meelde tuletada, mis asi see uisk on. Saapa ülemine klamber tuleb muidugi lahti jätta, et jalg laisaks ei muutuks ja ei hakkakski arvama, et edaspidi saab kuidagi sääre toe pealt liugu laskma hakata.

Oli ka väike challence. Kuigi kogu siinsete uisutamiste eesmärk on pulssi all hoida ja jalgade tasakaalu ning tõuke suunda harjutada, siis vahel ei suuda ahvatlustele järgi anda… Ka täna oli olukord, kus sõitsin rahulikult ühest ratturist mööda, aga ei teagi, kas see jäi talle kuidagi hingele või mis. Igal juhul kuulsin varsti, et üks rattur mul sabas ja mööduma ei kiirusta. Mõtlesin, et jäi äkki lihtsalt mu uisutamist vaatama… Ma erinesin ülejäänutest ikka omajagu. Ja pole ka Tallinnas väga harvad need juhud, kui keegi rattaga sappa jääb. Mõni küsib ka luba, et kas võib mu tehnikat vaadata. Ega ma keela. Lihtsalt hoiatan, et mu tehnika võib ka täiesti vale olla. Lihtsalt asjatundmatu silma petab ehk ära, nagu oskaks uisutada. Tegelikult imiteerin lihtsalt youtube’i videosid ilma olulist kiirust saavutamata. Mida ilmestavad ka võistluste tulemused…

Igal juhul –  mees sabas. Ja natukese aja pärast juba mul ees. Kuna oli hämardumas ja tal oli päris võimas esituli, siis miks mitte teda „jänesena“ kasutada. Hea motivaator trenni lõpuks jalga tõuke ajal ka natuke pikemalt välja sirutada, mitte lihtsalt tilulilutada. Pealegi oli ta päris heaks kilbiks rahvamassidest läbimurdmisel. Kusjuures oma naiivsuses korra isegi mõtlesin selle peale, et äkki soovibki mulle rada teha… Kui „jänes“ ees, siis lähevad kohe ka need asfaldi augud ja praod meelest. Ja ei pidanudki kaua ootama, kui kõpsti ühte auku end kinni sõitsin. Koperdasin omajagu ja tegin päris korralikku tuuleveskit, aga siinset asfalti veel puhastama ei hakanud. Tasakaal käes ja ratturile sappa tagasi. Päris mõnus oli seal kruiisida. Paar ringi sai nii sõita, aga talle see vist ikkagi ei meeldinud või sai tal sõit sõidetud. Igal juhul jättis ta mu maha ja läks oma teed. Tegelikult tean omast kest, et eks see on päris nõme tunne, kui sõidad rattaga ja siis mingi uisutaja sul hammastega  tagumikus kinni on.

Üks asi, mis mind veel siinsetest teistest uisutajatest eristas peale selle, et ma mingit spordilaadset asja püüdsin teha, oli see, et ma ainukesena kandsin kiivrit. Selle koha pealt on siin ikka sama julge rahvas nagu suur osa Pirita tee uisutajatest, kes oma suhteliselt ebakindlale sammule ja kõikvõimalikele ootamatutele takistustele  vaatamata pea kaitsmist eriti oluliseks ei pea. Tegelikult on siin küll üks erand. Üks meesterahvas, kes ilmub õhtuhämaruses ja on täiskaitsmetega. Ta samm muidugi ka viitab sellele, et kaitsmed ei ole üldse ülearused. Aga vähemalt on tal uiskudel seninähtutest kõige normaalsemad rattad: mingid väiksemad Matter Image F3 kõvadusega rattad.

Nii palju juttu väikestest uiskudest…

21 jaanuar - kohv ja sigaretid

 

Kuna mul on siinse töö osas praegu suhteline motivatsioonikriis, siis täidan niisama ruumi lobaga.

Unustasin eelmisel korral ühele tähelepanekule tähelepanu juhtida. autode signaalitamine. Arvatavasti paljud on käinud lõunamaades ja pannud tähele autjuhtide aktiivset signaalitamist, mis algul tundub meile, rahuliku loomuga põhjamaa inimestele harjumatu ja liigse närvilisusena. Kui keegi Eestis signaali annab, siis on sellel ikkagi sügav mõte ja tähendus ning nii olulist asja ei tehta üldjuhul asja eest teist taga eelnevalt tõsisemalt olukorra üle juurdlemata.

