13. september. Pühapäevane uide

Eelmisel pühapäeval sai taas üks pikem ringkäik tehtud – mööda mere äärt linnast välja ja siis linna tagasi. Liivaranda on siin ikka tohutu pikalt. Samas inimesi rannas pole peaaegu üldse – on ainult kalamehed, kes kaldalt hästi suurte võrkudega hästi väikseid kalu välja tõmbavad. Nii palju ,kui saaki õnestus näha, siis meenutas väga mõne Eestis nähtud kalamehe argipäeva ;-) Ainuke vahe, et kui Eestis saadakse neeed räbalad õngega, siis siin sikutavad kaldalt suurt võrku 10 – 20 meest. Kohalikus meedias oli teemaks, et malaaria-vastase programmi raames on välja jagatud tohutu hulk sääsevõrke, mida kasutatakse hoopis kala püüdmiseks...

Nii püütakse kala:

Ranna juurde tagasi tulles – liivarannad on küll, aga ka ranna äär on igast soga (pudelid jm praht, pluss reovee kraavid, mis otse merre lähevad) parajalt paksult täis, mis ei kutsu üldse vett katsuma. Ja nii kaugele põhja siiski veel välja ei jõudnud, kus peaks supelrannad olema. Kui kevad oma vihmadega liiga agaralt peale ei tule, ehk siis jõuab veel sinnagi ja saab vb ka mõne tera päikest. Muidu tulen veel ise albiinona siit tagasi :)

Siin tavaliselt kuhjatakse prügi lihtsalt tänavanurgale kokku ja pannakse iga õhtu põlema. seepärast on õhtuti igalpool väga palju kärsahaisu ja kui näed, et tee äärest läheb selline ilus ojake...

..., mis mere äärde jõuab sellise, räigelt haisvana, siis ei kutsu vette minema.

Linna tagasi tulles nägi natuke ka äärelinna elu-olu ning sai jälle ka kohalikele tsirkust tehtud :) Kuna linna jõudes suure tänava äärt mööda ei viitsinud enam jalutada, siis põikasime taas väikesesse kohalike elurajooni... Kuna see ei olnud ka enam väga kaubanduspiirkond, nagu mudaasula, kus ma esimese nädala lõpus käsin, siis tegid kohalikd veel suuremad silmad :) Aga see elu on ikka s... Keskajal elasid eestlased vb nii, lihtalt värvilist välismaa träni oli vähem. Ja samas kohe selle tõsiselt musta ja räpase onnirajooni kõrval on kõige uhkem ja kõige käredama kondikaga ostukeskus, mida siin seni näinud, kus valge mees oma kõhu täiteks head-paremat kokku osta saab, kulutades selleks korraga mõne kohaliku mitme kuu palga.

Paljude meil tavapäraste asjade eest küsitakse ikka hinge hinda. Nt kui hoolega ei vaata ja esimene ettejuhtuv nt 400 grammine müslipakk korvi pista, siis selle hind on ca sott Eesti rahas. Mul õnnestus kõige odavamana ca 50 kroonine pakk leida :) Müsli on siin üldse haruldus. Isegi kõige tavalisemate makaronide eest, mida meil 5 kr eest saab, tuleb siin välja käia ca 30 kr... Kui ma oleks veel raatsinud tavalist kohvi osta... Aga ei raatsinud :) Häda pärast aitab ka tee ja aeg-ajalt võib võtta ette teekonna mõne suure hotelli kohvikusse, kus siis kord nädalas üks hea kohv võtta – need on pidupäevad :)

Nii elavad inimesed peaaegu maal;