12. oktoober. Nädalavahetuse asjad

Telefon
Kuna tagasilennu aeg on lähenemas, siis on vaja taas ülekaalule mõelda. Kuna valge mees on üldjuhul tegutseja inimene, siis ei piirdunud ma pelgalt mõtlemisega, vaid võtsin ka reaalsed meetmed tarvitusele. Pagasi kaalu vähendamist alustasin juba laupäeval ja otsustasin ühe oma telefonidest siinsele taksojuhile loovutada. 3 telefoni on ikka selge ülekaal. Tegutsemise fakt jääb tegutsemise faktiks, sõltumata sellest, kas tegevus oli tahtlik, planeeritud ja läbi mõeldud või mitte. Mul kukkus see kuidagi täiesti spontaanselt ja iseenesest välja... Telefon taskust nimelt.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest. Taas jõuab asi rahani. Kui käisin laupäeva päeval turul mõne arvates mõttetut träni kaasa toomiseks hankimas, siis ka kõige parema kauplemisega suudeti mult ikkagi kogu mu raha välja meelitada :) Õnneks olin suutnud varasemate kurnavate välitööde ja empiiriliste katsete tulemusena kindlaks teha oma õnnekasiino ehk pangaautomaadi, mis iga küsimise peale raha annab – ehk õnnemängud on läbi saanud :) Õhtupoole kutsusin kodustatud taksojuhi (Moses) järgi, et ta mind mu rahani viiks. Kui olin automaadist raha kätte saanud ja tagasi autosse istunud, andis ta mulle ühe mu telefonidest, mis oli kuidagi taskust välja libisenud (ühe mu vanadest saanidest). Ei pööranud sellele siis ka rohkem tähelepanu.

Tahtsin veel linnas ringi vaadata, mistõttu viis Moses mind ühte väga huvitavasse kanti. Kohta, kus tegelik elu käib :) Kohta, kus tegelikult kohalikud oma riideid ja asju ostavad. Hull elu ja äri käis, keset tänavat riided ja jalanõud maha laotatud, inimsed, loomad ja autod sela vahel. Kui mõni auto juhtus tahtma läbi sõita, siis tõmmati asju natuke koomale või sõitis auto osaliselt ka riietest lihtsalt üle :) Fotokaga poleks seal just eriti tark vehkida olnud. Tegin siis asjalikku nägu ja klõpsisin hoopis telefoniga :) Oma taksojuht veel hoiatas, et raha asjadega tuleb selles piirkonnas väga ettevaatlik olla. Olingi. Jalutasin linna tagasi, võtsin suvalise takso ja hotelli. Taskuid tühjaks tehes avastasin, et telefone on kuidagi vähe... Kuna linnas ringi käies oli telefon pidevalt käes, et veel huvitavaid momente tabada, siis seal keegi seda võtta ei saanud ja variandina jäi taas takso. Hoiatuse sain vana saaniga, ära pidin loovutama oma kõige uuema telefoni: kerge õppusel, raske lahingus :)
Kutsusin küll kohe Mosese järgi ja läksime sinna kohta, kust eelmise takso võtnud olin. Mind sõidutanud juhti seal ei olnud. Teised, kes seal olid, isegi mäletasid mind ja sai proovitud telefonimängu, et kuidagi taksojuhiga ühendust saada, aga ei läinud õnneks... Eks neid telefone leidub maailmas veel ja väga põhjust põdeda ka ei näe. Lihtsalt mõnda aega saab mind kätte töötelefonilt, kuni uue numbri olen omale teinud. Ja kui ilmneb, et mul teises arvutis sim-i backupi ei ole, eks siis hakkan ka numbreid uuesti küsima :)

Reede
Reedel oli plaan õhtul pärast väikest kirjatööd mõnes rahulikus pubis või baaris natuke istuda ja mõtteid mõlgutada. Lasin hotelli administraatoril ja taksojuhil midagi välja mõelda. Jõudsin siis kohalikku Iiri pubisse, kus käis hull möll väga hea bändi saatel ja lõpuks jõudsin taas nädalavahetus varem külastatud kohalikku Hollywoodi (kuidas iganes selle nimi ka ei olnud). Kohalike tantsu teemal võtan sõnad tagasi, eriti naiste osas. Kui tahavad, siis oskavad ja väga häasti :)

Pühapäev
Pühapäval käisime projektijuhiga Bagamoyos. Kunagine saksa linn Dar es Salaamist põhjas. Umbes tund sõitu ja 2 rehvivahetust... Nagu siin ikka need asjad käivad :) Natuke sai ringi uidatud – paistis võrdlemisi mahajäetud koht olevat. Kui oli omajagu ringi uidatud, tahtsime midagi süüa. Taksojuht viis ühte uhkesse hotelli. Kuna toiduga pidi veel aega minema, siis lootsin võimalust kasutada ning end ühe väikse cappuccinoga kostitada. Nii uhkes hotellis peaks seda ikka olema... Eks on seda ennegi juhtunud, et minu kohvisoov liigset tüli tekitab, aga sellist janti pole ma varem suutnud korraldada :)

Leti ääres teenindajat oodates sattusin ühe kohaliku ärimehega jutule. Tavaline loba, kes, kust ja mida teeb. Tuli teenindaja, küsisin cappuccinot – ütles, et seda neil küll ei ole. Siis küsisin, kas on vähemalt tavalist kohvi, mitte lahustuvat. Teenindaja jäi natukeseks toppama, aga suure suuga ärimees oli juba enne välja rääkinud, et tema on selles hotellis kohvimasinat näinud :) Midagi seal seletasid, tuli veel neid teenindajaid juurde. Lõpuks ütles ärimees, et jah, neil on pris kohvi ja korraldavad asja ära. Istusin siis tagsi lauda, et kohvi oodata.

Mõne aja pärast kutsuti tagsai leti juure, et taas seda kohviasja arutada :) Üles oli leitud masin (tavaline filtriga kohvimasin) ja väike pakk päris kohvi. Siis alles läks huvitavaks :) Neli meest siis vaatasid seda masinat ühelt poolt ja teiselt poolt ja ei osanud sellega väga midagi peale hakata... :) Ma algul ei saanud aru, et kas tõesti esimest korda töötavad siis kohvimasinaga, restoranis... Juba käis mõte peast läbi, et kas pean tavapärase positsiooni sisse võtma ja ise kohvi valmis tegema. Andsin neile natuke seedimisaega. Siis ilmnes, et vähemalt üks mees vist teooriat tundis. Kamba peale leiti üles filtri koht (õnneks oli mitmekordselt kasutatav filter sees), jõuti üksmeelele, kuhu vesi võiks käia ja kui neile siis üle seletasin, mis ja kuidas käib, siis hakkasid meisterdama. Pulbri doseerimise juures sain kohal olla, siis viidi masin leti pealt ära ja doseerimisel kaasa ei saanud rääkida. Loomulikult tähendas see seda, et lõpuks oli kohv võrdlemisi lurr, aga meeste esimese päris kohvi kohta ei olnud ka väga hull. Järgmisel valgel kohvinäljasel läheb siis ehk selle võrra paremini :)