Siin ka, tuututatakse päris palju. Igas mõttes. Kes on lõunamaades käies tähele pannud, on vast märganud, et kuigi liiklus paistab täiesti kaoses olevat, aga muudkui tuututavad ja kõik saavad kuidagi selle kaosega hakkama. Ehk siis signaali andmisel  on seal kaoses täiesti ma roll: anda märku, et mina olen siin. Ei midagi isiklikku, ei mingit sügavamat mõtet.

Bukarestis see päris nii ei ole. Liiklus on küll keskmises kaoses, aga vaatlustulemused näitavad, et signaal on ikka puhas attitude’i väljendamise viis. Ja mida pikem signaal on, seda sügavamad on ka tunded. Kaasliikleja osas. Ja asi ei piirdu üldjuhul ainult signaaliga, vaid sellele järgneb pea alati tähendusrikas pilk signaali sihiks olnud teise autojuhi suunas. Oi, kui sügav pilk. Kui need pilgud vaid rääkida suudaks… Seega võib öelda, et signaali sisuline olemus on siin sarnane Eestile: sügav mõte ja suhtumise väljendamine. Lihtsalt erinevalt Eestist on siin õhk nendest sügavatest mõtetest ja tunnetest paks.

Ja see suitsetamine ei anna ikka kuidagi rahu. Mul kopsud vist nagu beebil – õrnad ja roosad ja ära hellitatud. Konkreetne olukord. Kabinet, suurusega 2x3 meetrit. Ülemuse oma. Lukus. Iga sissetulija peab koputama, ukse taga on kaamera, ülemuse laua kõrval telekas, kuhu kaamerapilt jookseb. Ja kui tulija võib sisse tulla, teeb ülemus puutekaardiga ukse lahti. Andur on ülemuse tooli kõrval seinal. Ja see ei ole esimene koht siin,  kus sellist süsteemi näen. Ja mitte ülemuste turvalisusest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas 3 meest 2x3m ruumis ca 1,5 tundi koosolekut peavad. Peavad nii, et 2 meest kolmest terve selle aja nonstop, sõna otseses mõttes nonstop suitsetavad. Korraga ja vaheldumisi. Ja mul ikka silmad lõpuks väga kipitasid. Vist juba kerge auru all olles tabasin korraks endki mõttelt, et äkki peaks ka suitsetama hakkama… Peast käis läbi ka mõte, et äkki pean ikka tihedamini maal käima ja seal suitsusauna kütma ning silmade trenni mõttes ka kütmise ajal mingite intervallidega lihtsalt laval istuma…  Natuke teistmoodi intervalltrenn. Kui kõik siin ametlikke sigarette tõmbavad, siis peaks tubakaaktsiisi laekumine meeletu olema. Mittesuitsetav rumeenlane (sõltumata soost) on vist suhteline haruldus, kui mitte välja surnud. Või välja suitsetatud.

Aga kevadel ja suvel on siin ikkagi arvatavasti väga ilus.

18 jaanuar - Uisud sain alla ja patsiirtoki unustasin rongi...

 

Olen nüüd taas nädala Bukarestis olnud ja midagi on silma ka jäänud. Täna käisin Bukaresti harju mäel uisutamas. Jää peal. Igaks juhuks ütlen, sest muidu mõni võib arvata, et siin on soe. Siin on täpselt sama ilm, mis Eestis, päeval ehk sutsu päikest on rohkem (öösel ei paista siin ka mingit päikest), aga temperatuur tiksub päeval 4 – 5 kraadi juures ja öösel on miinuses. Ehk siis see lumi, mis nädala algul maha sadas on vaikselt-vaikselt ära sulamas.

