Olen nüüd
taas nädala Bukarestis olnud ja midagi on silma ka jäänud. Täna käisin
Bukaresti harju mäel uisutamas. Jää peal. Igaks juhuks ütlen, sest muidu mõni
võib arvata, et siin on soe. Siin on täpselt sama ilm, mis Eestis, päeval ehk
sutsu päikest on rohkem (öösel ei paista siin ka mingit päikest), aga
temperatuur tiksub päeval 4 – 5 kraadi juures ja öösel on miinuses. Ehk siis
see lumi, mis nädala algul maha sadas on vaikselt-vaikselt ära sulamas.
Aga
uisutamisest. Pole ju vist ligi 4 kuud uiske alla saanud. Ja siin on tegelikult
neid harjumägesid päris palju, vist pea igas pargis. Eile tegingi nn eelluuret
ühes pargis, et kuidas asi välja näeb. Päris viisakas nägi välja. Hakkas kipitama
küll. Aga mure – mul pole ju õues aktiivsema liigutamise riideid kaasas. Kus häda
kõige suurem, seal kaubanduskeskus kõige lähem… Ca 5 km, aga mis see ilusa
ilmaga jala visata pole. Ja tegelt on lähim kaubanduskeskus mul hotellist 100m
(ja päris pirakas department store), kuid töölt soovitati üht teist keskust. Ikka
tuleb uusi kohti uurida. Jõudsin edukalt kohale ja… Oli suur pood küll. Aga rohkem
nagu Ülemiste Rimi või Prisma laadne suur pood, kus kaup telekast saiani. Igal
juhul sinna see päev läks ,et kõige odavamaid paari liigutamist kannatavat riiet
otsida. Kui ostud tehtud, siis pasta sisse ja tagasi matkama. Sisuliselt
kuluski päev alla aeroobse piiri jääva pulsiga matkamiseks.
Ja täna siis
jääle. Hinnad on inimlikud. Nädalavahetusel küsitakse küll jääpileti eest
tavapärasest nõks kõrgemat hinda, aga see meie rahas ca 3.50€ ära ka ei tapa.
Muidu hind ca 2.20€. Ja uiskude laenutus on sõltumata nädalapäevast 2.20€. Ja
ka siin on dokument uiskude eest pandiks. Aga uisutada tohib selle raha eest 2
tundi. Seega suht aus kaup. Siin ongi kahetunnised tsüklid jääpuhastuste vahel
ja pilet kehtib kogu tsükli. Kui laupäeva südapäeva ajal luuramas käisin, oli
rahvast mõislikult – ruumi lademetes. Aga
täna pärastlõunal… Nagu tööpäeva õhtul Rapla rong. Rahvast murdu.
Oma olemuselt
samas uisutajad liigitatavad suht samadesse kategooriatesse, mis Eestis. Üks sats
klammerdub kramplikult boordi külge nii, et lükkaks kas või küüned sinna sisse.
Paar staari, kelle suurim hirm on vist see, et äkki keegi ei pane tähele, kui
hästi nad uiske valitsevad. Väiksed lapsed, kes teevad ka brown’i liikumisele silmad
ette. Ja rahulikud kulgejad. Kes kindlama, kes võbelevama sammuga, aga saavad
üldjuhul suht okeilt hakkama. Loeksin ennast ka nende hulka. Siis on tegelikult
üks kontingent veel, keda ma Eestis väga täheldanud ei ole: vanamehed. Ka mingi
esinemisvajadusega vanamehed, nagu staaridki, kuid kuidagi oluliselt hirmutavamad
ja kõhedust tekitavad, sest nende uiskude valitsemisoskus siiski ei küündi
päris staari tasemele, küll aga edevus. Ja see on päris ohtlik kombinatsioon. Ehk
siis kogu uisutamise protsessi jooksul tuleb alateadlikult tegeleda
geomeetriaga – jälgida pidevalt enda ümber toimuvat, otsida vaba auku, kust
läbi mahtuda (sest on rahulikult liikujad ja väga, väga, väga rahulikult
liikujad) ja silmanurgast igat lähenevat võimalikku ohuallikat peale passida. Sest
kuigi siin paistab olevat suht range kord, et kõik peavad ühtepidi ringi
sõitma, siis staarid, lapsed ja vanamehed on need, kes üldjuhul liiguvad risti
või vastupidises suunas. Aga muidu oli uisutada tore. Väga tore. Algul jalg
küll nõksa tudises, aga päris kiiresti sai ühtlase pika liu ikka kätte (suvel
läheb seda eriti vaja…).
