10. detsember - üks igavene ving

 

Minu viimase aja peamine kuulamismaterjal on National Prison Radio (made by prisoners for the prisoners). Olen kuulnud juhiseid, millega peaks arvestama vangide kirjutusvõistlusel osalemisel, s.h. näiteid parematest töödest, tean oma õigusi, kui olen alles eeluurimise all, tean, et jõulud on vangidele eriti keeruline aeg, saan kohe teada, kuidas on Rootsis õnnestunud vangide arvu vähendada ja millist positiivset mõju on avaldanud muusika Grenada vangidele Hispaanias. Ja riided haisevad suitsu järele. Ei, ma ei ole suitsetajate (või koos suitsetajatega) vanglas. Seekord olen Rumeenias. Ja ainuke tele- või raadiokanal, kust muusikat annab kuulata, on UK National Prison Radio, mida hotelli telekast kuulata saab. Jah, mul on läpakas, telefon (3 tükki), tahvel… Aga mul pole kõlareid. Selliseid, mis kõrva ei kriibiks… Aga, aga... Kirjutuslaua kohal seinast tuleb välja üks juhe. Juhe, mis sobib ideaalselt kõrvaklapiauku. Tükkaega kahtlesin, kas seda pista mõnda masinasse või mitte. Pistsin. Telefoni. Ja vannitoas hakkas muusika mängima :) Sellise featuriga ei ole ma üheski varasemas hotellis kokku puutunud. Ja kvaliteet pole ka üldse väga halb. Aga vaikne on. Seega järgmiseks korraks kindlasti hangin, sest kuigi mul ei ole silmaringi laiendamise vastu midagi, hakkab see vanglaasi vaikselt ära tüütama.

 

 Kuigi ka välja näen ma praegu vist veidi vangi moodi, mõne USA filmist nähud vangi moodi: paksud kottis dressid ja kapuuts üle pea. Sest hotellituba on ilgelt külm ja kohas toas, kus saab arvutiga tööd teha, on täpselt ventilatsiooni ava all, kust tuleb päris jahedat õhku… Kuhugi hotelli lobby-sse ka ei saa minna. Nii, kui koridori astun, lööb pahvakas sooja õhku küll vastu vahtimist, aga toa küttesüsteem töötab vaid siis, kui ise toas oled… Nii ma siis konutan.

Aga hotellis pean ma olema, sest tööd on rämedalt… Ning sellega hakkama saamiseks on rahu ja vaikust saada. Sest niikuinii kulub pea kogu ärkveloleku aeg töötamiseks. Kusjuures täna natuke siiski looderdasin ja õnnestus 3 päeva jooksul esimest korda ka lõunat süüa. Küll pärast südametunnistus piinab sellepärast, aga kannatan ära… see supp, bruscetad ja eelkõige šokolaadikook olid seda väärt :)

 
Bukaresti kesklinn karjub Edgari armastava ja hooliva käe ning tema käsilaste MUPO ja Ühisteenuste järele. Jah, pintslimehed on siit juba üle käinud ning bussurajad maha joonistanud. Aga autode hulk südalinnas, nende parkimine… Ühisteenuste paradiis. Ma ei kujuta ette, kas nende eelarve sellist kulu tšekkide printimisele muidugi välja kannataks, mis siin kuluks nt kõnniteel parkivate autode kojameeste vahele panekuks. Või Europark… Kust siit saaks alles raha teenida, kui kõnniteed enda parklateks registreerida (siinse bisnessmentaliteedi juures ma seda võimalust väga võimatuks ei peakski). Jalakäijana pean sageli hoopis ise sõiduteel käima, et üldse kuidagi edasi pääseda. Ja mitte nii, et suts ühest autost mööda. Terve tänava pikkus tuleb sõiduteel käia.    

 Kuigi mu trajektoor on puhtalt hotell – kontor – hotell, siis on mul kahel korral õnnestunud näpistada see aeg, et käia korra poes. Esimesel korral ostsin lähimast NewYorkerist need vangi dressid, sest hotellitoas ei kannatanud muidu ikka üldse olla ja teinekord ostsin pudeli vett. Askeetlik elu J Aga vee ostmiseks käisin üle tänava otsas olevas supermarketis, kus shopliftereid püütakse poes tavariietes ringi liikuvate under cover turvameestega :) Saadakse kätte ka. Ja pannakse mõttetutele väikestele asjadele hinnasilte kleepima :) Kui see õlakotiga suvaline silte kleepiv lõngus just juba poole jalaga koduteel olev töötaja ei olnud… Ei vääri vist mainimistki, et erinevatest teenindajatest mornimaid inimesi ei leia vist tikutulega ka.

Ja suitsuhais… Kui õigesti mäletan, siis isegi Türgi on avalikes siseruumides suitsetamise ära keelanud. Türgi, kus mittesuitsetavat inimest pole vist olemaski, meest vähemalt. Aga siin võib suitsetada. Pea igal pool. On küll mittesuitsetajate alad. Aga need ei erine just oluliselt meil olevatest suitsetajate aladest ehk mittesuitsetajad on suht heidikud siin. Kannata ära ja ära mölise, kui süüa tahad…

 Vahepealse ajaga on must saanud vist mingi vinguv vanamees. Varsti tuleb ilmamuutusega radikuliit ja igasugune muu luuvalu ka kallale… :) No aga istu ise väikses külmas hotellitoas, murest murtud, kas jõuad kogu vajaliku töö ära teha ja kõrvalt kuuled muudkui, mis modernsed arengud on tänapäeva vanglaelus… :)