Aga uisutamisest. Pole ju vist ligi 4 kuud uiske alla saanud. Ja siin on tegelikult neid harjumägesid päris palju, vist pea igas pargis. Eile tegingi nn eelluuret ühes pargis, et kuidas asi välja näeb. Päris viisakas nägi välja. Hakkas kipitama küll. Aga mure – mul pole ju õues aktiivsema liigutamise riideid kaasas. Kus häda kõige suurem, seal kaubanduskeskus kõige lähem… Ca 5 km, aga mis see ilusa ilmaga jala visata pole. Ja tegelt on lähim kaubanduskeskus mul hotellist 100m (ja päris pirakas department store), kuid töölt soovitati üht teist keskust. Ikka tuleb uusi kohti uurida. Jõudsin edukalt kohale ja… Oli suur pood küll. Aga rohkem nagu Ülemiste Rimi või Prisma laadne suur pood, kus kaup telekast saiani. Igal juhul sinna see päev läks ,et kõige odavamaid paari liigutamist kannatavat riiet otsida. Kui ostud tehtud, siis pasta sisse ja tagasi matkama. Sisuliselt kuluski päev alla aeroobse piiri jääva pulsiga matkamiseks.

 Ja täna siis jääle. Hinnad on inimlikud. Nädalavahetusel küsitakse küll jääpileti eest tavapärasest nõks kõrgemat hinda, aga see meie rahas ca 3.50€ ära ka ei tapa. Muidu hind ca 2.20€. Ja uiskude laenutus on sõltumata nädalapäevast 2.20€. Ja ka siin on dokument uiskude eest pandiks. Aga uisutada tohib selle raha eest 2 tundi. Seega suht aus kaup. Siin ongi kahetunnised tsüklid jääpuhastuste vahel ja pilet kehtib kogu tsükli. Kui laupäeva südapäeva ajal luuramas käisin, oli rahvast mõislikult – ruumi lademetes.  Aga täna pärastlõunal… Nagu tööpäeva õhtul Rapla rong. Rahvast murdu.

Oma olemuselt samas uisutajad liigitatavad suht samadesse kategooriatesse, mis Eestis. Üks sats klammerdub kramplikult boordi külge nii, et lükkaks kas või küüned sinna sisse. Paar staari, kelle suurim hirm on vist see, et äkki keegi ei pane tähele, kui hästi nad uiske valitsevad. Väiksed lapsed, kes teevad ka brown’i liikumisele silmad ette. Ja rahulikud kulgejad. Kes kindlama, kes võbelevama sammuga, aga saavad üldjuhul suht okeilt hakkama. Loeksin ennast ka nende hulka. Siis on tegelikult üks kontingent veel, keda ma Eestis väga täheldanud ei ole: vanamehed. Ka mingi esinemisvajadusega vanamehed, nagu staaridki, kuid kuidagi oluliselt hirmutavamad ja kõhedust tekitavad, sest nende uiskude valitsemisoskus siiski ei küündi päris staari tasemele, küll aga edevus. Ja see on päris ohtlik kombinatsioon. Ehk siis kogu uisutamise protsessi jooksul tuleb alateadlikult tegeleda geomeetriaga – jälgida pidevalt enda ümber toimuvat, otsida vaba auku, kust läbi mahtuda (sest on rahulikult liikujad ja väga, väga, väga rahulikult liikujad) ja silmanurgast igat lähenevat võimalikku ohuallikat peale passida. Sest kuigi siin paistab olevat suht range kord, et kõik peavad ühtepidi ringi sõitma, siis staarid, lapsed ja vanamehed on need, kes üldjuhul liiguvad risti või vastupidises suunas. Aga muidu oli uisutada tore. Väga tore. Algul jalg küll nõksa tudises, aga päris kiiresti sai ühtlase pika liu ikka kätte (suvel läheb seda eriti vaja…).

