Safari

Teekond parki
Nüüd on looduses käidud. Laupäeva hommikul kella 6 ajal tuli Dar-s paras ämber vihma. Läbi une arvasin algul, et äkki olin ööseks dušši jooksma unustanud :) Käis ka mõte peast läbi, kas see võib kuidagi me safarit mõjutada. Õnneks mitte. Natuke enne õiget aega oli meil auto hotellis vasta. Autoks oli meil tegelt safari jaoks ümber ehitatud Toyota Hiace, kus kahekesi oli laiutamise ruumi külla ja küll. Samas ei ole siiski 5 tundi sõitu just kõige mugavam.

Tee peal püüdis iga natukese aja tagant politsei välja selgitada, kas ikka järgime kõiki reegleid... Ühed politseinikud olid veel eriti kavalad. Sau püsti, lõpetasid oma patrulli vastavas teelõigus ära ja lasid meil end järgmisesse kohta sõidutada :) Politseinikke on siin vist märgatavalt rohkem, kui neile eraldatud autosid.

Aga see elu, mis tee äärest paistab... ma ei suutnud välja mõelda, kas meil üldse on midagi võrreldavat nende hurtsikute kõrvale panna, milles siin paljud elavad. Vb mingid prügimägedel asuvad suvalistest asjadest kokku klopsitud onnid. Väga paljud nn majade konstruktsiooniks on puulattidest tehtud võrestik, mille vahed on saviga täidetud ning peal siis õlgedest või põhust katus, kus tihtipeale augud sees. Ja suure koera kuudist vast on need natuke suuremad, kuid mõistlikku maja mõõtu küll välja ei anna.

Park

Suur Dar es Salaami ja Zambiat ühendav maantee läheb otse looduspargist läbi. Iga natukese aja tagant on lamavad politseinikud, et autod ikka kiiruspiirangutest kinni peaks, sest igal suvalisel hetkel võib sulle elevant või kaelkirjak või mõni kitse- või ahvikari teele sattuda. Kuna meil oli budget reis, siis hotell oli pargi territooriumilt väljas. Seega sõitsime esmalt mööda suurt teed pargist läbi ja siis tagasi parki, suurelt teelt ära, ametliku värava kaudu sisse. Hotellis sai enne parki minekut lõunaks igast imelikku möginat süüa. Pluss väikest rohelsit banaani, mis minu üllatuseks oli palju magusam, kui tavaline kollane. Ja väikest rohelist apelsini, mis samuti oli väga hea maitsega.

Juba suure maantee äärs nägime põgusalt kaelkirjakuid ja elevante, pluss erinevaid kitselisi (nendel ma kahjuks küll väga vahet ei tee) ja ahve.
Pargis nägi ka kõige enam kõikvõimalikke erinevaid kitsi ja sebru. Kangesti tahtsime aga elevanti ja kaelkirjakut ja lõvi jms suuri loomi ligidalt näha. Vastavalt giidi juhistele sõitsime siis pargis erinevaid radu risti-rästi, et kedagi leida. Algus pargis sees oli suh trööstitu, sest peale kitsede ja sebrade ei juhtunud väga kedagi ette.

Mitu kitse on pildil...? :)

Ühes tiigis oli aeg-ajalt kaks ninasõõret, mis väideti kuuluvat jõehobule. Ju see nii ka oli. Kuna tegemist oli pärastlõunaga, siis loomad väga palju ringi ei liigu. Lõpuks jõudime ühe tiigi juurde, kus suur kari jõehobusid vees kükitas – nii, et vaid silmad ja nina paistsid. Ainult peeretasid ja irvitasid meie üle :)
Kohe kõrval oli kolm või neli kaelkirjakut juba piisavalt ligidal, et pildile ka mõistliku suurusega jääda. Teises tiigiotsas olid väiksed sakid veest välja paistmas, mis pidi krokodillile kuuluma. Üks minivariant oli ka kaldal peesitamas.

Tegelt olid kaelkirjakud igalpool suht uudishimulikud ja edevad :)

Pärast läks veel lõvi otsimiseks. Pargis sõidab autosid omajagu. Ja kui juhtutakse teise autoga kokku, siis vahetatakse infot, kes, kus, keda on näinud. Saime ka lõvi kohta väikse vihje. Ja leidsimegi pingsa otsimisega tee äärest max 50 m kaugusel rohus emase lõvi põõnamas. Põõnas selja peal, nagu Oskar :) Ja ei kavatsenudki mingeid aktiviseerumise märke anda. Lõpuks aja ühe maasturi disla lõgin ta siiski jalule ja uurima, mis toimub. Vaatas natuke tülpind näoga tee äärde kogunenud 3 – 4 autot ja läks teise kohta edasi põõnama. Nüüd ma tundsin esimest korda, et suurt toru oleks vaja... Kui Eestis ei ole kunagi halba ilma, vaid vale riietus, siis ka siin ei ole loom kunagi liiga kaugel, on lihtsalt liiga väikese suumiga fotokas :) Väga ei saagi loota, et lõvi ennast vastu autot sügama tuleks; 30 – 50 m on ikka väga hea maa lõvi nägemiseks, sest paljud ei näe teda üldse. Llihtsalt seebikas ei ole mõeldud selliselt maalt pildistamiseks. Tavalise väikse binokliga oli väga ilusti kõik näha.

