7. september. Zanzibar

Natuke Zanzibari (tunnistan kohe, et mina täpselt ei tea, kuidas eesti keeles see nimi kõige õigem kirjutada oleks) külastusest. Plaan oli kasutada odavaimat meetodit ehk kiirlaevaga hommikul sinna ja õhtul tagasi. Teatava reservatsiooniga, et kui väga hakkab meeldima, siis otsime ehk öömaja ja tuleme järgmisel päeval tagasi.
Enne Zanzibari juurde minekut võtaks korra teemaks selle, mis on kus dokument. Väga paljud eestlased teevad suured silmad, kui EL-s tuleb välja, et juhiluba ei olegi teises riigis piisav isikut tõendav dokument. Ja väljapool EL-i kiputakse ära unustama, et ID-kaart ei tähenda suurt midagi. Nii ka nüüd. Arvestades, et Zanzibar on teatava erilise staatusega, mida nad ise väga rõhutada tahavad, siis on kindlasti väga oluline, et pass sinna kaasa võtta. Mina arvestasin kohe võimalusega, et seal raudselt võidakse passi tahta, kuid pooled meie kaheliikmelisest grupist selle võimalusega ei arvestanud... Ei tea, kas sellest tuli jama... Loomulikult, sest immigratsioonimehel sadams on kohe 2 probleemi: ta ei näe, kas sul on Tansaania viisa (mis sest, et tuled ju Dar es Salaamist, mitte mõnest teisest riigist) ja pole kohta, kuhu oma tempel lüüa. Olukord paistis suht lootusetu ja juba saigi lepitud tõdemusega, et mõnele lähevad need edasi-tagasi laevapiletite 75 USD-i korstnasse ja vaatan siis üksi pealinna üle. Väga ei põdenud ka, sest vähemalt saar oli kindlalt paigale ankurdatud :)

Plaan oli võtta vabalt ja isegi mitte üritada hakata tormama, et võimalikult palju näha saaks. Kui juba ise linnas olin, tuli välja, et passi puudumist võib korvata ka 10 tuhat raha... Seltsis ikka segasem ilma avastada.

Võrreldes Dar es Salaamiga, on Zanzibar Town-s väga selge vanalinn Stonetown, mis suuremalt jaolt on vist ehitatud araablaste poolt. Ja mis oma väga kitsaste ja käänuliste tänavatega on väga mõnus ringiuitamise koht. Lisaks ka ilusam, kui Dar. Eelkõige mere äärde on siis kas turistidele või juba varasemast ajast omajagu klantsi tehtud.

Arvestades, et üks peamisi turistiatraktsioone ongi Stonetown, mis on võrdlemisi väiksel territooriumil, siis kohtab seal ka tavapärasemast sagedamini valget inimest. Isegi soome keelt võis kuulda.

Samas igasugused asjade ja enda pähemäärijad on seal oluliselt tüütavamad. Esimese asjana sadamas hakatakse taksot ja päikseprille pakkuma. Seejärel on hunnik isehakanud giide. Need giidid olid veel kõige hullemad. Poogivad end kui takjad külge ja siis katsu neist lahti saada. Esimesele juba sabas sürkivale tekjale seletasin konkreetselt ära, et ei vaja tema abi. Teise puhul otsustasime kasutada teist taktikat ja lihtsalt temast mitte midagi välja teha. Lihtsalt hakkas üks väike mehike sabas käima, ei rääkinud ka midagi. Kui ta juhtus meist eespool jalutama, siis tegime haake ja põikasime kõrvaltänavatesse, aga ikka oli mõne aja pärast jälle küljeall. Muidu ei olekski väga häirinud, aga ta jäi pidevalt jalgu ja pidi jälgima, et peale ei astuks talle. Korra jäi ta siis nagu ühe trepi äärde nagu oma kingapaelu siduma ja siis saime piisava edumaa, et rohkem ta meid üles ei leidnud. Võib-olla oli see ka tema taktikaline trikk, sest tegelt tal mingeid jalanõusid ei olnud ja silkas paljajlu ringi, nagu paljud siin.

Stonetownis sain ka oma siinoleku aja esimese koogi :) Välja nägi kook parem ,kui maitses, kuid see-eest cappuccino oli super hea – ülihea vaheldus sellele hotelli lakele :) Kusjuures vahetult 2 minutit enne selle pildi tegemist jõudsin avaldada oma selget veendumust, et suht narr on toidust pilti teha ja mina seda küll kunagi ei tee... :)

Väljaspool vanalinna on ikka sama s...t, mis mujalgi.
Linna keskel oleval staadionil juhtusime kohaliku jalgpallikoondise treeningut nägema... Suht loid paistis see olevat :)

Ja suurte kortermajade vahel ei olnud mitte hunnik üürivõlgnikke välja tõstetud, vaid ka seal käib aktiivne mööblliäri. See mööbel on siinsetel vist küll tõsine fetiš. Söögikohta aja tikutulega taga, aga tugitooli võid saada iga nurga pealt.

Ja kellel diivanit pole käepärast, saavad ka ilma oma lõunauinaku tehtud. Kui aeg piiratud poleks olnud, oleks ehk isegi sinna veel ära mahtunud :)



Ja veel ka natuke turistile mõeldud klantsi :)

Saarelt tagasi tulles püüdis üks immigratsioonimees taas juttu viia valge mehe rikkusele, aga tegime näo, et ei saa sellest aru ja kuna vajalikud templid juba olemas, siis sai lihtsalt minema jalutada. Ja Dar-i sadamas ei huvitanud enam kedagi mingi pass ja viisa.


Ühest päevast Stonetowni avastamiseks täiesti piisab. Kui aga tahta saart rohkem näha, siis on vaja kindlasti ka rohkem aega. Kahjuks hetkel seda väga võtta ei ole. Mercuryga seotud kohti ette ei juhtunud, vist ja eraldi otsida ka ei viitsinud. Sest nagu ka Kersna vist kunagi oma saates viitas, siis kohalikke tema olemasolu väga ei morjenda ja suurt tähelepanu temaga seotud kohtadele ei pöörata.

Laupäeva õhtul jõudsime ühte kohalkikku õlgedest baari, kuhu reedel üks kohaliku, pooli riigi ülesandeid täitva firma juht meid kutsus. Ta ise nimelt esines seal oma bändiga ja tegi ikka väga mõnusat jazzi ja bluesi :)

Praegu aga... Kui see Eestist kaasa võetud viina klõmakas oma tööd korralikult teeb, siis ehk tänast ööd vetsus mööda ei saada... Krt siin võib see tervis ikka väga kergelt ja kiiresti käest minna.