Väike tarkusetera ka, et oleks võimalik õppida minu, mitte enda vigadest. Kui uisutada teksadega (jah teksadega, sest tegemist ikkagi avaliku koha ja tsillimise uisutamisega, kuhu mingi liibuka dressiga pole väga mõtet trügida), siis tuleb eelnevalt arvestada, kuhu panna rahakott ja telefon. Ehk kui püksitaskud on ikka träni täis, siis normaalse ristsammuga kurvi ei võta. Mina sain õnneks telefoni jope taskusse panna, aga rahakott sinna ei mahtunud (ja mitte sellepärast, et see oleks kuidagi rahast punnis olnud), mistõttu olin seda sunnitud korduvalt nn väliskurvi taskusse tõstma. Sest nimelt on siin selline korraldus, et algul uisutavad kõik vastupäeva (loomulikult mitte staarid, lapsed ja vanamehed), mis on uisutajatele teadupoolest lihtsam kurvi võtta. Ja siis mingi aja pärast antakse kõlaritest mingi korraldus, mille peale rahvas otsa ringi keerab ja päri päeva sõitma hakkab. Esimese hooga ei saanud kohe aru, mis juhtus – kas kõik said ühekorraga staariks või mis, aga jälgisin inimeste käitumist, analüüsisin olukorda ja jõudis kohale – tuli ots ringi keerata. Ja taskutes asjad ümber tõsta.

 Ja kuna uisutamine tõmbab pulsi päris hästi üles (eriti, kui pikk vahe sisse jäänud), siis ca 130 – 140 pulsiga veidi üle tunni tiksuda on juba päris hea aeroobne trenn. Pluss ajugümnastika, et kogu selles saginas kokkupõrkeid vältida. Mul läks õnneks. Ja eks seda peab veel otsima, kus siin kevadel soojema ilmaga rullitada saaks. Nii, et agu ka saaks anda, mitte niisama tilulilutada.

Ääremärkusena paar asja veel. Üks õhtu unise peaga linn kohvi otsima minnes avastasin, et otse mu hotelli kõrval Starbucks… Selline tunne, et üleöö tekkinud, sest kuigi ma võin suht udu olla, ei tahaks ma väga uskuda, et eelmisel korral terve nädala jooksul ei pannud ma seda tähele. Aga mine sa tea… Paljud küll kiruvad nende kohvi ja ma ise ka pikka aega nende americanot  ei joonud (sest paljudes kohtades see ikka suht kräpp olnud), pigem olen võtnud cappuccinot (palju seda sooja piima ikka ära rikkuda annab), aga siin on ka americano päris hea. Ja headuse hindamisel määrab palju kontekst. Min puhul loob konteksti hotellis hommikuti antav kohv… Ja kontoris kohalike poolt pakutav pätikas.

 Ja Indrekule pean kõlari laenamise eest suurimad tänud ütlema. See on ikka nagu aatomik: „ise olen väike, aga võim on suur“. Ei julge väga volüümi nuppu vajutadagi – ei taha naabritele päris Lasnamäed ka teha. Ja see basssss… Kui tagasi sõites vähegi jõuan, siis Frankfurdi lennujaamast pean ikka endale ka selle ostma. Tulles nägin, et seal 20€ ale.

Frankfurdis on küll 5 tundi ümberistumisaega, aga see kulub esmalt puhtalt sellele, et oma patsiirtokk kätte saada. Ehk siis võrreldes Kiire Venemaal käiguga, kus ta oma varast ilma jäi, tukkusin ka mina terve tee Tallinnast Bukaresti. Mõtlesin küll, et olen osav ja lähen varem magama, aga ikka oli asjatamist nii palju, et sai enne lennukile minekut vaid 3 tundi magada. Terve tee Tallinnast Frankfurti magasin, kael ja selg elukanged. Esimese asjana oli kohe plaan lennujaamast ikka üks kaelapadi osta, kuigi olen neid seni tülikaks koormaks pidanud. Ostsin ära ja hakkasin omakeskis siis mõtlema, et mis vaja seljakotist enne järgmisele lennukile minekut välja võtta, et liigselt teistel jalus ei kohmitseks. Tahvel ja nüüd siis ka padi. Tahvel… Kus see veel on…? Tahvli unustasin ka lennukisse. Tallinn – Frankfurt lennukisse. Kuigi eelmisel korral olin natuke verine sakslaste peale, siis paistab, et asjad on ikkagi ornungis ja kirjavahetusest selgus, et tahvel peaks mind koju sõites kuskil ootama. Lihtsalt see kuskil tuleb üles leida.