Kuskil on lõvi...

Tagasi hotelli sõites jalutasid (õigemini uimerdasid) 5 kaelkirjakut otse auto eest üle suure maantee ja veel ka elevandikari. Kahjuks oli piisavalt hämar neist piltidest mingit asja ei saanud. Autojuht ka hoiatas, et välku ei kasutaks, eriti elevantide puhul,sest võivad äkiliseks minna.

Pühapäeva hommikul oli äratus kell 5.30, et kuuest juba parki minna. Jõudsime kuskil veerand seitse ehk täpselt päiksetõusu ajal parki. Ja see oli seda ärkamist väärt. Juba see päikse värvimäng ise. Pluss siis hakkasid kohe levandid ja kaelkirjakud end meile ette sättima :) Ja loomulikult sinna juurde kõikvõimalikud kitselised, sebrad ja ahvid :) Jõhobu tiigi juures oli kari end juba ilusti vette sättinud ja suhtumine ei olnud eilsega võrreldes muutunud – peeretasid ja irvitasid edasi :)

Kohe tulid ka elevandid hommikust jooma ning suur kari pühvleid, kelle seas oli ka üks albiinopühvel. Ei tea, kuidas pühvlid albiinodesse suhtuvad... Mulle jäi igatahes mulje, et vee äärde teda väga ei lastud. Huvitav, mida need krokodilliräbalad mõtlesid, kui tohutu pühvlikari vette ronis...

Võrdlemisi värava ligidal juhtusime taas lõvisid nägema. Seekord kaks emast, kes otsisid puu alt varju ja jäid siis laisalt põõnama. Kuigi endal kitsekari ca 100 või 200 m kaugusel... Kuigi giid ütles eelmise päeva lõvi kohta, et ta pole vist mitu päeva süüa saanud ja seega on väga näljane, siis ei täheldanud erilist erksust toidu otsimisel... :) Kõik kohad neid kitsi ja sebru täis – mine ja võta ainult :) Lihtsalt natuke hiilimist ja jooksmist vaja :)

Üks asi, millest ma aga hommikul tõsiselt puudust tundsin oli kohv ja kook... Oi, kuidas tundsin. Selle kena hommiku juurde oleks ideaalselt sobinud üks hea sõõm mõnusat kohvi koos koogi või hispaania šokolaadipirukaga... Käis isegi peast mõte läbi, et nii, kui Dar-i jõuan, lähen kesklinna Mövenpicki hotelli kohvi otsima :) Kahjuks ei jäänud selleks aega.

Rekkameeste küla
Laupäeva õhtul oli ju siiski vaja ka seda küla natuke uurida, kus hotell asus. Niivõrd, kuivõrd siisnes kottpimeduses üldse võimalik midagi näha on. Hakkasime teeäärt mööda keskuse suunas astuma. Ikka täiesti kottpime. Ja osad sõidavad siis siin rattaga... Ilma igasuguste helkurite ja tuledeta. Ja kui rekk ahakkab tee äärest sõitma, siis kas esmalt paneb tuled põlema ja hakkab seejärel sõitma...? Ehmatab ikka päris ära, kui nina ees korraga pimedas mingi monstrum käima mürtsatab ja juba sõidab. Ja võib-olla leiab juht lõpuks tulede lüliti ka üles...
Tegemist oligi mingi rekkameeste külaga. Ühes kohas oli terve rida söögikohti, mis mittemingisugust vaimustust ei tekitanud. Aga ma tahtsin pühapäevaks šokolaadi saada... Oleks võinud midagi lihtsamat välja mõelda; nt õlut või peipsi tinti (või midagi sarnast) või kuivand kana friikatega jms. Käisin kõik võimalikud putkad läbi – ei midagi. Ainuke variant, et oleks ühest kohast terve suure karbitäie šokolaade osta... See pani arvama, kuidas seal need rekkamehed ikkagi maksavad... Kas võtavad lihtsalt koormast oma mingi suvalise asja ja teevad vahetust... :) See ei vääri vist mainimistki, et valge mees sellises kohas kottpimeduses oli taas paras vaatamisväärsus ja tõmbenumber :)