21 jaanuar - kohv ja sigaretid

 

Kuna mul on siinse töö osas praegu suhteline motivatsioonikriis, siis täidan niisama ruumi lobaga.

Unustasin eelmisel korral ühele tähelepanekule tähelepanu juhtida. autode signaalitamine. Arvatavasti paljud on käinud lõunamaades ja pannud tähele autjuhtide aktiivset signaalitamist, mis algul tundub meile, rahuliku loomuga põhjamaa inimestele harjumatu ja liigse närvilisusena. Kui keegi Eestis signaali annab, siis on sellel ikkagi sügav mõte ja tähendus ning nii olulist asja ei tehta üldjuhul asja eest teist taga eelnevalt tõsisemalt olukorra üle juurdlemata.

Siin ka, tuututatakse päris palju. Igas mõttes. Kes on lõunamaades käies tähele pannud, on vast märganud, et kuigi liiklus paistab täiesti kaoses olevat, aga muudkui tuututavad ja kõik saavad kuidagi selle kaosega hakkama. Ehk siis signaali andmisel  on seal kaoses täiesti ma roll: anda märku, et mina olen siin. Ei midagi isiklikku, ei mingit sügavamat mõtet.

Bukarestis see päris nii ei ole. Liiklus on küll keskmises kaoses, aga vaatlustulemused näitavad, et signaal on ikka puhas attitude’i väljendamise viis. Ja mida pikem signaal on, seda sügavamad on ka tunded. Kaasliikleja osas. Ja asi ei piirdu üldjuhul ainult signaaliga, vaid sellele järgneb pea alati tähendusrikas pilk signaali sihiks olnud teise autojuhi suunas. Oi, kui sügav pilk. Kui need pilgud vaid rääkida suudaks… Seega võib öelda, et signaali sisuline olemus on siin sarnane Eestile: sügav mõte ja suhtumise väljendamine. Lihtsalt erinevalt Eestist on siin õhk nendest sügavatest mõtetest ja tunnetest paks.

Ja see suitsetamine ei anna ikka kuidagi rahu. Mul kopsud vist nagu beebil – õrnad ja roosad ja ära hellitatud. Konkreetne olukord. Kabinet, suurusega 2x3 meetrit. Ülemuse oma. Lukus. Iga sissetulija peab koputama, ukse taga on kaamera, ülemuse laua kõrval telekas, kuhu kaamerapilt jookseb. Ja kui tulija võib sisse tulla, teeb ülemus puutekaardiga ukse lahti. Andur on ülemuse tooli kõrval seinal. Ja see ei ole esimene koht siin,  kus sellist süsteemi näen. Ja mitte ülemuste turvalisusest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas 3 meest 2x3m ruumis ca 1,5 tundi koosolekut peavad. Peavad nii, et 2 meest kolmest terve selle aja nonstop, sõna otseses mõttes nonstop suitsetavad. Korraga ja vaheldumisi. Ja mul ikka silmad lõpuks väga kipitasid. Vist juba kerge auru all olles tabasin korraks endki mõttelt, et äkki peaks ka suitsetama hakkama… Peast käis läbi ka mõte, et äkki pean ikka tihedamini maal käima ja seal suitsusauna kütma ning silmade trenni mõttes ka kütmise ajal mingite intervallidega lihtsalt laval istuma…  Natuke teistmoodi intervalltrenn. Kui kõik siin ametlikke sigarette tõmbavad, siis peaks tubakaaktsiisi laekumine meeletu olema. Mittesuitsetav rumeenlane (sõltumata soost) on vist suhteline haruldus, kui mitte välja surnud. Või välja suitsetatud.

Aga kevadel ja suvel on siin ikkagi arvatavasti väga ilus.