 Uueks nädalaks valmis. Natuke küll muretsen, kas pean hunniku riideid ära viskama või saab kuidagi suitsuhaisust lahti ka. Keemilises äkki. Kui eelmisel korral käisin siinses kontoris vaid inimestega kohtumas, siis nüüd tehti eraldi laud mulle. Aga siin ikka kõik, sõna otsese mõttes hommikust õhtuni  suitsetavad. Kontoris. Non stop. Vahel tehakse suitsupausi vahele tööd ka…

 

Tahtsin mõne pildi ka illustratsiooniks panna, aga arvuti ütleb, et ise olen loll ja ei lase.

12. detsember - Sakslased

Täna oli Bukarestis pidupäev. Sest meie läksime sealt ära. Vähemalt sellise järelduse võiks teha, kui arvestada, et terve nädala oli vaid vihm, lörts ja kõva tuul, selline ilm, et kui vaatad linna või halli paberit, siis märgatavat vahet pole. Ning lahkumise ajaks tuleb kõige ilusam päike välja… Ja linn kohe muutub. Palju, palju ilusamaks. Võib arvata, et kevadest sügiseni on siin päris, päris ilus.

Bussiga lennujaama sõites vaatasin natuke selle pilguga ringi, kas on ehk kevadepoole mõtet ka paar uiske kohvrisse pista… Peab veel otsima. Kuigi hästi pehmete ratastega sõitmise kohti juba silma hakkas. Rattateedega on siin ka vist mõne Edgarilaadse toote käsi mängus olnud… ainult selle vahega, et kui Tallinnas tõmmatakse jooned sõiduteele ja öeldakse, et tegime rattatee, siis siin on jooned kõnniteedel. Kui on. Autode vahele ei läheks siin rattaga relvaähvardusel ka mitte. Aga need jutid kõnniteedel paistavad ka olevat nn täpsussõitjatele. Kujutan ette, et jalgrattalubade eksamil peab nii kitsa riba vahel sõitma. Samas aus värk ka, mis sellele rattale ikka vaja – rehv heal juhul 5cm lai. Kogu see trenniasi on siin ikka nõksa nutune. Näis, kui tekib võimalust rohkem ringi vaadata, ehk leiab mingit varianti. Kasvõi spordisaali. Tegi meele praegu päris kurvaks kui hakkasin mõtlema, et suusatamisest võib sellel talvel ka vist suu suhteliselt puhtaks pühkida…

Aga sakslased ajasid täna nii mõnegi asja keema… Kurat!! Ühtne Euroopa Liit või asi. Kuigi mulle pole kunagi varem kätt nii sügavale püksivärvli  vahele lükatud, kui täna Bukaresti lennujaama turvakontrollis (hea, et veel pepu peale laksu ei antud…), siis sakslased neid ikkagi vist ei usalda. Kõik edasilendajad suunati uuesti turvakontrolli. Kuigi mul on 5 tundi aega molutada, siis väga paljud pidid tormama ja sabas end ette lunima. Sest ilm Frankfurdis on tuuline ja lennuk hilines omajagu. Maandudes hüppas ja kõikus ja raputas, nagu vanasti Koguva praam tormisel merel Virtsu ja Kuivastu vahel.

Aga asjast. Kui muidu venivad turvakontrolli sabad sellepärast, et inimesed kohmitsevad ja uimerdavad ja ei oska end kiireks turvakontrolli läbimiseks ette valmistada, siis täna ületas saksa täpsus kõik. Iga kott ja ese vaadati röntgenis mitme filtriga läbi. Ja kõik tohutu aeglusega. Mu arvutid ka. Vähemalt kolme filtriga. Ja siis… Seljakott ei meeldinud. Õigemini midagi selle sees. Kästi hakata tühjaks laduma, et mingi konkreetne asi leida. Leitigi. Mu väike väline kõvaketas. Kästi asjad kokku korjata ja turvale järgneda. Hakkasin juba mõtlema, et ma ei peagi ise enam nuputama, kuidas oma viit tundi siin lennujaamas ära sisustada, vaid lahked sakslased teevad seda minu eest. Viidi kuhugi väiksesse ruumi, teised mehed võtsid juhtumi üle ja hakkasid menetlustoiminguid läbi viima. Ehk kirjutasid midagi mu kõvaketta tehasekleepsudelt endale üles. Kõik. Võisin minna. Kui see nüüd ei olnud mõne julgeoleku üliõpilase uurimustöö jaoks andmete kogumine teemal, mis marki kõvaketastega inimesed reisivad, siis ma ei tea, mis see oli…

Habe tuleb ka vist ikka nõks lühemana hoida – need politseinike kahtlustavad pilgud passikontrollides hakkavad natukene häirima.