Väike tarkusetera
ka, et oleks võimalik õppida minu, mitte enda vigadest. Kui uisutada teksadega
(jah teksadega, sest tegemist ikkagi avaliku koha ja tsillimise uisutamisega,
kuhu mingi liibuka dressiga pole väga mõtet trügida), siis tuleb eelnevalt
arvestada, kuhu panna rahakott ja telefon. Ehk kui püksitaskud on ikka träni
täis, siis normaalse ristsammuga kurvi ei võta. Mina sain õnneks telefoni
jope taskusse panna, aga rahakott sinna ei mahtunud (ja mitte sellepärast, et see
oleks kuidagi rahast punnis olnud), mistõttu olin seda sunnitud korduvalt nn
väliskurvi taskusse tõstma. Sest nimelt on siin selline korraldus, et algul
uisutavad kõik vastupäeva (loomulikult mitte staarid, lapsed ja vanamehed), mis
on uisutajatele teadupoolest lihtsam kurvi võtta. Ja siis mingi aja pärast antakse
kõlaritest mingi korraldus, mille peale rahvas otsa ringi keerab ja päri päeva
sõitma hakkab. Esimese hooga ei saanud kohe aru, mis juhtus – kas kõik said
ühekorraga staariks või mis, aga jälgisin inimeste käitumist, analüüsisin
olukorda ja jõudis kohale – tuli ots ringi keerata. Ja taskutes asjad ümber
tõsta.
Ääremärkusena
paar asja veel. Üks õhtu unise peaga linn kohvi otsima minnes avastasin, et
otse mu hotelli kõrval Starbucks… Selline tunne, et üleöö tekkinud, sest kuigi
ma võin suht udu olla, ei tahaks ma väga uskuda, et eelmisel korral terve
nädala jooksul ei pannud ma seda tähele. Aga mine sa tea… Paljud küll kiruvad
nende kohvi ja ma ise ka pikka aega nende americanot ei joonud (sest paljudes kohtades see ikka
suht kräpp olnud), pigem olen võtnud cappuccinot (palju seda sooja piima ikka
ära rikkuda annab), aga siin on ka americano päris hea. Ja headuse hindamisel
määrab palju kontekst. Min puhul loob konteksti hotellis hommikuti antav kohv… Ja
kontoris kohalike poolt pakutav pätikas.
Ja Indrekule pean kõlari laenamise eest
suurimad tänud ütlema. See on ikka nagu aatomik: „ise olen väike, aga võim on
suur“. Ei julge väga volüümi nuppu vajutadagi – ei taha naabritele päris
Lasnamäed ka teha. Ja see basssss… Kui tagasi sõites vähegi jõuan, siis Frankfurdi
lennujaamast pean ikka endale ka selle ostma. Tulles nägin, et seal 20€ ale.
Frankfurdis
on küll 5 tundi ümberistumisaega, aga see kulub esmalt puhtalt sellele, et oma
patsiirtokk kätte saada. Ehk siis võrreldes Kiire Venemaal käiguga, kus ta oma
varast ilma jäi, tukkusin ka mina terve tee Tallinnast Bukaresti. Mõtlesin
küll, et olen osav ja lähen varem magama, aga ikka oli asjatamist nii palju, et
sai enne lennukile minekut vaid 3 tundi magada. Terve tee Tallinnast Frankfurti
magasin, kael ja selg elukanged. Esimese asjana oli kohe plaan lennujaamast
ikka üks kaelapadi osta, kuigi olen neid seni tülikaks koormaks pidanud. Ostsin
ära ja hakkasin omakeskis siis mõtlema, et mis vaja seljakotist enne järgmisele
lennukile minekut välja võtta, et liigselt teistel jalus ei kohmitseks. Tahvel ja
nüüd siis ka padi. Tahvel… Kus see veel on…? Tahvli unustasin ka lennukisse. Tallinn
– Frankfurt lennukisse. Kuigi eelmisel korral olin natuke verine sakslaste
peale, siis paistab, et asjad on ikkagi ornungis ja kirjavahetusest selgus, et
tahvel peaks mind koju sõites kuskil ootama. Lihtsalt see kuskil tuleb üles
leida.
Uueks
nädalaks valmis. Natuke küll muretsen, kas pean hunniku riideid ära viskama või
saab kuidagi suitsuhaisust lahti ka. Keemilises äkki. Kui eelmisel korral
käisin siinses kontoris vaid inimestega kohtumas, siis nüüd tehti eraldi laud
mulle. Aga siin ikka kõik, sõna otsese mõttes hommikust õhtuni suitsetavad. Kontoris. Non stop. Vahel tehakse
suitsupausi vahele tööd ka…
Tahtsin mõne pildi ka illustratsiooniks panna, aga arvuti ütleb, et ise olen loll ja ei lase.
No comments:
Post a Comment