Pean tegema ka ühe õienduse eelmise sissekande osas. Sealt võis jääda mulje, et äkki ma polnud kuidagi oma hotellitoaga rahul või midagi. Pean ütlema, et tegelikult patt oleks nuriseda – siiski oli mul hotelli kõige suurema rõduga tuba. Pigem on see minu viga, et ma vihma, lörtsi ja nullkraadiga seda feature’t ära kasutada ei mõistnud. Vaade oli ju ka suurele ilusale pargile. No vähemalt kaardi järgi oli selle udumassi taga park.

Ja üks asi veel. See ving. Suitsuving. Tuli välja, et söögikohad saavad siin valida, kas on suitsetajate või mittesuitsetajate koht. Ja kui oled suitsetajate koht, pead mingit maksu maksma. Arvestades, et peaaegu kõik Rumeenia mehed on mures riigieelarve täitmise pärast ja annavad seetõttu endast kõik, et vähemalt tubakaaktsiisi kaudu riiki rahastada, siis tasub baaridel vist see lisa suitsumaks end ilusti ära. Aga seda ei osanud ma ka oma kõige metsikumates kujutelmades ette kujutada, et tööl kabinettides suitsetatakse. Või kui kabinetis töötab mittesuitsetajaid, siis ollakse viisakas ja tehakse suits kabineti ukse taga koridoris. Metsik! J

Ikkagi jään suve ootama, sest tundub, et siis on Bukarest ilus J

 

All ka üks näide 80-ndate keskpaigal Rumeenias levima hakanud ühepereelamute arhitektuuritrendidest (taamal see keskmine hoone, Euroopa suurim maja).

 

Ja siin teen ma tööd, kui ma seda parajasti hoellis ei tee.

10. detsember - üks igavene ving

 

Minu viimase aja peamine kuulamismaterjal on National Prison Radio (made by prisoners for the prisoners). Olen kuulnud juhiseid, millega peaks arvestama vangide kirjutusvõistlusel osalemisel, s.h. näiteid parematest töödest, tean oma õigusi, kui olen alles eeluurimise all, tean, et jõulud on vangidele eriti keeruline aeg, saan kohe teada, kuidas on Rootsis õnnestunud vangide arvu vähendada ja millist positiivset mõju on avaldanud muusika Grenada vangidele Hispaanias. Ja riided haisevad suitsu järele. Ei, ma ei ole suitsetajate (või koos suitsetajatega) vanglas. Seekord olen Rumeenias. Ja ainuke tele- või raadiokanal, kust muusikat annab kuulata, on UK National Prison Radio, mida hotelli telekast kuulata saab. Jah, mul on läpakas, telefon (3 tükki), tahvel… Aga mul pole kõlareid. Selliseid, mis kõrva ei kriibiks… Aga, aga... Kirjutuslaua kohal seinast tuleb välja üks juhe. Juhe, mis sobib ideaalselt kõrvaklapiauku. Tükkaega kahtlesin, kas seda pista mõnda masinasse või mitte. Pistsin. Telefoni. Ja vannitoas hakkas muusika mängima :) Sellise featuriga ei ole ma üheski varasemas hotellis kokku puutunud. Ja kvaliteet pole ka üldse väga halb. Aga vaikne on. Seega järgmiseks korraks kindlasti hangin, sest kuigi mul ei ole silmaringi laiendamise vastu midagi, hakkab see vanglaasi vaikselt ära tüütama.

 

 Kuigi ka välja näen ma praegu vist veidi vangi moodi, mõne USA filmist nähud vangi moodi: paksud kottis dressid ja kapuuts üle pea. Sest hotellituba on ilgelt külm ja kohas toas, kus saab arvutiga tööd teha, on täpselt ventilatsiooni ava all, kust tuleb päris jahedat õhku… Kuhugi hotelli lobby-sse ka ei saa minna. Nii, kui koridori astun, lööb pahvakas sooja õhku küll vastu vahtimist, aga toa küttesüsteem töötab vaid siis, kui ise toas oled… Nii ma siis konutan.

Aga hotellis pean ma olema, sest tööd on rämedalt… Ning sellega hakkama saamiseks on rahu ja vaikust saada. Sest niikuinii kulub pea kogu ärkveloleku aeg töötamiseks. Kusjuures täna natuke siiski looderdasin ja õnnestus 3 päeva jooksul esimest korda ka lõunat süüa. Küll pärast südametunnistus piinab sellepärast, aga kannatan ära… see supp, bruscetad ja eelkõige šokolaadikook olid seda väärt :)

 
Bukaresti kesklinn karjub Edgari armastava ja hooliva käe ning tema käsilaste MUPO ja Ühisteenuste järele. Jah, pintslimehed on siit juba üle käinud ning bussurajad maha joonistanud. Aga autode hulk südalinnas, nende parkimine… Ühisteenuste paradiis. Ma ei kujuta ette, kas nende eelarve sellist kulu tšekkide printimisele muidugi välja kannataks, mis siin kuluks nt kõnniteel parkivate autode kojameeste vahele panekuks. Või Europark… Kust siit saaks alles raha teenida, kui kõnniteed enda parklateks registreerida (siinse bisnessmentaliteedi juures ma seda võimalust väga võimatuks ei peakski). Jalakäijana pean sageli hoopis ise sõiduteel käima, et üldse kuidagi edasi pääseda. Ja mitte nii, et suts ühest autost mööda. Terve tänava pikkus tuleb sõiduteel käia.    

 Kuigi mu trajektoor on puhtalt hotell – kontor – hotell, siis on mul kahel korral õnnestunud näpistada see aeg, et käia korra poes. Esimesel korral ostsin lähimast NewYorkerist need vangi dressid, sest hotellitoas ei kannatanud muidu ikka üldse olla ja teinekord ostsin pudeli vett. Askeetlik elu J Aga vee ostmiseks käisin üle tänava otsas olevas supermarketis, kus shopliftereid püütakse poes tavariietes ringi liikuvate under cover turvameestega :) Saadakse kätte ka. Ja pannakse mõttetutele väikestele asjadele hinnasilte kleepima :) Kui see õlakotiga suvaline silte kleepiv lõngus just juba poole jalaga koduteel olev töötaja ei olnud… Ei vääri vist mainimistki, et erinevatest teenindajatest mornimaid inimesi ei leia vist tikutulega ka.

Ja suitsuhais… Kui õigesti mäletan, siis isegi Türgi on avalikes siseruumides suitsetamise ära keelanud. Türgi, kus mittesuitsetavat inimest pole vist olemaski, meest vähemalt. Aga siin võib suitsetada. Pea igal pool. On küll mittesuitsetajate alad. Aga need ei erine just oluliselt meil olevatest suitsetajate aladest ehk mittesuitsetajad on suht heidikud siin. Kannata ära ja ära mölise, kui süüa tahad…

 Vahepealse ajaga on must saanud vist mingi vinguv vanamees. Varsti tuleb ilmamuutusega radikuliit ja igasugune muu luuvalu ka kallale… :) No aga istu ise väikses külmas hotellitoas, murest murtud, kas jõuad kogu vajaliku töö ära teha ja kõrvalt kuuled muudkui, mis modernsed arengud on tänapäeva vanglaelus… :)

On aeg

On aeg. Teha taas mõni  sissekanne. 5-aastane paus on paras vahemik, et pastakas tint ära ei kuivaks. Paras aeg korra peale õhata ja taas mõni rida kirjutada. Hoopis mujalt.

14. oktoober. Minek

Nüüd siis tehtud. Asjad pakitud ja minekut. Või hoopis tulekut...
Pool enda tränist vaja siia jätta, et kaaluprobleeme kuidagi ohjata :)
Paistab, et tagasisõit sattus päris paraja aja peale - siin nüüd vist hakkas lõpuks midagi vihmahooaja sarnast. 2 korda varem olen siin kpüll vihma näinud, aga mitte nii pikalt ja tugevalt, nagu täna hommikul. Kerge aklimatiseerumine Eesti tuulteks ja tormideks :)